„Vello Salo. Igapäevaelu müstika” (Eesti, 2018). Režissöör Jaan Tootsen. 82 min.

Veidi rohkem kui tosina aasta jooksul on Jaan Tootsen teinud dokumentalistina kaks pikka, pooleteisetunnist, kaks lühikest, pooletunnist ja ühe vahepealse pikkusega tõsielufilmi. Juba võib märgata läbivaid teemasid: loovus, omapärane mõtlemine ja tegutsemine, mõtestatud elu võimalikkus siin ja praegu. Need on teadagi asjad, millega tegelevad paljud, kuid Tootseni käekiri eristub selgelt. Ta paistab mõne teise suurepärase dokumentalisti, näiteks Werner Herzogiga kõrvutades silma sellega, et tema loomingu puhul saab kõneleda headusest mitte ainult kunstilises, sisulises ja teostuslikus plaanis, vaid ka moraalses mõttes. Tootseni filmid on leebed ja heasoovlikud, neid on mõnus vaadata. Ta ei tüki publikut šokeerima, raputama, emotsionaalselt pahupidi keerama. Tema dokid on humoorikad, inimsõbralikud ja abivalmid, aitavad olla, inspireerivad pärikarva ka siis, kui jutt on kõige tõsisemaist asjust, nagu elu mõte, vanadus ja surm. Neid filme nähes tundub, et isegi kui olemine on keeruline või raske, võib olla õnnelik, et inimesed on nii ilusad, head ja säravad. Elu on täis võimalusi, mis tuleb ainult üles leida. Miski pole lootusetu.

Taoline positiivsus ja elurõõm on meie pahatihti tumemeelsusse kalduvas vaimses kliimas juba iseenesest teretulnud nähtused, mida ei elus ega kunstis naljalt liiast ei saa olla, kui tegu pole just tühja poseerimisega. Või mis ma räägin, isegi tehtud valvenaeratust on siinmail üldjuhul rõõm näha. Tootseni filmides on aga kõik päris, nii tegelased kui ka nähtused paistavad huvitavad, pakuvad mõtteainet ja avavad vaimus uusi uksi. Ei mingit õõnsat, tehtud kergemeelsust, kurbade naeru ega klantsidülli, mille uskumiseks peab vähemalt ühe silma kinni pigistama. Tootsen loovib pealispindse reipuse karidest mööda, võttes kogu oma optimismi juures tõsiseid teemasid täie tõsidusega. Tema dokkide voolujoonelise, ladusa vormi taga pole sisukaist tegelastest ja värskeist ideedest puudust – on ta ju filmidest märksa kauem ja rohkem teinud saateid nii raadios kui uuemal ajal ka teles, eeskätt „Ööülikooli”, kust saab alati pisut tarkust juurde, nagu onu Remus kenasti ütles. Dramaturgiaks vajalikku konflikti pakub tema tõsielupildistustele taustaks elu ise. Tootseni viimase kahe portreedoki, kaks aastat tagasi Marianne Kõrveriga kahasse valminud linateose „Vigala Sass – viimased lindid” ja käesoleva pika Salo filmi puhul on selleks taustaks vananemine, hääbumine ja surm. Sass ja Salo on väga erinevad, paljuski lausa vastandlikud suurmehed: pagan ja kristlane, šamaan ja katoliku preester, metsik isemõtleja ja kahe tuhande aasta vanuse institutsiooni esindaja. Filmidki on üpris erinevad, kuid täiendavad teineteist hästi, moodustavad huvitava paari.

Старость не радость

Sassi lugu oli raskem ja süngem, kandis peategelase ränga haiguse ja surma pitserit. Üheksakümne kahe aastane Salo on, Jumalale tänu, praegugi elus ja „Igapäevaelu müstika” esimene pool võib jätta temast vaatajale, kes mehe muljetavaldava elukäigu ja tegevusega ette kursis pole, vaat et kerglase mulje.
Vanahärra kulgeb läbi stseenide, läbi Eesti ja Itaalia nagu nuga läbi või, viskab aga nalja ja lööb laulu. Filmi autor Jaan Tootsen kirjeldab intervjuus Salot triksterina ja sama toob esile ka arvustaja Peeter Sauter[1]. Too eluaeg lihvitud roll on nauditav, kuid pikemaks ekraanil jälgimiseks ehk liigagi laitmatult sujuv. Esmakordsel vaatamisel tabasin end ootamast mingitki ebakõla, inimliku ebakindluse märki. Kaua seda oodata ei tulnud. Filmi teises pooles näeme hoopis hapramat ja põduramat vana meest, keda avalik tähelepanu koormab, kes võib vahel olla tõre, rabe ja segaduses. „See vanainimese asi on kurb küll,” ütleb ta ja see äratab empaatiat, toob Salo mulle inimesena lähemale, andes ka varasemaile vigureile ja mõtteteradele uue mõõtme ja tähenduse. Siitsaati kasvas mu Salo-huvi loo lõpuni ja pole siiani vähenema hakanud. Film on küll tihe, kuid Salo enam kui üheksakümneaastasest põnevast elust ning viljakast tegevusest saab vähem kui pooleteise tundi mahtuda paratamatult vaid väike osa. Põnevat materjali, mida takkajärele lugeda, uurida, kuulata ja vaadata, jagub kauaks – piiblitõlkeist „Ööülikoolideni”.

