Michael Pollani raamat „How to Change Your Mind: The New Science of Psychedelics” vaatleb psühhedeelikumide keelustamise põhjuseid ja ajalugu ning on eesmärgiks seadnud nende ainete reguleeritud integreerimise meie ühiskonda.

Michael Pollan „How to Change Your Mind: The New Science of Psychedelics”
A Perigee Book / Penguin Group, 2018
480 lk

Michael Pollani teose „How to Change Your Mind” („Kuidas muuta oma meelt”) võttis meedia peavool selle ilmumise järel väga positiivselt vastu. Ehkki see võib teemast kaugel seisvaid inimesi üllatada, on psühhedeelikumidel tohutu transformatiivne mõju – ja sellest Pollani raamat räägibki. Alustades tema enda huvist viimaste teadustulemuste vastu asub Pollan nende ainete fenomeni mõistmise teele. Üsna kiiresti selgub, et kuuekümnendate lõpus põranda alla surutud ainegrupp (peamiselt räägime siinkohal DMTst, LSDst, psilotsübiinist ja ayahuascast) hakkas niidistiku kombel levima underground’i surutud teadlaste uurimustes ja kooskõlas õigete poliitiliste välistingimustega paljastuvad nüüd esimesed viljad – nende ühendite kasutamine nii paljude vaimsete häirete ja sõltuvuse ravis kui ka „tervete” inimeste edendamises.

Isiklik ajakirjandus

Pollan sukeldub ajakirjanikuna iga enda uue raamatu teemasse – toidust kirjutades õpib ta oma kätega konkreetseid roogasid valmistama ning ehitamisest rääkides rajab enda tagahoovi hoone. Seda teeb ta ka selles teoses, kus ta erinevaid aineid nende paremaks mõistmiseks ise proovib. Aegamisi selgineb tema arusaam ja kasvab imestus: miks on psühhedeelikumid niivõrd stigmatiseeritud ning demoniseeritud? Viimastel aastatel on hakatud muuseas kordama viie- ja kuuekümnendatel korraldatud teaduslikke katseid ning nende tulemused on tohutult paljulubavad. Pollani raamatu kõige suurem eesmärk on edendada nende ainete reguleeritud moel integreerimist meie ühiskonda. Selleks vaatleb ta keelustamise põhjuseid ja ajalugu ning suundub seejärel teadustöökeelu sulamise ajastusse, kus uuritakse taas ametlikult nende mõju.

Nimelt jõuab Pollan enda empiiriliste kaemuste, teadusuuringute ja asjaosalistega vestlemise tulemusel järeldusele, et just vanemate inimeste vaimsed harjumused, reaalsustaju ja ego on need, mis aegamisi kivistuvad ja nõnda vaimselt surnud ringe tekitavad. Ego roll on reaalsuse tajumisel määrav ning erinevate kogemuste vahendusel jõuab Pollan väga ratsionaalse ja samas hämmastava järelduseni, et Lääne ühiskond on ainuke omalaadne, mis pole suutnud võtta omaks „kosmilisi või müstilisi” kogemusi. Kui raamatu lõpuosas analüüsitakse erinevaid katseid ning psühhedeelikumide toimemehhanisme ajus, üritab Pollan ise mitte nende elupõlise uurija Terence McKenna rada minna ehk mitte muutuda terve seeria raamatute, artiklite ja loengusarjadega nende võimsate (ja otseses mõttes pühade) ainete eestseisjaks ja -kõnelejaks.

Puutumata ei jää niisiis McKenna ega Timothy Leary vastuolulised isiksused, keda mainitakse vaid psühhedeelse revolutsiooni kontekstis ning kelle puhul tuuakse välja nende panus seoses nii psühhedeelikumide maine parandamise kui ka piiramisega. Pollan jagab enda reiside isiklikke aspekte ning üritab mõista meie teadvuse spektrit, mis on tema käsitluses laiem sellest, mida ühiskond meile reklaamib. Raamatu lõpuks jääb ta endiselt ateistiks, kuid laiemas kontekstis on see normaalne: kõnealused ained annavad igale inimesele võimaluse tunda seda, mida on kogenud aastatuhandeid spontaanselt või vaevaliste praktikate kaudu pühakud ja müstikud. Dennis McKenna mainis Joe Rogani podcast’is, et psühhedeelikumid on vastumürk usule. See tähendab, et psühhedeelia integreerimisel psühhoteraapiasse on teatud mõttes šamanistlik aspekt – sa ei pea mõjusse lihtsalt uskuma, vaid sulle antakse võimalus seda ise kogeda. Seda turvalises paigas koos asjakohase juhendajaga.

Psühhedeelia integreerimisel psühhoteraapiasse on teatud mõttes šamanistlik aspekt – sa ei pea mõjusse lihtsalt uskuma, vaid sulle antakse võimalus seda ise kogeda.

