6. Tallinna Arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus „Söödav” (7. sept–20. nov 2022) Eesti Arhitektuurimuuseumis. Kuraatorid Lydia Kallipoliti ja Areti Markopoulou, Eestipoolne nõustaja Ivan Sergejev.

Lydia Kallipoliti ja Areti Markopoulou kureeritud näitus laotub laiali üle soolalao ja kutsub vaatajaid mõtlema, kuidas panna arhitektuuris tähele ja kaasata selle loomisse looduses toimuvaid ainevahetusprotsesse. Objekte on näitusel vähe, peamine vaatamisväärsus ongi installatsioonina mõjuv teemaplokk „Metaboolne kodu”, kust leiab säravad suhkrust ja söest valmistatud ehituskivid ning voolava vee. Teksti ja infot on see-eest palju, nagu arhitektuurinäitustel kipub ikka olema. Kui tahta süveneda, tuleks arvestada paari tunniga, ent sõbrale, kel napib aega, soovitaksin järgmist menüüd.

Supi asemel

Kas savi saab süüa? Kas savi peaks sööma? Kas ehitusmaterjalid võiksid olla söögipooliseks? Lola Ben-Aloni ja Sharon Yavo Ayaloni teos „Söö mind, ehita mind” rivistab üles mineraalid ja ühendid, mida on ajalooliselt (ja tänapäevalgi) kasutatud nii ehitusmaterjali kui ka toiduna. Paraku on savi olnud mõlemas funktsioonis põlualune ja leidnud kasutust eelkõige sellistes kogukondades, kus puudub ligipääs muudele ehitus- ja hommikusöögimaterjalidele. Arhitektid näevad aga mullas, mida nimetatakse näitusel muuseas maapinnamaterjaliks, üht võimalikku vastust söödavate hoonete ehitamiseks. Pean siiski mainima, et kuigi teemapüstitus on põnev, ei mõistnud ma lõpuks siiski, mis järeldusele autorid mulla söömise küsimuses jõudsid. 

Praad, aga päris täpselt ei saa aru, mis tükid seal sousti sees on

Neid hetki, kus ma autorite taotlusest täpselt aru ei saanud, oli teisigi. Näiteks SPIN Uniti urbanistide teose „Tallinn 1.5: Tallinn Becomes Planetary” puhul, mis mängib mõttega rakendada 2050. aastal Tallinnas planetary health diet’i süsteemi. Lühidalt öeldes on tegemist süsteemiga, kus kogu linnas vajaminev toit kasvatatakse ja toodetakse linna piires. Idee on köitev, teoreetiliselt võimalik ka terves mahus, osaliselt rakendatav kas või kohe. Erialaspetsialistid ja parema kujutlusvõimega inimesed võivad sellist Tallinna ka planšeti ees seistes ette kujutada, minule jääb selleks linna kaardist, suurtest numbritest ja arvukatest emotikonidest väheks. Sellegipoolest on idee isemajandavast Tallinnast mõtlemapanev.

Salativalik neile, kes praadi ei tahtnud

Soolalao kolmandal korrusel on esitatud trükiste ja kokaraamatutena arhitektide ning disainerite visioonid, kavandid ja manifestid tuleviku toidu kohta. See osa mõjub omaette näitusena ja toimiks veelgi paremini, kui kokaraamatud oleksid kinnitatud pisut pikema paelaga, et lugedes saaks põrandal istuda.

Korina Filoxenidou, Katerina Kotzia ja nende tiimi utoopiline visioon „Flagrant Deli” vaatleb söömis- ja kohtingukultuuri aastal 2050. Mõlemad tegevused on võtnud äärmiselt veidra ja ebainimliku vormi. Toit on asendunud täielikult tehislike asetoitudega, energiat ja toitaineid saadakse tablette neelates. Restorane pole. Kodudes pole kööke. Inimesed on võõrandunud nii toidu kasvatamisest ja tootmisest, selle tarbimisest kui ka ühiselt söögilaua ääres tiksumisest (nii nukra perspektiivi peale läksin koju oma aia kartuleid keetma). Ometi on neid, kes tunnevad igatsust kadunud maailma järele… Selliseid inimesi ühendab kohtinguportaal Deli, kus nad saavad jagada oma mälestusi ja fantaasiaid toidust. See võis ka olla autorite eesmärk – õrnades roosades toonides pannoo on vaid pealtnäha utoopiline, tegelikult on tegemist hoiatava düstoopiaga. Millegipärast avaldas see võrdlemisi väiksemahuline teos rohkem otsest mõju (vt keedukartulid) kui „Tallinn 1.5”, mis on peaaegu sama fantastiline, aga tunduvalt sümpaatsem väljavaade. Miks? Sest inimene, kes ei ole juhtumisi urbanist, seedib lühikest ja vaimukat teksti paremini kui arvutustega ülekoormatud materjali. Juhul kui arhitektuuribiennaali publikuna nähakse spetsialistide kõrval ka tänapäevase aja- ja tähelepanuvaruga tavainimesi, võiks tiheda info asemel kasutada rabavaid näiteid. Ma ei taotle kindlasti lihtsustamist, aga näitlikustamine tuleks kasuks. Palun rohkem makette, arhitektid!

