Paju mahitab lugejat oma elu läbi tunnetama ja juuri otsima, kuid lugejale pajatab oma elust samas vähe. Ometi on just autori isiklikumat laadi tekstid ja luuletused antud kogumiku kõige suuremaks tugevuseks.

Imbi Paju „Kirjanduskliinik. Mida tähendab olla inimene”
Toimetanud Leelo Laurits, kujundanud Lilli-Krõõt Repnau
Kirjastus Gallus, 2023
317 lk

Märtsi alguses pidas mu vana sõber ühes vanalinna karaokebaaris sünnipäeva. Nagu eestlastel ikka, kulus meil alguses mõni ring alkoholi, et jutt käima saada, aga kui ta juba algas, siis lõppu ei olnud. Ja iga lugu, mida rääkisid need minu lapsepõlvesõbrad, keda tunnen üle 20 aasta, kellega koos õppisime arglikult elu ja armastust 2000ndate alguse Õismäel ja Mustamäel, oli hullem kui teine.

No näiteks üks noormees, keda mäletan naerustelt korteripidudelt ja suvistelt jalkamängudelt, avas kohe skoori sellega, kuidas lühikese aja jooksul surid geneetilisse ajuvähki nii tema kallis vanaema kui ka isa ja nüüd elab ta vanaema pärandatud korteris, käib ainult tööl ning ootab oma diagnoosi ja sellele järgnevat surma. Pea pidi juba valutama.

Või üks teine kutt, kes on alati peo hing, aga siis joob ennast liiga purju ja tunnistab, et elab ilma armastuseta ja tunneb neljakümnendaks eluaastaks, et ees ei oota teda enam midagi, tema kõrval pole kedagi. Järgnes veel paar üksinduse või mingi kadunud, ammu lõppenud armastuse taganutmise lugu ja siis jõudsime muidugi sõltuvushäireteni. Oi, kus kunagi sai joodud, naersid kutid ja lõid kokku, ja jõid ka praegu, kuigi, tõesti, natuke vähem. Ega noore inimese maks on ikkagi noore inimese maks.

Karjuv enamus traumeeritud inimesi

Kui baaris oli juba palju rahvast ja meie masendav lõõp muutus ülelaualiseks karjumiseks, ütles keegi seltskonnast, et tõstke käsi, kes on pärit katkisest perest! Käe tõstsid kõik, hea küll, ühe erandiga, aga ikkagi karjuv enamus, ja see jäi mind kummitama. Mul hakkas meist nii kahju. Oleme kõik nii traumeeritud, küpsesime liiga vara ja nägime liiga kohutavaid asju. Ning, tõepoolest, kasvasime ka ilma isadeta. Või isadega koos, aga joodikute, naistepeksjate, laste pisikeste hingede muljujate peredes, ja mul on meist nii kahju.

Mul hakkas meist nii kahju. Oleme kõik nii traumeeritud, küpsesime liiga vara ja nägime liiga kohutavaid asju. Ning kasvasime ilma isadeta.

Kui ma ütlen „meist”, siis mõtlen muidugi konkreetselt üht laudkonda ühelt peolt, aga tegelikult ka laiemalt kõiki oma tuttavaid. Kui palju on vägivalda, mille kogemist võetakse paratamatusena, ühe täkkena eluteel. Proovisin kokku lugeda ja ma tõesti tean pigem vähe selliseid naisi, keda ei ole kas vägistatud või ähvardatud, füüsiliselt või vaimselt terroriseeritud, mõnitatud või alandatud. Peamiselt muidugi ikka vägistatud, avalikes ja privaatsetes kohtades, vägistajateks partnerid, sõbrad ja võõrad.

Aga laiemalt on traumeeritud vist üldse kõik eestlased koos nendega, kes on jõudnud juba ära surra, kuid on oma alateadlikku ja teadlikku traumat järeltulevate põlvede hingedesse istutades surematuks saanud. Tunnen suurt ühisosa Imbi Pajuga, kuigi tema sündis aastal 1959 ja mina 1988.