Salo usk ja tõekspidamised, mille toel ta on sirge selja ja selge pilguga pika elu elanud ning elab tänini, on filmiski veenvalt esil. Tema kindlus tundub olevat nii suur, kui inimlikult üldse olla saab, veendumused sedavõrd selged ja vankumatud, et tal pole vaja neid tingimata iga hetk rõhutada. Ta saab lubada endale nalju, mis kellegi teise suust võiksid ehk lausa pühaduseteotusena kõlada: rääkida Roomas endast kui järgmisest paavstist Vello Eelviimasest või laulda Tallinna okupatsioonide muuseumis Putini järel jooksmisest. Eks esine kõigil kõhklushetki, ka Kristus ise kõhkles veel ristilgi, ent kui Tootsen küsib, kas Salo on õppinud Jumalat usaldama, vastab vana preester siiralt, hetkegi mõtlemata: „Ilma pikema jututa, seal ei ole mingit vaidlemist.” Ning see, et eluaeg kristliku asja kõrval eesti asja ajanud piiblitõlkija Salo on üdini rahvuslane, näib nii enesestmõistetav, et seda pole tarvis isegi välja öelda.

Sauter leiab oma retsensioonis, et filmis pole suurt kontseptsiooni ega sõnumit. Andrei Liimets sekundeerib, arvates, et siit ei leia seisukohavõttu religiooni rollist ühiskonnas ega kirikliku dogmaatika suutlikkusest käesoleva sajandi küsimustele vastata. Mõlemad paistavad toonitavat, et filmi põhipaatos on tänapäevale iseloomulik teadmatus ja segadus, selgete vastuste puudumine ja mitte millegi tõsiselt võtmine. Kahtlemata saab Tootseni pealetükkimatut, huumoriga vürtsitatud dokki tõlgendada mitmeti, kuid ma loeksin siit välja ka tõsisemaid ja tõsiseltvõetavamaid mõtteid.

Mingit misjonit filmist ei leia, kuid põhisõnum on selgelt kristlik, olgugi ehk veidi tavatul moel esitatud. Lugu raamistavad ülejäänud materjalist tunduvalt varem, kümnendi algul televisiooni tarbeks üles võetud lõigud. Neist viimases räägib Salo anekdoodi teispoolsusest, kus kõik olevat hoopis teisiti, kui tema ametivennad oskavad ette kujutada, ja lisab muheledes, et see lugu selgitab meile hästi püha usu tõdesid. Selle muheda puändi juures tasub aga tähele panna, et usk on ikkagi püha ja teispoolsuse olemasolus pole kahtlust, olgugi selle olemus teadmata. Teadmatus ei välista usku, need käivad käsikäes.

Armasta oma ligimest

Teises samast ajast pärit stseenis kohe filmi algul ütleb Salo välja eluaegse kreedo, mille ta noore kättemaksuhimulise sõjamehena nunnadelt õppis: parem on aidata kui tappa. See usk tegi kättemaksjast abistaja, kelles ei paista vähemalt vanas eas enam olevat vähimatki viha ega vihkamist. Too kreedo lähtub omakorda Kristuse eeskujust, mida Salo samuti üsna filmi algul justkui möödaminnes, enesestmõistetavana mainib: armastage üksteist, nagu mina olen teid armastanud. Seda võib nimetada ka dogmaks, ent filmis näeme, et kui seda armastuseusku piisavalt tõsiselt võtta, võib siit leida vastuseid kõikvõimalikele küsimustele alates kõige üldisemaist, nagu ristiusu roll tänapäeva ühiskonnas, ja lõpetades kõige isiklikumatega, nagu väärikas vananemine.

Ühiskondlikult kõnekaks näiteks on stseen, kus Salo laulab ette islami palvekutse „Allāhu ʾakbar, lā ʾilāha ʾillā Llāh…” („Jumal on suurim, ei ole teist jumalat kui Jumal…”) ning kuulutab, et pole suurt vahet, mis sõnadega seda sõnumit väljendada – jutt on samast ainujumalast, kellesse usuvad ka kristlased. Ühe põgusa kaadriga on edasi antud lihtne mõte, et moslemiusk ei saa ohustada ei kristlust ega niinimetatud kristlikku maailma, nagu nii mõnedki tänapäeval pelgavad. „Need, kes Allahi nimel jõledusi teevad, pole mingid moslemid,” selgitab Salo oma elulooraamatus. „Moslemeilt nõuab Jumal vastutust oma tegude eest.”[2]

Üksikisiku tasandil – Salo kindla armastuseusuga käib kaasas kõrkuse puudumine. Salo ei aja end puhevile. Oma üheksakümnenda juubeli tähistamisel teatab ta, et Jeesus saabus Jeruusalemma eesli seljas, kellest olnuks tobe arvata, et tee ääres juubeldatakse ja hõisatakse tema pärast. „Ütleme nii, et isa Vello on Kristuse eesel… kui sedagi.”

Vananemine ja põrmuks saamine pole kerged asjad, mis seal rääkida, kuid teadmine, et ka nõnda saab vananeda, annab lootust ja jõudu vanaks elada. Mida keegi meist ka ei usuks, siit on igaühel midagi õppida, arvan ma.

[1] Sauter, P. 2018 Religioosne trikster nunnade keskel. – KesKus, nr 9.
[2] Salo, V. 2016. „Siin Vatikani raadio!” Vello Salo lugu, lk 202.

Joonas Kiik on vaba mees, aga mitte tingimata kõige suurem ketser.