Juhul kui arhitektuuribiennaali publikuna nähakse spetsialistide kõrval ka tänapäevase aja- ja tähelepanuvaruga tavainimesi, võiks tiheda info asemel kasutada rabavaid näiteid.

Kuna visioonide ja kokaraamatute osakonnas oli loojutustamine märgatavalt tugevam kui alumisel korrusel, veetsingi rohkem aega lühikeste metalltrosside otsas kõlkuvaid vihikuid sirvides. Mainitud düstoopia tasakaalustamiseks leidus seal mitmeid kas või kohe rakendatavaid plaane. Näiteks Galo Canizares, Stephanie Sang Delgado ja nende tiim pakuvad linnade toitmiseks välja projekti „Potluck Urbanism” (leidsin, et 2001. aastal on „potluck” tõlgitud eesti keelde kui „kompsupidu”; kui rajataks Kompsupeo Aiandusselts, astuksin liikmeks). Nende põhimõtted on järgmised: esiteks kaotada elumajade eest ja ümbert muruplatsid ning rajada sinna peenrad, kastid ja vaod. Lisaks praktilistele tagajärgedele söögikraami kujul muudaks see ka äärelinnade üsna ühtlaselt igavat ilmet. Teiseks põhimõtteks või suuniseks on liita ja hoida kogukonda toidu abiga. See tähendab nii kogukonnaaeda kui ka ühiseid söömaaegu ja festivale (ehk kompsupidusid), saagi jagamist ja vahetamist. Kolmandaks soovitatakse kasvatada kurgi-tomati-salatilehe kõrval toiduna ka kohalikke söödavaid taimi, näiteks võililli. Neljas punkt on vist põhjus, miks ideed sissejuhatuses radikaalsena tutvustatakse: kui kõik naabrid kasvataksid eri taimi ja vilju, saaksid nad neid omavahel vahetada ja raha jääks tehingust välja. 

Kogukonnaaed on, vähemalt Eestis, hooajaline nähtus. Kogukonnaköök võiks toimida aastaringselt ja talvel oleks seda ehk rohkemgi vaja kui soojal ajal. Jeth Owen Guerrero on pannud väiksesse bukletti kirja paar retsepti linnaliste kogukonnaköökide sisseseadmiseks. Kõigepealt on tarvis siseruume, näiteks mõnes kortermajas, või alakasutatud ruutmeetreid, mis riigi või linna rahastusel arhitektide, disainerite, MTÜde, kohalike elanike, pere ning sõprade nõul ja jõul ühiselt kasutatavaks köögiks muudetakse. Kogukonnaköögis kehtivad kindlad reeglid, mis sõltuvad köögi asukohast ja kasutajatest. Peamine eesmärk on kõigil üks: tasuta külalislahke ligipääsetav ruum, kus taimi kasvatades ja süüa tehes kasvatatakse ka kogukonda.

Kohvilaud, kooki saab ka

Soolalao trepimademel on väljapanek installatsioonivõistlusel „Aeglased hooned” osalenud töödest. Võidutööd „Fungible / Non-Fungible” (iheartblob ehk Shaun McCallum, Sasha Belitskaja, Benjamin James) saab näha hoone ees, aga ausalt öeldes on idee huvitavam kui lõpptulemus. Õigemini muutub lõpptulemus huvitavaks pärast kontseptsiooniga tutvumist. Tegemist on arhitektuurikatsega, mis tugineb ühisrahastuse põhimõtetele ainulaadsete digitaalsete varade müügi kaudu. See tähendab, et teost rahastab ja kujundab kogukond, nihutades seega tellija, arhitekti ja teiste arhitektuuriprotsessides osalejate rollide piire. Idee on põnev, omal moel demokraatlik (kõik (maksejõulised) soovijad saavad osaleda), omal moel etteaimamatu ja pisut meelelahutuslik. Valmis kujul kaob see aga Ahtri tänava sumina ja naaberkrundil varitsevate kraanade vahele ära. Tahaks, et installatsioon oleks kolm korda suurem või siseruumis, kus see paremini mõjule pääseks. 

Teost „Fungible / Non-Fungible” rahastab ja kujundab kogukond, nihutades seega tellija, arhitekti ja teiste arhitektuuriprotsessides osalejate rollide piire.

Võistluse tutvustus sisaldas muu hulgas üleskutset võtta ehitustehnoloogia suhtes rahulik, romantiline ja inimkeskne hoiak, väärtustada kohalikke võtteid ja materjale ning mõelda keskkonnale pikas plaanis. Jah, nii mõneski vallas, sealhulgas toidukultuuris, on aeglus kanda kinnitamas ja ehk oleks aeg ka majadele kerkimiseks rohkem aega anda. Arhitektuuribiennaali peanäitusel esitatud utoopiate, düstoopiate, uute ja iidsete ehitusmaterjalide lõpetuseks jäi see mõte lootustandvalt kõlama.

Mia Maria Rohumaa ei ole ei kokk ega ka arhitekt, aga on eluaeg majades elanud ja sööki söönud.