Manifestid või mitte, kogetud või mitte, „on üks vool, ja input ja output, ja masin lihtsalt töötab”.

Kiwa „Kogetud manifestid. 1991–2024”
Toimetanud Hanno Soans, kujundanud ja küljendanud Arvo Rebane
Vabamõtleja, 2024
230 lk

Kiwa saab tänavu 50-aastaseks. Sellise juubeli saabumisel on inimestel tavaks teha kokkuvõtteid möödunud elust ja tegemistest. Koostatakse retrospektiive, kirjutatakse memuaare, antakse välja kogutud teoseid jne. Ühes sellega toimub paratamatult ka kogu oma eksistentsi defineerimine ja inventeerimine.

Ma ei ole küll üldse kindel, et Kiwa koostas kogumiku sellist eesmärki silmas pidades, ent siiski pole see ka välistatud. Tekstikogu pealkiri ja sisu lasevad seda ikkagi oletada. Lugejate ees on siin enam-vähem 35 aastat Kiwa elust. Mahukas tekstikogu pluss väga äge kaas, millelt vaatab meile vastu peakangelane ise (Toomas Volkmanni foto).

Kiwa on hiiglasliku haarde ja teovõimega nähtus. Võiks öelda, et ta on renessansiajastu humanistide ja valgustusajastu entsüklopedistide, tööstuslike pöörete navigaatorite ja kunstioperaatorite järeltulija. Sajad näitused, performance’id, konverentsid, festivalid, bändid, plaadid, raamatud jne. Milline inimene seda kõike suudaks?! Ei ole juhus, et ta samastab ennast robotite, masinate, printeritega, koopiate ja nukkudega. Tõenäoliselt ei olegi meil tegu inimesega. Võib-olla on Kiwa üks suur teisikute artell. Võib-olla agregaat. Võib-olla Tema.

Ei ole juhus, et Kiwa samastab ennast robotite, masinate, printeritega, koopiate ja nukkudega. Tõenäoliselt ei olegi meil tegu inimesega.

Käsitleda käsitamatut

Ma ei hakka siin katsetki tegema käsitleda tekstikogu sisu. Selleks peaks kokku kutsuma uurijate-autorite kollektiivi. Või kvantarvuti.

Lihtsalt üldiseks ettekujutuseks nii palju, et siit leiame tekste eri žanritest. On samas ka tekste, mille puhul on mingist žanrist üldse kohatu rääkida. On tekste, mis kõikide tunnuste järgi ongi manifestid. On selliseid, mis kalduvad memuaristika valdkonda. On tekste, mida võiks nimetada kultuurikäsitlusteks. Ning neid, mida võiks nimetada luuleks proosas või proosaks luules. Ja kõik need tekstid on paigutatud rubriikidesse (sapienti sat!) ning säilitatud on algne kirjaviis. Siit leiab ka illustratsioone. Ühesõnaga, meie ees on Gesamtkunstwerk.

Võtsin nõuks mõtiskleda pisut tekstikogu (on see üldse õige määratlus?) pealkirja ja mõne saatva teksti üle.

Ehk süveneksime korraks Kiwa tekstikogu pealkirja. Vaataksime, millistest komponentidest see koosneb.

Kiwa. Nii et siis „Kiwa”. Kogetud manifestid. Nii et siis „kogetud”. Nii et siis „manifestid”. Nii et siis tähistatud kindla aastate vahemikuga – „1991–2024”. Ütlen kohe, et ma ei ole kontrollinud, kas see on kogu Kiwa belletristika. Kuna pealkiri pole „Kogutud manifestid”, siis ehk mitte. 

Kuidas võiks neid komponente interpreteerida? Millest käib jutt?

Alustame ehk sõnast „manifest”. Selle tähendusväli ulatub tagasi ladinakeelse sõnani „manifestus”, mis tähendab midagi käegakatsutavat, ilmset, selget või silmatorkavat. Hiljem on „manifest” hakanud tähendama riigipea, valitsuse või mõne institutsiooni programmilist pöördumist rahva poole. Alates 20. sajandi algusest on nimetatud manifestideks veel ka kirjanduslik-kunstiliste rühmituste esteetilisi programme ja tegutsemise strateegiaid. Manifest pole aga lihtsalt niisama dokument. See apelleerib eksimatule ja lõplikule tõele. Manifest on ületamatu kirjutis, kõikehõlmav ja ammendav. Manifest on kutse võitlusele. 