Psühhedeelikumid ja meditsiin

Kohtumised psühhedeelikumidega ületavad meie arusaama reaalsusest ja aitavad inimesel näha kõrvalt enda häirivaid käitumis- ja mõttemustreid. Üks müstilise kogemuse tundemärk on suutmatus seda sõnadesse panna ja Pollan arutleb mitmes kohas selle üle, kuidas neid teistsuguseid kaemusi edasi anda, sest nende olemusse kuulub muu hulgas seegi, et need on n-ö teisel pool sõnu. Universumi, armastuse ja jumalatega üheks sulamise aspekt on tihti esinev motiiv, millega seoses uurib autor ka mitmelt teadlaselt, kas neid häirib nende keemiliste komponentide puhul inimeste kogemuste nii-öelda mitteteaduslik pool. Pärast lühikest mõttepausi vastab neist üks: „Ei, kuni see inimese terveks teeb.”

Pollanile oli esimene huviäratav signaal viimase staadiumi vähki põdevate patsientidega tehtud uuring, kus neile anti teatud seeneliikides peituvat psilotsübiini. Eesmärk oli leevendada peatselt surevate inimeste stressi ja ärevust. Väga positiivsete tulemustega uuring näitas, et psühhedeelikumide mõju võimaldas pääseda juurde teadvuse laiendatud seisundile, milles astuti välja tõeseks peetud raamistikest, ning inimesed näisid kogevat midagi „endast suuremat”. Ja „suurem” polnud enam hirmus. Pollan uurib muidugi, kuidas see saab võimalik olla ja kas see on „päris”. Isiklike kokkupuudete järel peab mees tõdema, et kui sa seda kogesid, siis see ongi päris. Muidugi saab ta teada seda, mida on küllap mitmed selle arvustuse lugejad isegi tundnud: üldiselt näime me tajuvat reaalsusest vaid pisikest, kitsast spektrit ning mingid ained tunduvad meie närvisüsteemilt ajutiselt teatud filtreid maha võtvat.

Põhjused ja tagajärjed

Ühest küljest on tegu meie nüüdisaegset ühiskonda kritiseeriva teosega. Nimelt tegelevad näiteks antidepressandid vaimsete häirete sümptomite, mitte põhjustega. Meie ühiskonna autoriteedid keelasid psühhedeelikumid ära muuhulgas põhjusel, et neid kogenud inimesed muutusid ühiskonnakriitiliseks. Siin paljastub kogu Süsteemi või ühiskonna hell koht: sa võid kritiseerida selle liikmeid, kuid mitte Süsteemi ennast. Kui läänemaailma levinuimateks haigusteks on depressioon ja ärevushäired, adresseerivad psühhedeelikumid neid küll keemilises mõttes, kuid lisavad sinna ka vaimsuse komponendi, mille käsitlemise ja integreerimisega on meil probleeme. Psühhedeelikumid annavad igaühele oma kodus selle, mida Jeesuse vere ja ihu sümbolid tõotavad katedraalis. Säärane mõju elanikkonnale oli Ameerikas eriti ohtlik, sest terve põlvkond hipisid keeldus liitumast Vietnami tsiviilisikuid ründava armeega. Süsteem pidi reageerima, kuigi eks ka see ole meie ühiskonna nõrkuse tunnus, et uute ideede ja muutustega tegeletakse neid kriminaliseerides ja jõuga maha surudes.

Põranda all levisid niidid edasi ja Pollani raamat on praeguses Zeitgeist’is kindlasti vaid stardipauk psühhedeelsete ainete avaliku lunastamise teel. Esimene psühhedeelne põlvkond ehk kuuekümnendate lillelapsed on suureks kasvanud ja töötab meedias ning reklaamibüroodes, valitsuses ja laborites. Pollan on väga optimistlik: kui nimetatud komponendid läbivad erinevad katsefaasid ning uuringud, tabab meie ühiskonda muutus, mis „teeb inimvaimu uurimisele sama mida teleskoop tähistaeva avastamisele”. Tahaksin tõsta esile ka midagi negatiivset, kuid Pollan on piiritlenud oma teose kindla mõttega rehabiliteerida neid imelisi aineid, mis võivad tervendada väga paljusid inimesi ja olla olemas ka neile, kel pole otseselt midagi „viga”.

See on teema, milles kohtuvad keha ja vaim ning kindlasti oleks tal võimalik kirjutada veel mitu järge. Enam ei pea teadlased olema põranda all nagu varakristlased roomlaste tagakiusamise ajal, vaid nad saavad uurida varem tsenseeritud ja tabuks kuulutatud aineid, mis lubavad revolutsioneerida meie arusaama nii inimesest kui ka universumist. Pollani panus on seda kõike normaliseerida ja pakkuda populaarse teosega lootuskiirekest nii tervetele kui ka haigetele. Seda kõike ei pea uskuma, vaid seda saab kogeda. Pollan koges.

Mikk Pärnits on ehtekunstnik ja kirjanik, kes huvitub reaalsuse ja inimkonna olemusest ning kirjutab parasjagu raamatut nõiduse ja maagia peidetud põhimõtete kohta.