Ryoji Ikeda isikunäitus Eesti Rahva Muuseumis (avatud 2. novembrist 2024 kuni 2. märtsini 2025).

Ryoji Ikeda isikunäitus Eesti Rahva Muuseumis algab mitmekanalilise heliinstallatsiooniga „vox aeterna”. Selles teoses on Ikeda manipuleerinud Eesti Filharmoonia Kammerkoori esitatud vokaalpartii mitmekihiliseks kompositsiooniks, mis püüdleb inimese arhailisemate ja transtsendentsemate lätete läbikompimise poole. Kompositsiooni pealkiri tähendab igavest või ajatut häält ning sümboliseerib inimese hääle kui ürgse eneseväljendusvahendi kõikehõlmavat, ent samas ka hoomamatut väge. Näitust alustav teos peaks niisiis häälestama kuulaja, õigemini kogeja paslikule sisekaemuslikule lainele, kust sukelduda edasi hoomamatutesse andmevoogudesse. Seal mõtestavad inimese eksistentsi, selle ajalist ja ruumilist sügavust lahti juba hoopiski genoomiandmed, mis on saadud Tartu Ülikooli genoomika instituudist.

Andmete ammendamatus

Näituse helistiku vaat et märkamatult paika pannud black box’ist järgmine on pikk galeriiruumina funktsioneeriv koridor, kus rullub lahti audiovisuaalne teos „the critical paths”. Koridori laes olevatel ekraanidel jooksevad genoomiandmed ning seinteks olevad peeglid muudavad selle lõpmatuna näivaks mitmemõõtmeliseks kogemuseks. Siin tuleb iseäranis teravalt ilmsiks inimese surelikkus ja elu üürike kestus, mis tühise ja kaduvväikese tilgakesena upub aja lõpmatusse voogu. Lõpmatustaju ja aja hoomamatust tematiseerib määratu andmemassiiv, mis koridori laes justkui lainetena liikudes illustreerib nii inimelu kui ka inimkonna arengu kulgu.

Teose saatetekst utsitab muu hulgas mõtlema tähenduse ja eesmärgi otsimise üle: „Installatsiooni läbides peavad (sic!) külastajad mõtlema sellele, kuidas nende endi kriitilised teed on mõjutanud nende võimet elu keerdkäikudega kohaneda, vastu pidada ja raskustest pääsemiseks teed leida.” Siiski jääb seal enim kummitama küsimus, kuidas elada lõplikuna lõpmatus maailmas. Veel enam, kuidas elada lõpliku surelikuna lõpmatuna näiva maailma lõpmatute andmete kütkes. Võib-olla isegi nende ikkes, sest tohutud andmemassiivid tekitasid lausa teatavat õõva ning suunasid uidud pimeda progressikultuse, tehnoloogia domineerimise ning üldse igasuguse digisõltuvuse pärusmaile. Installatsiooni vool ei kiskunud seega mitte niivõrd kaasa, vaid pani pigem peatuma ja järele mõtlema. Samas, paljud seal samal ajal viibinud inimesed vaid jooksid koridorist läbi, tegid paar pilti, reel’i ja tiktokki, sest tõesti, ka puhtalt visuaalselt, ilma ülepaisutatult keeruka filosoofilise taustsüsteemita on tegu ereda esteetilise elamusega.

Tohutud andmemassiivid tekitasid lausa teatavat õõva ning suunasid uidud pimeda progressikultuse ning igasuguse digisõltuvuse pärusmaile.

Näituse kolmas ja viimane osa, erinevalt teistest, mis on loodud Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 tellimusel, on tehtud juba varem (2019–2020). See audiovisuaalne kompositsioon „data-verse” koosneb kolmest osast ehk ekraanist, millest esimesel kuvatav baseerub samuti suurtel andmemahtudel, mis on sedapuhku pärit sellistest institutsioonidest nagu CERN (Euroopa Tuumauuringute Organisatsioon), NASA ja inimese genoomi projekt. Ikeda on matemaatilise kompositsiooniga toorandmeid töödeldes loonud mustreid ning vorminud neist tervikliku imposantse teose. Andmeid de-, re- ja metakonstrueerides on ta kutsunud ellu isepärase triloogia, mis kujutab maailma kolmes variatsioonis: looduse mikroskoopiline ehk inimsilmale nähtamatu maailm (elementaarosakesed, DNA jms), inimeste maailm (anatoomia, linnad ja loomad) ja makroskoopiline maailm kui galaktiline skaala. Teost saadab minimalistlik elektrooniline heliriba, mis mõjub samuti üheks tervikuks sulandunud helide massiivina, olemata sellisena liiga pretensioonikas, vaid pigem monotoonne, ent seejuures hillitsetult pingestatud – nagu ka näitus tervikuna. Sarnaselt esimeste teostega püüdles ka see mingite ürgsemate kihistuste läbivalgustamise poole, ehkki seda omamoodi futuroloogilise esteetika võtmes. Lisaks suunas see pingsalt mõtlema mõiste „andmed” sügavama ja ajaloolisema tähenduse peale.

