Soome kasvatusteadlase teos selgitab, kuidas koolisüsteem keskkonnakriisidele kaasa aitab, kuid praktilisi alternatiive pedagoogidele ega noorsootöötajatele ei paku.

Veli-Matti Värri „Kasvatus ökokriisi ajastul”
Tõlkinud Maria-Magdalena Jürvetson, toimetanud Katrin Hallas
Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021
256 lk

„Praeguse põlvkonnaga ei ole enam midagi teha, aga järgmine põlvkond on teistmoodi, nendega hakkavad asjad muutuma.” Nende sõnadega pannakse noorte õlule sageli kogu lootus ja ootus, et just nemad päästaksid maailma keskkonnakriisidest. Kuna olen parasjagu selle põlvkonna liige, kellele taoline vastutus pannakse, siis vaidlen vastu. Noored ei suuda maailma päästa, kui varasemad põlvkonnad sellele aktiivselt vastu töötavad. Koolisüsteem, kus teadmisi antakse edasi tükikestena ja keskkonnakriisidest ei räägita, on osa sellest vastutegevusest. Haridus ja kasvatus kui inimeste kujundamise ning ühiskonnakorra (taas)loomise vahendid võivad aga olla ka lootuse allikaks, nagu kirjutab kasvatusteaduste professor Veli-Matti Värri.

Kasvatuse varjatud eeldused

Veli-Matti Värri arutlus on kannustatud kolmest mõttest: loodus meie ümber on kriisis, mis ohustab ka meid, inimesi; lõpmatu kasv ei saa jätkuda; järjest keerulisem tehnoloogia ei lahenda kumbagi neist probleemidest. Inimühiskonna püsimajäämise võimaldamiseks peab ta vajalikuks kasvatuse põhjalikku ümberkujundamist, et järgmised põlvkonnad ei käituks nii hävitavalt kui praegused. Selleks tuleb kasvatusel – ja ühiskonnal tervikuna – öelda lahti lakkamatu progressi illusioonist ja inimese kõikvõimsusest ning hakata õpetama nende asemel vastutusvõimet ja seotust loodusega.

Veli-Matti Värri suunab lugeja pilgu praeguse ühiskonnakorralduse struktuursetele, ent teadvustamata eeldustele, mis hoiavad alal tänapäevast läänelikku eluviisi. Üks selline oluline eeldus on, et nafta on soodne ja seda on küllaldaselt, et tagatud oleks turvalisus, kiire reisimine ja muud tänapäevase elustiili komponendid, kuigi me ei mõtle selle vajalikkusele iga päev (lk 122). Soodsa nafta olemasolu tugev seos kasvatusega võib küll tunduda ootamatu, aga tegelikult on see loogiline: kui nafta ei oleks lihtsasti kättesaadav, tarbiks kogu ühiskond vähem ja väärtushoiakud oleksid teistsugused. Siis ei oleks ka kasvatuse eesmärk koolitada inimestest võimalikult konkurentsivõimelisi tootjaid ja rohkelt tarbivaid indiviide. Taoliste eelduste teadvustamine on lähtekoht, millele Värri püstitab jätkusuutliku kasvatuse.

Kasvatusega tuleb arendada empaatiat, vastutusvõimet ja arusaama sellest, kuidas inimene on tihedalt seotud mitteinimliku loodusega.

Kuna arusaama, et meie ühiskonna tänapäevane eluviis on jätkusuutmatu, ei ole veel laialdaselt omaks võetud ja autor seda seisukohta raamatus ei selgita, tasub lugemisega paralleelselt tutvuda ka parima saadaoleva keskkonnateadmusega. Head allikad on näiteks IPCC raportid kliimakriiside kohta ja IPBESi ülevaated elurikkuse eluohtlikust seisust. Ainult siis, kui tunnistada Lääne ühiskonna praeguse eluviisi jätkusuutmatust, on võimalik mõista nende sügavate muutuste vajalikkust, mida Veli-Matti Värri kirjeldab.

Neoliberalism on tunginud kasvatusse

Kasvatusega antakse uuele põlvkonnale edasi kehtivaid väärtusi ja maailmakorda ning samal ajal püütakse neid võimestada väljakutsetega võimalikult hästi hakkama saama. Värri käsitleb kasvatust laialt. Ta arvestab selle hulka koolid, lasteaiad ja ülikoolid, aga ka mängutoad ja muud asutused, mis noori kujundavad. Ta toob näiteks ühe mängutoa, mille sisustusega jäljendati tõetruult täiskasvanute baari, kutsudes lapsi juba varakult praeguse täiskasvanute maailma pakutavaid naudinguid tarbima. „Enne kasutati lapstööjõudu, nüüd manipuleeritakse juba väikeste lastega, et muuta neid tarbijateks.” (lk 147) Kuna just kasvatus on see, millega kujundatakse uut põlvkonda, argumenteerib Värri, et kasvatuse erilisust tuleb kaitsta neoliberaalsetele majanduslikele eesmärkidele allutamise eest. 

