Dokumentaalfilm „Nõukogude hipid” (Kultusfilm, 2017). Režissöör ja stsenarist Terje Toomistu, produtsent Liis Lepik. 80 min.

Terje Toomistu oli ise tuntud vagabund, kui ta seitse aastat tagasi vanade eesti hipide teemaga tegelema hakkas, olles seigelnud metsikult Lõuna-Ameerikas ning kirjutanud sellest koos Berit Renseriga lausa kurikuulsa mainega raamatu „Seitse maailma” (2009).

Hipiteema inspireerijaks sai muidugi Londonis pesitseva majandusajakirjaniku Vladimir Wiedemanni samuti 2009. aastal ilmunud „Maagide kool. Eesti okultne underground 1970–1980”, mis kirjeldab lopsaka sulega mehe tormilist noorust 70ndate Eestis, kus ta osales aktiivselt toonaste karvaste pöörases elus, kuhu kuulusid peod, viin, naised, eeter, atsetoon, kanep, psühhoaktiivsed ravimid, pöidlaküüdiga reisimine, aga ka huvitumine idamaade müstikast, religioonist ja sügavamast mõtlemisest. Guruks oli neile Pärnu kandis elanud suure halli habemega filosoof Mihkel Tamm (eluaastad 1911–2002), omamoodi kodukootud Maharishi, kes lahkus 1980ndate alguses Eestist USAsse elama.

Tänapäevalgi heas vormis ja mitte hirmus vana Wiedemann on ka üks Toomistu filmi võtmetegelastest koos Tamme teise järgija, müstiku ja muusiku Aare Loitiga. Kolmas eesti päritolu vana karvik filmis on legendaarne rätsep Aleksandr Dormidontov. Enamik tegelasi on aga Venemaalt, Ukrainast, Lätist jm. Juba vanad ja tudisevad, kuid ikka veel pikajuukselised, värvikalt riides ja väikekodanlikku elu eiravad.

Aga mitte sellest ei tahtnud see film rääkida… Millest siis? Dokumentaal algab vägagi kaootiliselt, üks jupp siit, teine sealt, intervjuulaused, filmikaadrid, mingit konkreetset mõttelõnga ei arene. Kuigi Toomistu rõhutas, et tahab eriti Lääne vaatajale näidata, et siin polnud Põhja-Korea, siis ilma selge eesmärgita vahele pikitud kroonikakaadrid hitlerjuugendlikus reas laulvatest pioneeridest ja tohututest paraadidest Punasel väljakul jätavad esialgu just sellise mulje. Toomistu on lisaks rääkinud, et montaažis tuli palju materjali välja jätta, kuid algupoole tundub olevat just rohkelt „venitamist”: Priit Tenderi tänapäeval tehtud animatsioonid, psühhedeelsemad hetked multifilmidest „Kolmanda planeedi saladus”, „Lend” jt, liiga pikaks veninud illustratiivsed fotokaadrid jne. Tundub, et film on mõeldud eelkõige välisturule, Lääne inimestele näitamiseks, kuid suhteliselt arusaamatu algus võib neid isegi eemale peletada.

Tegelikult läheb linateos käima umbes 20. minutil, kui käiku lähevad Venemaalt saadud haruldased 8 mm filmid hipide lõbusast elust ning seletatakse lahti Nõukogude Liidu pikajuukseliste nn Sistema – sisuliselt subkultuurne võrgustik, mille kõik liikmed teadsid üksteise aadresse, kus võis alati peatuda, ööbida, süüa saada, pidu panna, filosofeerida jne. Sistema töötas palju aastaid, osaliselt siiamaani.

