„Loojang” („Napszállta”, Ungari, 2018), 142 min. Režissöör László Nemes, stsenaristid László Nemes, Clara Royer, Matthieu Taponier, operaator Mátyás Erdély. Osades Juli Jakab, Vlad Ivanov, Marcin Czarnik, Evelin Dobos, Judit Bárdos jt.

László Nemes ei vaja Eesti kinopublikule pikemat tutvustamist. Tema fantastiline debüütfilm „Sauli poeg” („Saul fia”, 2015) pälvis Cannes’i filmifestivalil Grand Prix’ ning lisaks ka parima võõrkeelse filmi Oscari ja Kuldgloobuse. Sellega on ta festivalide ja auhindade kaalukust arvestades läbi aegade kõige edukam ungari filmilavastaja. „Sauli poeg” käsitles klaustrofoobsel moel holokausti traagikat, ilma et oleks kuritarvitatud klišeesid või film oleks muutunud kitšiks. Mõjuva visuaalse keelega linateos viib vaataja ajas tagasi ning räägib inimlikust headusest keset arutut kurjust. Oma uues filmis „Loojang” kasutab Nemes loo jutustamiseks analoogset visuaalset keelt, viidates ilu varjus mullitavale hämarusele.

Ungari kino kannatav messias

László Nemes sündis Budapestis ja tema isa on ungari kino uue laine üks olulisimaid tegijaid, kes on kogunud kuulsust selliste filmidega nagu „Väike Valentino” („A kis Valentinó”, 1979) ja „Unebrigaad” („Álombrigád”, 1989). Pärast vanemate lahutust elas László emaga Pariisis. Hiljem õppis ta filmirežiid New Yorgis Tischis, kuid õpingud jäid lõpetamata, sest „filmitegemist peab õppima filme tehes”. László töötas filmi „Mees Londonist” („A londoni férfi”, 2007) juures Béla Tarri assistendina ning läks Bélaga üsna kõvasti raksu. Olen jälginud Nemesi loomingut alates algusest, sest juba tema esimene lühifilm „Kannatus” („Türelem”, 2007) näitas, et tegu on väga andeka ja paljulubava noore režissööriga. „Kannatus” osutus väga edukaks festivalifilmiks, aga Nemesi järgmiste lühifilmide retseptsioon paraku enam nii soe ei olnud, ilmselt põhjusel, et nende peategelased jäid vaatajale emotsionaalselt kaugeks ning see muutis ka vastuvõtu keerulisemaks. Võib oletada, et see ajendaski teda uusi visuaalseid lahendusi otsima. Nemesi puhul on tähtis, et ta on jäädvustanud kõik oma filmid eranditult 35 mm filmilindile. Süveneval digiajastul jääb perforeeritud filmilindi usku lavastajaid üha vähemaks. Lisaks keskendub Nemes oma loomingus eranditult ajaloo kujutamisele. See tähendab, et ta võtab aluseks mõne reaalselt toimunud olulise sündmuse ja paneb selle dialoogi kaasajaga.

Kohtusin Lászlóga pärast tema Cannes’i edu juhuslikult Sarajevos. Režissöör paistis kurnatud ja oli näost murettekitavalt kahvatu. Kui küsisin, mis toimub, sain järgmise vastuse: „Kuidas sa tahad, et ma välja näeksin pärast nelja aastat vabatahtlikult Auschwitzis viibimist?” Jäin vait ning lootsin sisimas, et tema järgmine ettevõtmine on vähem masohhistlik. Näib aga, et rasked maailmaajaloolised sündmused ei lase Lászlóst lahti. Need annavad tema lugudele raamistiku, milles saab voolata vabalt filmi erinevates kihtides, nagu kostüümid, kadreeringud, helikujundus jm, väljenduv loomingulisus. Selles mõttes on „Loojang” jällegi kunsti- ja meistriteos, mida võib soovitada julgelt kõigile autorikino austajatele. Tavavaatajale võib film osutuda aga raskesti seeditavaks. Kodumaal Ungaris reageeriti sellele pigem kriitiliselt, sest narratiiv jättis õhku palju küsimusi. Samas esitas Ungari teose võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks ning see esilinastus 75. Veneetsia filmifestivali võistlusprogrammis.

