Kadri Liis Rääki „Xarkaadia” paneb ahvatlevate materjalide, defineerimatute vormide ja viidete sigri-migriga külastaja meele vohama ja tilkuma. Tulemuseks on kõnd ennustamatus tajulises labürindis.

Ootan pisut enne kokku lepitud aega Tehnika tänaval Ülle kaupluse ees. Peagi jõuab galerii Hoib omanik Lilion Hiob ukse peale. Tervitame, siis kaen funktsionalistliku hoone sisemust. Pilk kaarleb punastel trepiäärtel, puudutab tammepuust uksi. Siseneme galeriiruumi, mis asub keldrikorrusel. Lilian elab lähedal, galeriil on hea silma peal hoida, topeltelu elada. Helistamise peale külastamine on väga mõnus, loob intiimse atmosfääri. Justkui oleks kunstnik näituse just minu jaoks loonud.

Keldrilõhna kutse

Siseneme keldriboksi. Kell on pisut üle keskpäeva, õues on veel hall. Aknast aimdub ähmast valgust, galerist paneb tule põlema. „Jätan su nüüd üksi, kombi, katsu, istu.” Saan Lilianilt selgitavaks tekstimaterjaliks Eva Ranki koostatud paber-artefakti, kust käivad sõnaliselt läbi näituse „Xarkaadia” erinevad rõhuasetused (pealkirjadest jäävad silma „Ülevad algused”, „Pinnas”, „Madu”, „Inimhuumus”). Ent Kadri Liis Rääki loodud teosed on puhtfüüsiliselt nii ahvatlevad, et ei raatsi juhtnööre lugema hakata. Asun vaatlema, käperdan ka.

Panen alles üksi jäädes tähele, et siin mängib veemulin, langevad piisad, kuskilt kostub kaljukuminat. Koopasisemuse hüüdeid. Mõte läheb rändama, olen korraga kuumas suves. Juulis-augustis nokitseti siin Kelmiküla peatuses fassaadi valgemaks võõbata, mäletan veel endist vasekarva ja kulunud oranži. Kaua aega olid ümber viieteistkümnenda maja tellingud, kostus võõrkeelsete töömeeste hüüdeid, sõitsin rattaga kitsalt kõnniteelt peaaegu higistesse kehadesse, nad muhelesid. Kohtusime kaupluses ka, püüdsin silmadega vabandada. Aga pood on kihvt, ootamatult suur sortiment küpsiseid, suvel mahlased arbuusiviilud. Siis vahetus meelas troopika niiske ja külmaga, fassaad sai valmis. Koht kirjutas end kehamällu sisse, kirbe lõhn, ühiskondlik aeglus, uute alguste potentsiaal.

Iste, tool, Wassily

Juba triivisin möödunud suvesse. Tulen tagasi Hoibi. Vesi vuliseb, mahlane arbuus, valgus on ka roosakas (ühe teose ülaosas on punane valgussõõr). Materjalid on põnevad. „Astu ja istu, katsu objekte läbi. See on uus kogemus tulevikumaailmast, kus inimene pole enam protsesside keskpunkt,” kaiguvad Liliani sõnad meelel. Istungi ümber, molluskjalt kunstnahast nurgadiivanilt, mida tahakski näppima jääda, suurde tugitooli, mille ümber mähitud munajate paisetega tekstiilkatte vahelt paistavad klassikalise Bauhausi Wassily tooli metaljad-mustad kontuurid. Meenub, et aasta-paar tagasi taasavatud Neue Nationalgalerie’s Berliinis on postamendile asetatud seesama toolimudel. Ludwig Mies van der Rohe tegi sellelt tööd, lõi hooneid, visualiseeris ajastu ehituskunstilised ideed realiseeritavateks projektideks. Iste on kuninglik, karm, tõhus. Äkki teisest materjalist Wassilyl triiviks looja mõte mahedamate pindade suunas? Kujutagem ette: Preisi kultuuripärandi, võimsa linnaraamatukogu Stabi vastas hõljub koopahelide ja veevulina taustal Tiergartenist välja ulatuv pehme ja võbelevast materjalist kunstigalerii! Aga kuhu siis kogu selle 20. sajandi ja modernismiga…

Ja jummel, jälle triivin eemale. Olen juba kohta vahetanud. Istungi sessamas pehmes Wassilys. Näen, et nurgaistmiku alumine osa on tehtud kõvemast materjalist (hiljem saan selgituseks, et papier maché ja epoksiid). Diivanilt tõustes takerdub käsi paarile rinnale, lükkan end käetugede ümaraid vorme ja nibusid pidi üles. Vesi tilgub, mulin õgvendab olemist, korraks jääb ruumis vaikseks. Tundub, et õues on päike välja tulnud. Kell läheneb kolmveerand ühele. Keldribokside paksud klaasid viivad mõtte jälle eemale. Vesi muliseb edasi.

