Etenduskunstide festival SAAL Biennaal leidis aset Kanuti Gildi SAALis, Sakala 3 Teatrimajas, Vabal Laval kui ka linnaruumis Telliskivi Loomelinnakus, Linnahalli tagusel kail ning teekondadel nende kohtade vahel (12.08.–29.08.2021).

Tänavu aset leidnud 19. rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal oli laiali puistatud mööda Tallinna linnaruumi ja etenduspaiku. Publik kohtas kolme nädala jooksul 13 (etendus)kunstnike kooslust ja erinevaid etenduskunstide vorme, käsitledes temaatiliselt futuristlikke etnomuinasjutte, kooseksisteerimise valu ja naudingut ning sünteetilist eneseabi tulevikku. SAAL Biennaal kutsus kogema tundlikku aegruumi ning poeetiliselt ja sotsiaalkriitiliselt ümbermõtestama oma vaatajapraktikat.

Tihe festivaliprogramm koosnes peale lavastuste ka Kanuti Gildi SAALi keldris asuvast „rile*” raamatusalongist ning SAAL Biennaal raadiost, kust kostusid vestlused kunstnikega ning katkendid otse sündmuspaigalt. Lisaks toimusid paralleelselt etendustega programmi kavakehasse tikitud produktsiooniplatvormi RESKRIPT „Artist Walkid”, mis kolme nädala jooksul festivalil osalevate kunstnike poolt kureeritud üks ühele jalutuskäike pakkusid. 

Rituaalsus ja oma maailma loomine

Muutlikul ajal kooseksisteerimise viise otsides on iga võimalus näha keha ruumis liikumas, heli loomas või publikuga suhtlemas privileeg. SAAL Biennaali kuraator Annika Üprus tõi festivali märksõnana välja ühisruumi hapruse. Seega toonitaski tänavune biennaal paratamatult silmast silma kogemuse erakordsust ning vaatajaskonna seas kohtas läbi festivali rahulolu etenduste füüsilisest kogemisest. 

SAAL Biennaali avasid Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg etendusega „Eden Detail”, kus rahvuslike muistendite ning reivimuusika najal rullus lahti ekspressiivne etnomuinasjutt. Kurioossed rekvisiidid ja grimm võimendasid esteetiliselt teose apokalüptilist õhkkonda. Vaataja sai osa tihedalt põimitud rännakust, mis otsis tähendusi endisaegse ning kaasaja vahel voolavale identiteedile. 

Tunnetuslik ja müstiline nädalalõpp tõi lavale ka Taani etenduskunstniku Adriano Wilfert Jenseni lavastuse „Mixed Feelings”, mille pealkiri koondas kas kogemata või läbimõeldult publiku vaatemängujärgset meeleolu. Samuti sai näha Maud Blandeli „Lignes de conduite” tantsuetendust, kus sakraalne tantsurituaal rahva endaga kaasa õõtsuma võlus. 

Intiimsed ja kaubastunud emotsioonid

Publikut meeldivalt intrigreeriv Karolin Poska „Sinu nirvaanale” mõjus värskendavalt. Kanuti Gildi SAALi keldrikäikudesse mängulisele teekonnale kutsuv lavastus tsiteeris Ene-Liis Semperi Veneetsia Biennaali tööd „Lakutud ruum”, kuid tabas naelapead oma ootamatult kurameeriva õhkkonnaga. Kollaažideks tükeldatud rännakul kaasas Poska vaataja, et siis kergelt muiates rajada teed täieliku rahuni.

Sarnaselt Poskale mängles Chloe Chignell oma lavastuses „Poems and Other Emergencies” vaataja tajuga, kasutades selleks minimaalseid vahendeid. Chignell sõnastas iga oma rahulikus tempos kulgeva liigutuse. Hetkel, mil vaataja tähelepanu füüsilise tegevuse sõnalisest kordamisest hägustuma hakkas, muutis tantsija tempot ning ajas rütmi sassi. Niimoodi publikut ümber oma sõna keerates kulges Chignell kütkestavalt mööda lava, hoides enda keha ligi saalis viibivad silmapaarid.