Loojang kui kurjuse peatõstmine

„Loojangu” võiks lahterdada ajalooliseks draamaks, aga pigem on tegu erinevate žanride põimumisega. Filmi võib vaadata kui põnevikku, milles esinevad ekspressionistlikud, vahel lausa sürrealistlikud elemendid. Kohati jääb mulje, et osa loost toimub peategelase peas. Teost võib käsitleda aga ka postmodernse kriminullina, 20. sajandi algusesse viidud „Kaklusklubina”.

Orvust peategelane Írisz Leiter saabub pärast lastekodus veedetud aastaid tagasi kodulinna ning loodab leida tööd tema vanematele kuulunud peenes kübarasalongis. Salong hävis suures tulekahjus, milles hukkusid ka Írisze vanemad, ning kaheaastane tüdruk sattus lastekodusse. Tulekahju järel võttis salongi üle ahne aristokraat Oszkár Brill ning Íriszt ei soovita sinna ametisse võtta. Ootamatult saab Írisz teada, et tal on vend Kálmán, kelle olemasolust tal polnud aimugi. Írisz otsib vennaga kontakti ning püüab samal ajal selgust saada, mis toimub Brilli käe all kübarasalongis töötavate tüdrukutega. See põnevikule omane liin hoiab koos filmi narratiivi ning vaataja jälgib Írisze katseid jõuda tõe jälile. Kuni viimase hetkeni on aga arusaamatu, mis siis ikkagi täpselt salongis toimub. Jäetakse mõistatuseks, kes on selles loos hea ja kes halb.

Kuna näeme sündmusi läbi Írisze silmade ja kaamera ei lahku tema juurest hetkekski, õnnestub Lászlól luua taas vuajeristlikult intiimne õhkkond nagu „Sauli pojaski”. Oleme tegelasega justkui ühte sulandunud ja samasuguses kaootilises segaduses nagu Írisz ise. Kálmán on austerlastevastase põrandaaluse organisatsiooni liider, kelle teod, mille tunnistajaks Írisz on, äratavad õudu. Kustub tärganud lootus, et vend on heasoovlik ja abivalmis. Írisz põgeneb tagasi austerlasi toetava onu Brilli juurde, kuid satub nägema pealt ka seda, kuidas austerlasest parun paneb toime kuritöö. Seetõttu mõraneb tema seni püsinud usk austerlaste headusesse. Írisz ei anna verbaalseid hinnanguid, aga tunnetame läbielamiste raskust tema reaktsioonide ja ilmete vahendusel.

Lõpuks sooritab Írisz enesekaitseks teo, mis tundub uskumatu talle endalegi ja aitab tal paremini venda mõista, ning hea ja kurja vaheline piir hägustub veelgi. Selles esimesele maailmasõjale eelnenud Kesk-Euroopa olustikus tunduvad kõik tegelased omakasupüüdlikult põhimõteteta. Nemes tungib „kuldseks rahuajaks” peetud perioodi alumistesse kudedesse. See on ilmselt vaatenurga küsimus, sest järgnenud aeg oli veelgi õudsem. Samas annab Nemesi film aimu, millised meeleolud valitsesid toonases Budapestis ja Austria-Ungari Keisririigis, ning see atmosfäär pakub meile võtit järgnenud sündmuste tõlgendamiseks.