Kollektiivne posttraumaatiline sündroom

Esimest kord puutusin mõistega „kollektiivne posttraumaatiline sündroom” kokku, kui käisin lavakunstikoolis Merle Karusoo loengutes ja ta hakkas meile, noortele tudengitele, ääri-veeri seletama, et meie tumedad tunded ja riskikäitumine ei ole mitte sündinud siinsamas, vaid kõik halb, mis on meie vanavanematele ning nende vanematele ja lastele, meie emadele ja isadele tehtud, elab nüüd meis. Võtame näiteks eestlastel statistiliselt pigem tihti esinevad probleemid: alkoholism, hasartmängusõltuvus, suitsiidsus, depressioon, liiklusraev. Nende juur ja algus ei asu mitte praeguses ajas, vaid eelmise sajandi neljakümnendates, kui riigi ja rahva normaalne areng noaga pooleks lõigati. Jah, oleme muidugi pärit katkistest peredest, aga miks need pered katki läksid? (Ja ma ei mõtle siinkohal ainult lahutust, sest lahutada saab ka väärikalt ja ilusti.) Meie vanemad, sündinud 50–70ndatel, on omakorda kasvanud Stalini- või sõjaaegse õuduse läbi elanud inimeste lastena. Neid seoseid on nii kerge näha, kui neid nägema hakata, ja Merle Karusoo avas mu silmad.

Sedasama teeb Imbi Paju palju analüüsitud ja kõrgelt hinnatud „Kirjanduskliinik”, vaatleb mitmete nurkade alt traumat, milles elavad eestlased. Eestlaste kõrval tegelikult ka lätlased, soomlased, ameeriklased, ukrainlased ja teised. Võib-olla ei olegi vaja vaadata „Kirjanduskliiniku” subjekte rahvuse alusel nagu Karusoo, vaid tundlikkusastme järgi. Kuigi, tulles tagasi oma lapsepõlvesõpradest jalkakuttide juurde, väga raske võib olla ka täiesti jõrmil mehel, kes pole lihtsalt harjunud ega õppinud end väljendama.

Võib-olla ei olegi vaja vaadata „Kirjanduskliiniku” subjekte rahvuse alusel, vaid tundlikkusastme järgi.

Paju mahitab meid oma elu läbi tunnetama, oma juuri leidma ja „enda sümboolse[i]d koopajoonise[i]d läbi uurima ja avastama” (lk 43). Paju järgi aitab selline enda piirjoonte üha uuesti läbikatsumine vaadata otsa kuritarvitamisele ja väärkohtlemisele, mis meiega juhtub. „Kui see lahti kirjutada, lahti mõtestada, sünnib aktsepteerimine” (lk 44). Ja kui me suudame aktsepteerida, otsa vaadata sellele, mis meiega juhtus, on käes juba pool võitu.

Kirjanduse raviotstarve

Sõna „kirjanduskliinik” on Paju leidnud 20. sajandi alguse Ameerikast, kus ühe kiriku keldris tegutses „biblioteraapiline instituut”, mille juht kirjutas igasuguste hingehädade puhul inimestele välja raamatuid, nagu arst kirjutab retsepte. See mõte on muidugi üllas ja kindlasti tuttav kõigile raamatuarmastajatele, kes tahavad hirmsasti, et nende kultuurikauged sõbrad ja tuttavad kiiresti lugejateks muutuksid.

Paju muidugi ei soovita raamatuid niisama lugemisharjumuse tekitamise või mõnu ja lõbu pärast, vaid ikka konkreetse ravi, teraapia eesmärgil. Paju ravitsevate teoste valimisse jõuavad meile kõigile tuntud Nora Ikstena „Emapiim”, Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamat”, Elo Viidingu „Teadvuselooja”, Eeva Pargi „Lemmikloomade paradiis”, mitmed Jaan Kaplinski ja Ilmar Taska jt raamatud, sekka kujutavat kunsti Külli Suitsolt ning mõned soome, rootsi, soomerootsi ja ukraina lood. Meie regioonist kaugemaist jääb silma pikk peatumine näiteks Faulkneril ja Susan Sontagil.

Paju ei soovita raamatuid niisama lugemisharjumuse tekitamise või mõnu ja lõbu pärast, vaid ikka konkreetse ravi, teraapia eesmärgil.