Plaksutav, hüplev, lustlike plakatitega vehkiv ja igal viisil publikut kaasav oli Quim Bigas Bassart’ etendus „Molar”. Bassart pani Telliskivi õuealal viibivate inimeste puusad nõksuma ning raske oli näolt pühkida naeratust, kui ülevoolavalt energilise popmuusika saatel tantsiv kunstnik ringi liugles. Etenduse intensiivne ülelaetus omandas tagantjärele iroonilise toime. 

Kaubastunud õnnelikkusega tegeles ka Dries Verhofeni installatsioon „Happiness”, mida esitleti Linnahalli kail pop-up apteegiks transformeerunud betoonkonteineris. Ebaõdusaid tundeid tekitav stoilise häälega humanoid tervitas vaatajaid ja kirjeldas piinliku täpsusega ravimite ning narkootikumide mõju inimesele. Lühiajalistest õndsuse otseteedest rääkiv tehisinimene mõjus oma külmas siiruses prohvetlikult.

Sotsiaalkriitika ja feminism

Misogüünset tarbimisühiskonda lahkav Yulia Arseni „Plastic Bag” toetus minimaalse sisuga roosale kilekotile. Huumoorikalt sarkastiline soololavastus tekitas koreograafi temperamentse stiili tõttu saalis hetki, mil etenduse kulminatsioon tundus olevat saavutatud, kuid Arsen üllatas ikka ja jälle sujuva üleminekuga järgnevasse stseeni. 

Objektile orienteeritud lähenemist kohtas ka Vana-Kalamaja tänaval asuvasse korterisse välja pandud Laura Stašāne ja Jana Jacuka näituses „Füüsiliste asitõendite muuseum” („Physical Evidence Museum”), mis käsitles koduvägivalda. Tavalised eluruumid muutusid tänu nummerdatud objektitähistele kuriteopaikadeks, muutes asitõendid vägivalla vaikivateks tunnistajateks, lugude talletajateks ja piinamisriistadeks. „Füüsiliste asitõendite muuseumi” üldistusvõimelisus tõi esile kunsti oskuse sotsiaalpoliitilisi teemasid laiema publiku ette tuua.

Viimase festivalinädalavahetuse kulminatsioon oli Kate Mcintoshi lavastus „To Speak Light Pours Out”. Esimese kahekümne minuti jooksul tabasin end põnevusega kramplikult kokkurullitud festivali kava pigistamas, sest lavapealne kohalolu oli niivõrd intensiivne. Sellest õhkus pühendumust ning ehedat spontaansust. Vanas NO99 majas ettekantud erinevate autorite tekstid moodustasid verbaalse montaaži, mis jättis publikule vabaduse vahendatud sõnumid iseendas läbi elada. „To Speak Light Pours Out” ülesehitus osutas kooseksisteerimise jõududele, luues paralleele heli ja inimese vahel, toonitades arvamuste paljusust mürarikkas reaalsuses. 

Tänavusel SAAL Biennaalil oli võimalik häirimatult ühes ruumis koos viibida. Füüsilised kogemused tunduvadki nüüdseks tõlgendustena millestki kaugest, mida möödunud aja igatsuse varna saab kanda. Näib, et kõrvuti asetatuna võivad biennaalil nähtud etendused üksteist mitmekesisuse supis kehtetuks tunnistada, kuid mcintoshlikult polürütmiliselt toimiv biennaal areneb just erinevate etendusvormide segunemise kaudu. Pakkudes rahvusvahelist ja teemaderohket selektsiooni etendustest, teenib SAAL Biennaal jätkuvalt truult vaataja huve.

Loora Kaubi on Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna tudeng. Oma kunstipraktikas käivitab teda ebamäärane tung lahti mõtestada maalimise akti, tähtsustades keha kohalolu ja kudumist kui kunstimeediumit.