Írisz, keda me sel teekonnal saadame, on siiras ja järjekindel karakter. Tema otsingud on enamasti intuitiivsed ning motiivid selgelt välja joonistatud. Ainus takistus on see, et ajaloo keerisesse sattunud n-ö väike inimene ei adu teda ümbritsevate tegelaste põhjuseid ja eesmärke. Nii liitub ta erinevate pooltega neid siiralt ja naiivselt uskudes. Siin tekib märksa üldistavam küsimus, kas inimene üleüldse suudab teha vahet heal ja kurjal. Mis pinnaselt puhkevad sõjad ja tekivad totalitaarsed ühiskonnad? Film näitab väga ilmekalt, kuidas lihtsad inimesed ei saa poliitikast aru. Isegi poliitika kujundajad ei saa aru, mis on nende tegevuste tagajärg, ning toimuv muutub juhuslike sündmuste kujundatud kaoseks.

Kui Kálmán sureb, oodatakse põrandaaluses organisatsioonis, millal Írisz oma venna koha üle võtab. Filmi lõppküsimuse lahendus lisab pinget. Kas Írisz liitub põrandaalustega või jääb onu Brilli poolele? Pärast keisri õukonnas käimist pole tal aga enam valikut ning ta ühineb vastupanulistega.

„Loojang” meenutab mõneti Béla Tarri filmi „Werckmeisteri harmooniad” („Werckmeister harmóniák”, 2000), kus sündmuste tuuletõmbesse sattunud rahvas aimab, et toimumas on midagi suurt ja määravat, aga ei saa täpselt aru, kuidas need sündmused nende endi elu mõjutavad, ning seetõttu valitseb pidev ärevusseisund.

Filmikeele detaile

„Loojangus” jätkab Nemes juba „Sauli pojast” tuttavas stiilis. Pidevad pikad kaadrid rõhutavad peategelase ja teda ümbritseva pingestatust. Kaamera jälitab teda sammugi maha jäämata, mis tähendab, et sisemine montaaž on enne filmimist detailideni läbi mõeldud. Montaaž sünnibki filmimise ajal, mitte hiljem. Sellist võtet saab endale lubada ainult väga meisterlik filmitegija, sest siin ei ole eksimisruumi. Kui kasutada pikki kaadreid ja sisemist montaaži, siis pärast filmi ülesvõtmist ei saa enam väga palju muuta. Stseeni võib küll lühemaks lõigata, aga sellisel juhul tekib „auk”, mis vajab täidet. See eeldab monteerijat, kes suudab lahendada režissööri valearvestustest tekkinud tühimikke.

Kahjuks peab nentima, et „Loojangus” ei sulandu kõik stseenid orgaaniliseks tervikuks ning tekivadki nn augud. Filmi jooksul jagatakse ohtralt vihjeid, kuid jääb selgusetuks, mis toimub suletud uste taga ja inimeste siseilmas. Nii mastaapse teose puhul hakkab see lõpuks häirima. Ungari kinopublik hakkas saalis itsitama, kui Írisze järjekordsele küsimusele tuli taas vastuseks „Mine ära!” või „Ära küsi!”. Vaevalt aga publiku naerutamine siin taotluslik oli.

Film ei anna vastust ühelegi küsimusele. Seda võimendab ka dialoogi kasutus. Kõrvalosatäitjate tekst jääb tihti arusaamatuks ja segaseks – kõik sosistavad ja sosinad sulanduvad keskkonda. Samas on helikujundus väga rikkalik. Juli Jakabi näitlejatöö on geniaalne, ta suudab ka kõige väiksemad emotsionaalsed impulsid välja mängida. Film tehti Ungari mõistes väga suure eelarvega ning õnneks sattus see raha õigesse kohta. Kindlasti tasub „Loojangut” vaadata neil, kes soovivad näha midagi teistsugust ning mõtiskleda selle üle, kas maailmas eksisteerib üldse headus ja kurjus või on see kõik ainult meie subjektiivne hinnang. Ning kui on, siis mida see meie ja maailma kohta ütleb.

Edina Csüllög töötab vabakutselise režissööri ja produtsendina ning korraldab soome-ugri filmifestivali FUFF Sännas.