Tekstikogu algusest leiame saatesõna. Kiwa sedastab: „Siinsed tekstid ei ole manifestid sõna täppistähenduses; neid ühendab aga aktiivselt kogetud vajadus väljendada ja manifesteerida mingit ideed, olgu siis defineerimata kultuuritühikut, kirjanduslikku eksperimenti või nihestavat reaalsuse/formaadihäkki.” (lk 5)

Näeme, et Kiwa tahab justkui juba esimeses lauses taganeda raamatu pealkirjas kõlanud sõnast „manifest”. Mikspärast ta seda siis siiski kasutab? Manifestide asemele kerkib „aktiivselt kogetud vajadus väljendada”. Võiks ehk öelda, et see on läbitunnetatud tung või empiiriline kutse paigutada midagi millestki väljapoole. Teha ilmseks või tõsta esile. Milleks ja kellele, seda ei mainita. Seda pole vajagi, on lihtsalt aktiivne tung ja paistab, et „manifest” jääb sellisel puhul kuidagi kitsaks. Ometigi on ta pealkirjas olemas.

Samas järgneb siin kohe lause: „Nagu küsitlused on näidanud, tajuvad inimesed nähtust koodnimega KIWA eelkõige manifestina. Tema ümber on mõtteid ja seisukohti, mis kõlavad justkui positsioonid, ent mille ümber mingit manifesti pole kirjutada vajagi.”

Auditoorium paistab niisiis nägevat Kiwat manifestina par excellence ja näib, et Kiwa tuleb inimestele vastu ja soostub. Nõnda on adressaat talle selles mõttes ikkagi oluline. Veelgi enam, ta on nõus sellega, et auditoorium n-ö valib žanri, millega saab tähistada kogu kiwaismi. Ja see on manifest. 

Manifest pole lihtsalt niisama dokument. See apelleerib eksimatule ja lõplikule tõele. Manifest on ületamatu kirjutis, kõikehõlmav ja ammendav. Manifest on kutse võitlusele.

Tähistamatu teadmine

Selgitamata on jäänud veel sõna „Kiwa”. Kes või mis see on? Mida see tähendab? Meile on tuntud Kiwa mängud eri autoriminade ja autorisinadega. Masin, robot, printer, tulnuk, klaster, meediafantoom jne. Tekstikogu algusest leiame „Autoportree tundmatuna” (2015), milles Kiwa püüab ennast kui nähtust (mitte) defineerida, sõnastada oma autorikreedo ning jõuab ka tulemuseni, et see tahab „saada millekski muuks kui see, mis ollakse” (lk 8).

Mida see siis tähendab? Kuna Kiwa tähistab ka tsitaati, siis vastaks Kiwa enda tsitaadiga vestlusest Hasso Krulliga Y-galeriis 2011. aastal: „On üks vool, ja input ja output, ja masin lihtsalt töötab.”[1] Selle järgi on Kiwa agregaat, millest jookseb läbi amalgaam kõiksusest. Kiwa on transmitter, mis kogeb ilmutusi. Selline situatsioon meenutab mulle müstikute maailmavaadet ja tegevust. Ehk siis kusagil on mingi teadmine, mida pole võimalik tähistada, rääkimata sellele tähenduse leidmisest. Kummatigi suudetakse sellise teadmisega kuidagiviisi siiski mõnikord kontakt saavutada. Kontakti kaudu saabub nimetatud (sügavama) teadmise väljendumine, mida vist siiski on võimalik teatavate praktikatega kogeda ning jõuda valgustuse või ilmutuseni. Müstilise ilmutuse saanu on kui filter, mis suudab ilmutust kogeda ning jõudagi muutumiseni: millekski muuks kui selleks, mis ollakse.

Müstilise ilmutuse saanu on kui filter, mis suudab ilmutust kogeda ning jõudagi muutumiseni: millekski muuks kui selleks, mis ollakse.

Juba mainitud „Autoportrees tundmatuna” kirjutab Kiwa: „Kohene afekt ja väli, kus see toimub, on muidugi täiesti imaginaarne, sellisena isegi müstiline, sulgunud, mis aga ometi mõnedele üksikutele – ja miks mitte rohkematelegi – mingis distantseeritud elu hämarolekus – või siis just igapäeva nihestavas flashback’is – eriliselt kirgastavaks ja tähenduslikuks osutub.” (lk 8)

Sooviksingi meile kõigile ilmutusi selle raamatu kogemisel.

[1] Krull, H. 2011. Parem olla leitud, mitte valitud. – Eesti Päevaleht, 26.06.

Kaspar Jassa on kirjanik, giid ja DJ.