Minu probleem Paju raamatusoovitustega, millest igaüks täidab üldiselt ühe peatüki, mõni ka mitu, on see, et ma ei saa aru, kellele need mõeldud on. Keskmisel eesti kirjandushuvilisel, kes suudab Paju kaardistatud maastikel kaasa mõelda, on nii „Paleontoloogi päevaraamat” kui ka „Emapiim” loetud, samuti Elo Viidingu ja Kaplinski looming tuttavad, ning arvustuse moodi ümberjutustused, mis „Kirjanduskliinikust” muljetavaldava mahu täidavad, ei üllata millegagi. Paju jutustab mainitud teoseid väga pikalt ümber ja peaks justkui kirjandusloolist loengut auditooriumile, kes ei tea kirjandusest midagi või kes vähemalt neid teoseid tõesti üldse ei tea. Ehk võiks peatükid raamatutest sobida ajaleheartikliteks, kirjanduskriitikaks, mis kiiresti, vähem kui 10 000 tähemärgiga uut ilmuvat kirjandust kokku võtab.

Raamatus on ka paar Imbi Paju tehtud intervjuud ja ühe eriti kummalise vahepalana väljavõtted Sirbi artiklist (lk 171–172), mis on kirjutatud Paju korraldatud kirjandusürituse kohta. Paratamatult tekitab selline eri taseme ja stiiliga tekstide kokkukuhjamine tunde, et on proovitud mingit kokkulepitud mahtu täis saada ning loobutud erilisest toimetamisest.

Minu jaoks on „Kirjanduskliiniku” kõige tugevamad ja puudutavamad kohad need, kus Imbi Paju räägib endast. Jah, selline väga teoreetiline, konkreetsete isikute ülene jutt on muidugi ka väga tark ja hariv, aga mind kui lugejat tõmbab võrku ikkagi siis, kui üldine kohtub isiklikuga. Paju räägib „Kirjanduskliinikus” enda isiklikust elukäigust vähe, segatuna ikka uute ja uute teiste inimeste teoste parafraseerimise ja name-dropping’uga, ja ma ei saa tegelikult aru miks, sest see, mis õnnestub siit Paju enda kohta teada saada, on väga huvitav.

Minu jaoks on „Kirjanduskliiniku” kõige tugevamad ja puudutavamad kohad need, kus Imbi Paju räägib endast.

Lapsepõlves oli maal vanaema juures eelmisest sõjast kuuliaukudega kiivreid, ühest anti koerale süüa ja teise istutas vanaema kressid (lk 112–114). 1993. aastal oli Paju Helsingi ülikoolis tudeng ja proovis esimest korda oliive ja sinihallitusjuustu veiniga (lk 74). Hiljem töötas ta Soomes telekanalis Nelonen, saades teada Jaan Krossi Nobeli nominatsioonist (lk 232). Oleks põnev kuulda Soome minekust ja ka tagasitulekust muu huvitava elu kõrval. Just läbi autori isiklike kogemuste võiks tema teooria inimlikkuse, andestamise ja tundmise kohta veel uuele tasandile liikuda. Imbi, kui sa seda loed, siis palun kirjuta ära ka memuaarid.

„Kirjanduskliinikus” on ka mitu Imbi Paju luuletust, mille tase on väga hea ning mis töötaksid ilusti eraldiseisva luulekoguna. Armastus ja vägivald kohtuvad „Kirjanduskliinikus” nii palju kordi, et külmaks see ei jäta, isegi kui peab uuesti ja uuesti juba loetud raamatute kokkuvõtteid lugema. Mind näiteks pani Paju jälle luuletama, kuigi ma polnud mitu aastat ühtegi luuletust kirjutanud. Inspiratsioon on nii õrn ja harukordne asi – eriti kui teda ei ole –, et juba selle eest olen ma „Kirjanduskliinikule” lõpmata tänulik.

Andra Teede on luuletaja ja telesarja „Õnne 13” stsenarist. Tema tekste on tõlgitud mitmekümnesse keelde ja tema kirjutatud stseene vaatab igal nädalal telekast kõvasti üle saja tuhande inimese. Lisaks kirjutanud näidendeid ja lastekirjandust ning tegutsenud ajakirjanikuna.