Režii Sander Joon, produktsioon Aurelia Aasa ja Erik Heinsalu, animatsioon Sander Joon, Henri Veermäe, Valya Paneva ja Teresa Baroet. Muusika Misha Panfilov, heli Matis Rei.

Arvukatel filmifestivalidel puhta töö teinud ja augustis lõpuks ka Eesti kinopubliku ette jõudnud Sander Joone animafilmi „Sierra” kiiruskatse kulgeb mööda hoogsat ja kurvilist rada, mille jooksul lubatakse endale mõneks hingetõmbeks ka paar teeäärset peatust, et taastuda peadpööritavatest visuaalidest. Võrreldes Joone eelmiste filmidega „Velodrool”, „Molinet” ja „Sounds Good” joonistub (tegelikult pole see väljend siinkohal korrektne, sest tegu on 3D-animatsiooniga) „Sierras” välja palju selgekujulisem narratiiv, mis on küll sarnaselt väljatoodud filmidega absurdist läbiimbunud. 

Kinolinal lahtirulluva perekonnadraama keskmes on väike poiss, kelle isa üritab vormida poja elu enda äranägemise järgi ja teha tema eest ära ka karjäärivalikud. Nimelt peab poisist saama rallisõitja, kuigi poiss ise veedaks aega hoopis konnade seltsis (ehk võiks temast saada hoopis zooloog?). Ja poiss surutaksegi nii kujundlikult kui ka lõpuks sõna otseses mõttes rattasse, ta paisatakse autorooli ja seejärel juba päriselt rattana auto alla. Igasuguses spordis (kui mitte enamikus ettevõtmistes) on tihtipeale edukamad need, keda kasvatatakse ja treenitakse juba maast madalast. Lapsed vormitakse ümmargusteks ratasteks ja kruvitakse auto alla, mille rooli võib tihtipeale keerata kinnisideega lapsevanem. 

Orgaaniline absurd

„Sierra” hiilgab aga tänu mõnusale visuaalsele huumorile, mis kogu filmi 15 minuti jooksul pidevalt itsitama ja muigama paneb. Joone naljad on lihtsalt nii orgaanilised, et jääb mulje, et filmitegija avastas need joonistamise käigus lihtsalt kogemata. Seetõttu on need visuaalsed vimkad ka nii loogilised, aga seejuures täiesti absurdsed. Näiteks on täiesti loogiline, et isa vuntsid tahavad liblikana minema lennata, sest vuntsid meenutavad ju tiibu, või kui autoõnnetusest endiselt leekides rallimehed tähistavad oma võitu üksteist šampanjaga pritsides, kustutavad nad nii ka üksteise põlevad kehad. See on kõik nii absurdselt loogiline. 

Tehakse ka küllaldaselt viiteid n-ö eesti asjadele, alustades muidugi mõista „tüüpilisest” eesti perekonnast, kuhu kuuluvad laps, auto kallal nokitsev isa ja kasvuhoones askeldav ema, seejuures oma asjatoimetusi teevad mõlemad vanemad kolmnurkse mäe eri nõlvadel. Loomulikult ei saa mainimata jätta eestlaste rallilembust, mis avaldub näiteks ringtantsus ümber 1980. aastate legendaarse Audi Quattro, või siis rallisõprade liigset usinust uperkuuti lennanud auto ratastele lükkamisel, suures tuhinas lükatakse auto uuesti katusele ja see läheb seejärel põlema. Ja ma võiksin vanduda, et allusioone on tehtud ka ikoonilisele Kreisiraadio rallisketšile. 

Võnkuvad maastikud

Kui tulla nüüd animatsiooni juurde, siis stiili poolest oleks maailm nagu värvilistest paberitest välja lõigatud, kuid samas võib tähele panna ka pintslilööke ja pliiatsijooni, sest lõppude lõpuks on ju tegu hoopiski arvutianimatsiooniga, mis üritab matkida joonisfilmi, petteski nii mõnegi vaataja ära. Filmi värviskeem kaldub veidi tuhmima, justkui maakeskkonna kärtsu ja särtsuta vaporwave’i poole, mis on kaheksakümnendate esteetika edasiandmiseks mõnus valik. Ja siinkohal saab ära mainida Misha Panfilovi komponeeritud muusika, mis oma futuristliku, kuid samas nostalgiahõngulise vaibiga samuti kenasti „aurulaine” prismasse sobitub. Kuulates mäletaks nagu tulevikku.

Väga huvitav oli jälgida, kuidas pilt ja heli omavahel suhestuvad. Muusika ja üldine helidisain panid pildi elama, s.t helivõnked kandusid üle animatsiooni endasse, pannes tihti eri osised vastavalt võnkuma või liikuma. Kõik, mis tegi häält, näitas ka välja, et ta teeb häält. Näiteks kui murelik ema üritas isa telefoni teel kätte saada, siis telefon mehe püksitaskus pani kogu ta keha kaasa vibreerima. Sarnasele põhimõttele on üles ehitatud ka Joone eelmine lühifilm „Sounds Good”. Mõnikord kandusid animatsiooni üle ka ekstradiegeetilised helid, seda just muusika kujul, mille eri kaunistused ja trillerid kajastusid sageli tegelaste ja maailma kujutamises.

Film filmis

Omapärane generatsioonide ja aegade vaheline sild tekkis Sander Joone isa Heiki Joone 1980. aastatest pärit 16 mm filmi peale talletatud nukufilmikaadrite kaasamisega. Enne linastust ei suutnud mina küll ette kujutada, kuidas kahele eri meediumile salvestatud ja niivõrd erikoelistes tehnikates loodud kaadrid omavahel liidetakse, kuid see saavutati väga edukalt ja viisil, mis tõepoolest ka süžeed tagant lükkas, ehk need kaadrid polnud pandud sinna lihtsalt moe pärast. Saavutati teatav tekst-tekstis-situatsioon. Ühes sellega hägustusid ka piirid fiktsiooni ja reaalsuse vahel, isa ja poja lugu lõikas end läbi kinolina ning film omandas autobiograafilise varjundi. Sander Joon on ka intervjuudes kinnitanud, et loo inspiratsioon on kaudselt tõepoolest pärit elust enesest.

Tegelikult tahaks veel kirjutada ja heietada, et missugust pulli veel sai, kuid nii riskin siia kogu filmi kirja panekuga ja võin potentsiaalse vaataja jaoks kõik toredad üllatused ära rikkuda. Seega soovitan tungivalt minna ja see kiiruskatse ise läbi sõita. Pärast filmi on tore olla, sest lõpp on rahuldust pakkuv ja, toonitan taas, nii absurdselt loogiline.