„Hüsteeria” tundub kui järg Semperi 2004. aasta videoteosele „Untitled”, mille ajendas tema abikaasa truudusetus, kirjutab Piret Karro Eesti Päevalehes.

Ene-Liis Semperi „Hüsteeria” ja sellega paralleelselt esietendunud Tiit Ojasoo „Heasoovijad” on nende lavastajate esimesed sooloteosed pärast 2016. aasta suvel ilmsiks tulnud Ojasoo vägivallaakti naisnäitleja vastu, mille tõttu Ojasoo lahkus teatrijuhi kohalt ja tandem jäi aastasele loomepausile. Vahepeal on läänemaailm jõudsalt liikunud naistevastase vägivalla ulatuse teadvustamise poole ning veel üks Eesti võimumees oma füüsilist ja poliitilist üleolekut naise vastu seksuaalselt kuritarvitanud.

Mina ei suuda NO99 suurde saali seda tausta meeles hoidmata istuda. (Kammersaali teen otsuse mitte minna.*) Semper on juhtunust siiani avalikkuse ees vaikinud, nii et „Hüsteeria” on justkui tema esimene sõnavõtt. „Heasoovijad” on samal ajal Ojasoo esimene teatrikeelne sõnavõtt: mõistkem ka kurjategijat!

Muidugi võib öelda, et soololavastust on meelevaldne ainult ühe fookuse kaudu tõlgendada. Esimesed 20–30 minutit ei tee viis naeruväärsetesse roosadesse kostüümidesse riietatud näitlejat laval muud, kui naeravad hüsteeriliselt ja sunnitult. See on kohutavalt tüütu, aga küllap millegi sissejuhatus. Lavakujundus näib olevat mõne kaasaegse kunsti performance’i või installatsiooni paroodia. Roosad retuusid ja karvakampsunid vihjavad naistele, feminismile, noortekultuurile vms. Võib-olla naljatab Semper tänapäeva kunsti üle, mille osa ta on – äkki on see siis irooniline kriitika nii enda kui ka kunsti pihta? See ei ole huvitav rada, mida mööda tõlgendusega minema hakata.

Tagasi konteksti juurde. Nõrkemiseni naeru punnitavate näitlejate tegevus on jõudnud mingisse kontiinumisse, kus tegevusest hakkab kooruma uusi kujundeid. Midagi sümboliseerivad ka Rasmus Kaljujärve kannikad (NO99 kujundite stampkaart). Karakterid trallitavad mööda lava ringi, vahetavad kostüüme ja teevad lava ümbritsevatesse kaameratesse nägusid, mis kuvatakse tagaseina tõstetud videoekraanile. Ühel hetkel näeme eeslaval naljaga pooleks teineteist kägistavaid mehi ning samal ajal ekraanil naise suu ja punase ollusega loodud veritsevat vagiinakujundit. Kui tugevalt silmi kissitada, meenutab roosa pidevalt uusi vorme võttev lavategevus Stanisław Lemi 1961. aasta ulmeromaani „Solaris” ookeani. Seal oli (vist samuti roosa?) ookean maaväline teadvusega keha, millega inimene lõpuks ühemõttelist kontakti ei saavutanudki, ent ookeanist kerkisid muudkui igitähenduslikud kujundid, nt hiiglaslik beebi. Aga kujundid muudkui kerkivad! Kaljujärv ja Jörgen Liik tulevad lõkerdades lavale, mõlemal seljas roosa kampsun kirjaga „Girls unite”. Irvitamine #metoo liikumise üle? Kaks helebeeži diivanit surutakse pikkupidi teineteise vastu ja tegelased hakkavad nende kitsast vahest üksteist käperdades või üksteise eest justkui põgenedes läbi ronima. Väga raske on mitte näha visuaalset vihjet Malaisia külmkapile. Eva Koldits paneb selga superkangelase kostüümi ja läheb lavakaaslastele kallale. Tiit Ojasoo?

Olukord ei ole normaalne

Kas Semper irvitab korraga nii soolise vägivalla ohvrite kui ka toimepanijate üle? Sh eraldi kõigi kaasuste üle, mis on viimase aasta jooksul Eesti meediast läbi käinud? Kas ta polegi ühemõtteliselt vägivalda hukka mõistval ja ohvreid toetaval poolel? Kas kõik on üks suur nali ja mitte millelgi pole kaalu? „Olukord ei ole normaalne,” vihjab NO33 kavaleht. „Hüsteeria” puhul ei ole tegu ühemõttelise sõnumiga (mida Ojasoo lavastus näis kandvat). See on isegi liiga abstraktne teos, kui konteksti tõlgenduse võtmeks ei võta. Teatris Semperi isiklike läbielamiste lahtimuukimine ei peaks olema eesmärk omaette. Ent vaatamise käigus hakkab „Hüsteeria” tunduma kui järg Semperi 2004. aasta videoteosele „Untitled”, mille ajend oli tema abikaasa truudusetus. Kunstnik seisab hiiglasuures jänesekostüümis keset tühja saali ning põtkib ja tõmbleb vaheldumisi kaadritega lapsega mängivast Ojasoost ja ekraanil olevate lausetega, kus autor ütleb, et tunneb end idioodina. „Hüsteerias” on Semper oma kirbete tunnete siirast väljendamisest liikunud edasi isegi veel kõhedamalt mõjuvasse kohta.

*Tõbrastest filmirežissööride ja ahistajatest meelelahutajate tõttu on tekkinud küsimus, kas ja kuidas vaadata nende inimeste (enamasti meeste) kunsti, kes on eraelus või töökohal vägivaldsed (enamasti naiste vastu). Võib öelda, et ahistajate kunsti boikottimine tõmbab alla ka mitteahistajatest kaastöölised, aga fänluse jätkamine toetab võimupositsiooni, millelt neid tegusid on sooritatud. Mina olen teinud tundepõhise valiku: kui tuleb välja, et mõni autor on andnud oma kaks senti niigi vohavasse naistevastasesse vägivalda, veedan oma aja tema teose asemel mõne teise vaimustava autori teose seltsis. Milleks kembelda ühe võimutipust ämbrisse astunud tüübi pärast, kui maailmas on nii palju teisi häid lavastajaid, režissööre, koomikuid?

Arvustus ilmus esialgselt Eesti Päevalehes 10. jaanuaril 2018 pealkirja all „Ene-Liis Semperi „Hüsteeria”. Kui sõnad saavad otsa ja jääb vaid naer”.

Loe lavastuse kohta lisa Teater NO99 kodulehelt.