Kasvatusega tuleb arendada hoopis empaatiat, vastutusvõimet ja arusaama sellest, kuidas inimene on tihedalt seotud mitteinimliku loodusega. Selleks peavad kasvatajad ehk vanemad põlvkonnad iseenda hoiakuid ja käitumist ümber kujundama – ütlema lahti progressi illusioonist ja võtma omaks looduse väärtustamise. Seda, kuidas sinna jõuda, Värri aga ei selgita. 

Sooline lõhe keskkonnahoius

Tänapäeva tarbimisühiskonnas püütakse võimaldada inimestele aina rohkem naudinguid, mille hinnaks on peaaegu alati looduse hävitamine. Enne tööstusrevolutsiooni võidukäiku oli kohesest naudingust tähtsam naudingu edasilükkamine ja rasketeks aegadeks säästmine. Just see võib olla inimtegevuse kandev element, mis on lubanud inimühiskonnal tänapäevani kesta (lk 98). Iha ja selle juhtima õppimine on Värri sõnul ökoloogilises kasvatuses kesksel kohal. Jätkusuutlikult toimimiseks tuleb lastele uuesti õpetada, kuidas iga oma soovi mitte kohe täita, sest nagu on öelnud Mahatma Gandhi: „Maa pakub piisavalt palju, et rahuldada iga inimese vajadused, aga mitte iga inimese ahnust.”

Iha ja selle juhtima õppimine on Värri sõnul ökoloogilises kasvatuses kesksel kohal.

Empaatia ja vastutus on võimed, mida tuleb Värri hinnangul kultiveerida kõigis lastes, et ühiskonnal oleks võimalik toimida kestlikult. Praktilise rakendatavuse huvides tuleks panna tähele tõika, et Lääne ühiskond on sooline (gendered). Tegevused ja hoiakud meie ümber, sealhulgas pisikesed sammud, nagu poodi riidest koti kaasavõtmine, või suurema mõjuga teod, nagu kaastunde näitamine, veganlus või otsus mitte sünnitada, kannavad soolist värvingut. Samade tegude eest pälvivad naised ühiskonnas vaikiva tunnustuse, mehed satuvad aga halvakspanu osaliseks või vastupidi. Hoolimist – keskkonnast, loomadest, tulevikust – nähakse ühiskonnas pigem millegi naiselikuna, mistõttu naised käituvad keskmiselt hoolivamalt. Kuidas aga teha nii, et kõik ühiskonnaliikmed saaksid olla empaatilised ja vastutustundlikud, nagu on tarvis jätkusuutliku ühiskonna toimimiseks?

Vaja on ka praktilisemaid käsitlusi

Värri teosel on oht jääda pidama süvitsi jätkusuutlikkuse ja/või pedagoogika üle mõtlevate inimeste kitsasse ringkonda, sest raamatus esitatud ideede mõistmiseks on vaja märkimisväärset filosoofiaalast kirjaoskust. Ilma selleta on autoriga keeruline sammu pidada. Vajalike eelteadmiste kõrge tase ja autori keerukas väljendusviis peletavad suure osa potentsiaalsetest lugejatest ilmselt eemale. Kasvatuse üle ainult kitsas ringis arutlemisest jääb aga maailma muutmiseks väheks.

Lisaks süvatasandil kasvatuse üle arutlemisele on vaja kirjandust, mis oleks õpetajatele, vanematele ja noorsootöötajatele praktilisema väärtusega.

„Kasvatust ökokriisi ajastul” tuleks täiendada argielule lähemal seisvate teostega jätkusuutliku kasvatuse teemal. Lisaks süvatasandil kasvatuse üle arutlemisele on vaja kirjandust, mis oleks õpetajatele, vanematele ja noorsootöötajatele praktilisema väärtusega, kui nad püüavad kujundada koolitundide ja argivestlustega kestlikult tegutsevaid inimesi. Värri teos on nagu viit tee alguses, mis näitab, millises suunas tuleks edasi liikuda, et nende praktiliste suunisteni jõuda. 

„Kasvatus ökokriisi ajastul” käsitleb kasvatust tasandil, mis eelneb jätkusuutliku kasvatuse konkreetsete eesmärkide kujundamisele. Veli-Matti Värri ei aruta selle üle, kuidas ökoloogilist kasvatust ühiskonnas laiemalt juurutada või kuidas teha seda kiiresti. ,,Maailma muutmine nõuab kannatlikkust ja ootamist, kuid ka radikaalsust ja vooruslikke, julgeid indiviide eeskujuks.” (lk 182) See võib küll tunduda hirmutav ja keeruline, aga kui avardada enda kujutlusvõimet ja uskuda sellesse, mis on inimeses parim, on võimalik hakata teistmoodi tegutsema.

Kertu Birgit Anton püüab teha nii, et võimalikult paljud saaksid Maal elada võimalikult hästi võimalikult kaua. Hiljuti hakkas ta selle tarbeks õigust õppima.