Kujutlusvõime vabast lennust

Ehkki ennist juba riivamisi mainitud, kuulub kõnealune näitus Tartu 2024 põhiprogrammi (täpsemini alaprogrammi „Teadus ja tehnoloogia”). Koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tartu Ülikooli genoomika instituudiga telliti esimesed kaks teost spetsiaalselt näituse tarbeks. Nagu Tartu 2024 üldse, tõstatab ka Ikeda näitus küsimusi ja küsitavusi mõnevõrra pragmaatilisemal tasandil, s.t mitte tingimata kunsti enda, vaid selle põhjendamise ja turundamise laadi kontekstis. Ikeda näitust kui Tartu 2024 üht olulist suursündmust on saatnud intensiivne turundus ja hype. Ehkki loomulikult on see põhjendatud, tekitavad samal ajal küsimusi teatavad taotlused ja nende verbaliseerimine mõnevõrra kõrgemale pürgival kunstilisel tasandil. Näiteks, kuigi näituse saatetekstis mainitakse, et Eesti ja Jaapani vahel on rohkem kokkupuutepunkte, kui esmapilgul arvata võiks, ei ulatu nende väljajoonistamine kuigivõrd kaugemale faktist, et ERMi üks arhitekte on samuti jaapanlane Tsuyoshi Tane, kes on ka Ikeda sõber.

Hoolimata sellest, et just veenvad ja sügavad kunstilised paralleelid jäävad siin tõmbamata, on näitust saatev tekstimassiiv muidu üllatavalt normatiivse tooniga. See ei soodusta, vaid pigem piirab näituse kogeja mõtete ja kujutlusvõime vaba lendu. Selmet esitada deskriptiivne ülevaade näituse sünniloost ja taustsüsteemist, kirjutab see üsna südikalt ette, mida näituse kogeja tundma ja mõtlema peaks. Teisisõnu on (aeg)ruumi liig agaralt defineerides ja selgitades seda ruumi ennast ahendatud. Mitmemõõtmelisus teostes endis ei ole sellest küll kuidagi pärsitud, ent selle potentsiaal mõjule pääseda on ehk pigem suurem, kui kogeda näitust tabula rasa’na. Samas on saatetekst osalt ikkagi oluline, et mõista, mida ning kuidas Ikeda taotleb. Seda muidugi juhul, kui näituse külastamise eesmärk on midagi muud kui vooluga kaasa minna ja videoid vorpida.

Näitust saatev tekstimassiiv kirjutab üsna südikalt ette, mida näituse kogeja tundma ja mõtlema peaks.

Liiatigi tõstatab see kõik küsimuse, kui kaugele on võimalik minna kunsti intellektualiseerimisega. Kas kunsti kõnekuse üks eeldus ei võiks olla selle võime ise vaatajaga suhestuda? Kas kunst võiks sellisena olla eneseküllane ja autonoomne, et pakkuda kogejale just nimelt mõtteainet, mitte ettekirjutatud mõttekonstruktsioone? Seda enam, et ka Ikeda ise rõhutas, et ei taha vaatajaile liiga palju ette öelda, vaid anda nende kujutlusvõimele rohkem tõlgendusvabadust. 

Niisiis võikski tõdeda, et ehkki näitus kui selline pakub meeldejäävat esteetilist elamust, on selle kõnekuse tarvilik eeltingimus kogeda seda pigemini eelarvamustest ja liigsetest eelteadmistest priina. Ikeda toomine Eestisse on loomulikult väga tänuväärne ning suur asi, ent see, kuidas seda on tehtud, s.t kuidas neid seoseid on loodud ja loomingulist kreedot konstrueeritud (mitte ainult kirjeldatud), pakub samuti mõtteainet.

Aurora Ruus on muusikafilosoof on kultuuriajakirjanik on lihtsalt nii nagu on.

Esilehe fotol Ryoji Ikeda installatsioon „the critical paths”. Foto: Maanus Kullamaa / Tartu 2024