Ussikehad ja pinnaseklombid

Külastajale ei jää märkamata galerii vasakus nurgas seisev punastest tellistest laotud vana pliitahi. Selle kütteavast kasvab välja kaunis viigipuulaadne taim, alustuseks on lehestiku taha lisatud visiitkaarte, pudi-padi. Küpsetusahjus valmivad ihutooni… plönnid. Või ehk sõrmed, ussid, porgandid? Siibrid on lahti, sooja ahi kaua ei hoiaks ja ega seda kasutatagi, kui hiljem Lilianilt üle küsin. Pliidi ülaosas ripub veel üks ihukarva klunkerdis (nende objektide nimetamisega on raskusi: hiljem leian voldikust sõnad „ussikeha” ja „pinnaseklomp”). Päike tuleb välja, seda on ruumis tajuda. Ahju ees kummardub pikkade mustade juustega olend, kellel on ümber helge värviline ürp. Lilian ütleb hiljem, et see teos pärineb Rääki varasemast loomingust. On tunda, et ruumi vormunud objektid on ajas küpsenud. „Ta on nendega ikka kaua tööd teinud,” kinnitab Lilian. Ja nüüd märkan, et Wassily tooli on kujutatud ka ühel joonistusel. Ainult et seda ümbritseb seal kasvav ja vohav roosakas mass.

Mu ümber on veel nibusid, materjalid ahvatlevad, vesi mulksub. Mainimata on uksest tulles paremale seinale jäävad viis ovaalset keraamilist maski. Ka need kooruvad, kasvavad ja avanevad. Jälgivad, kuidas ahjuvardjas hoiab küpsevatel või kokku kuivavatel klunkerdistel silma peal. „Algne plaan oli maskid riputada nii, et neid saab külastaja ette panna. Aga keraamikaga on keeruline, kaalub liiga palju,” selgitab Lilian. Üks võimalus oleks olnud need teatud võrguga ühendada ja mütsjas formaadis külastajatele presenteerida. Galerist kinnitab ka seda, mida ise juba märkasin: Wassily pehmesse ümbrisesse on kunstnik pununud enda juuksekarvu. Kella ühe paiku paistab päike otse toolile. Lõpuks ei pea ka paks klaas valgust kinni. Kevad läheneb!

Omaette näituseruumiga mängides

Ahju kõrval ukse juures seisab krobeline oksalamp (mainitud punase valgusega), mis on tehtud istumispinna all olevate nibude ja vormidega samast materjalist. Lambi taha seinale kinnitub ürbivillast rohekas element, mida hoiab pisike ja tume käsi. Ukse kohal on veel üks objekt. Samuti samblalik ja roheline. Kustutan omavoliliselt tule. Tunne on koopalikum. Päike mängib Wassily varjuga, varjult on karvased tooliääred näha. Nurgast pressib üleelusuurune pehme kett kõrvaltoa seina vahelt välja. Muusika vaikib.

Koridorist kostub samme.

Vupsan välja.

*

Hiljem selgitab Lilian, et galeriiruum võis varem olla vaesema perekonna kodu. Ahi enam ei tööta, aga inspireerib kunstnikke. „Tore, kui see on ruumis veel alles.”

„Juhatan teid siit keldrilabürindist nüüd välja.”

„Mulle nii meeldib võõrastes majades ringi vaadata.” Lilian nõustub ja ma jääksingi sinna rääkima.

Tagasi teksti juurde

Väga ilus kogemus oli. Ülle kauplust vaatan teise pilguga, see pidi Liliani sõnul super koht olema, sisehoovist tean nüüd galeriiakent otsida, kui kuidagi peaksin jalutuskäikudel sinna juhtuma. Märkan veel, et järgmise maja keldris on Mary J Café. Istun ja kirjutan näitusest Ahvileivapuus. Neid uusi kohti on tekkinud. Alguses on veider tunne, kas minna ligi ja kuidas suhtutakse, aga kinnitan, et hästi.

Leian „Xarkaadia” paber-artefaktist veel sambljaspoeetilisi võnkeid, mida näituseruumis ise ei osanud nii täpselt sõnastada („Inimhuumuse” peatükist): „Olen selle nomaaditelgi elanik, anum, veekalkvel pallsilmadega lihakott, mis mind kannab ja hinge ühes hoiab. Anum on staatiline, fikseeritud, kuid kõik, mis sinna siseneb võtab kuju ja vormub selle kapriiside järgi. Õõtsun edasi-tagasi ja sinna-tänna, segades meele anumas keerisesse. Olen kõikjal, kuid samal ajal kohata. Värskendavalt jaheda energialaksu tõukejõul anum puruneb ning kogu mu keha sulab pudrusele pinnasele. Kõik mu luud, liha, nahk ja juuksed istuvad ruumis nagu niiske pinnaseklomp. Varsti olen lihtsalt maas lebav plekk, kleepuv lima, valmis kokku pühkimiseks ja uuesti kasutusele võtmiseks. Minu olemus on nüüd eraldatud, avatud – see on pigem tunnetamine kui rääkimine. Piire pole, on ainult suhted.”

Marika Agu (KKEK) kureeritud Kadri Liis Rääki näitus „Xarkaadia” on külastajatele avatud 28. veebruarini. Hoib galeriisse aadressil Tehnika tänav 15 pääseb eelneval kokkuleppel galeristiga, helistades numbrile +372 5272556.