Vanad kitsasfilmikaadrid, Lätis 70ndatel tehtud ametlik dokumentaal ja vanade meenutused näitavad, et nõukogude hipid väga palju USA omadest ei erinenudki. Nagu Ühendriikides, üritasid nõukogude hipid eirata tavapärast elustiili, eraldusid oma seltskonda, kandsid spetsiifilisi soenguid ja riideid, fännasid rokki ja rokkmuusikuid, tarbisid igasugu joovastavaid ning hallutsinogeenseid aineid, rändasid, pidutsesid, tegid oma kunsti ja muusikat, vihkasid sõda ja vägivalda ning uurisid suuri filosoofe ja India religioone. Ka USAs jäid nende hingesugulased 60ndate teisel poolel korralikele inimestele ja töölisklassile hambu ning politseile meeldis karvikuid kinni võtta, peksta, arreteerida ja pügada. Romantiline kujutlus lillelisest ninnu-nännu-hipielust, kus käis lõputu tants ja hõljumine, oli selle subkultuuri kommertsialiseeritud variandi toode. Tegelikult muutus hipivärk ka siin pikapeale peavoolus moeasjaks, lihtsalt veidi tagasihoidlikumal kujul. Ka Eestis levis psühhedeelne disain, 70ndatel hakkasid pea kõik alla neljakümnesed mehed pikki juukseid kandma, pöidlaküüdiga reisimine muudeti ametlikuks (autostopi kampaania), hipidest kirjutati isegi „ENEs” üllatavalt neutraalne artikkel jne. Sojuzmultfilmis tehti mitu psühhedeelset animafilmi, hipilik liin hakkas süvenema ka vene rokkmuusikas.

Veel üks paralleelne aspekt, mida filmis ei näe, on hipidest mingi osa suundumine riigivastaseks nii Nõukogudemaal kui ka Ameerikas. Lombi taga tekkisid nende baasil lärmakas counterculture ja sotsiaalne aktivism, mida Richard Nixoni ajal USAs hoolega riiklikult ahistati. Nõukogude Liidus oli hipidel tähtis roll dissidentluses. Nad levitasid oma süsteemis samizdatte, Nõukogude-kriitilisi kirjutisi ja muud infot. Erinevalt paljudest „korralikku” elu elavatest vastupanijatest ei olnud hipidel palju kaotada ja nende süsteemi oli keeruline nuhke sokutada. Hipid tegutsesid palju ka kirikute ja usuorganisatsioonide juures, mis Nõukogude Liidus olid niikuinii omamoodi legaalne vastupanuvorm. Venemaal liitusid paljud hipid õigeusu kirikuga, kuigi selle side riigiga oli tihe.

Filmi kolmas osa kujutab vanade hipide ühist reisi Moskvasse, et tähistada kogunemisega suurt hipide arreteerimist sõjavastasel demonstratsioonil 1. juunil 1971. See on tragikoomiline sõit, mille kehva tervisega Aare peab pooleli jätma. Teised jõuavad kohale ja ühinevad nii vanade semude kui ka noorte uushipidega, kes vaidlevad, kas olla Putini poolt või vastu. Pidu pargis on ühtaegu nii ilus kui ka totter ja traagiline. Paneb mõtlema, mis on sellisest idealismist ja üllastest ideedest kasu, kui lõpuks ikkagi on kõik lihtsalt umbjoobes ja politseinik ajab pargist minema nagu vana parmu.

Film on värvikas ja mitmekihiline, kuid kahjuks ka üpris pealiskaudne ja ekslev. Ühelegi teemale ei jääda püsima ja rahutu rütm on kaugel hipilikust rahuarmastusest ning endasse süvenemisest. See tekitab paljudes vaatajates tõenäoliselt rahulolematuse tunde, kuna inimestel on erinevad huvid ja ühtegi neist õieti ei rahuldata. Ja sellest on kahju, sest tegelikult on uurimistöö olnud väga põhjalik, leitud on suurepärast originaalmaterjali ja intervjueeritud (sageli viimasel hetkel) mitmeid oma aja olulisi tegelasi. Ses mõttes oleks isegi lahendus näiteks filmi toormaterjalist erinevaid alateemasid käsitleva dokumentaalsarja loomine.

Aga loodetavasti ei lõpeta Terje Toomistu vanade subkultuuride teemaga ja tegeleb asjaga edasi. Nõudlust on.

Dokumentaalfilmi „Nõukogude hipid” näidatakse Sõpruse ja Artise kinodes.