Samavõrd kui määratluse „klassika” alla võib mahtuda erinevaid kultuurižanre, võib see teadupoolest kõnetada publikut igal ajal erineval moel. Kuidas näeb kirjandus-, muusika-, filmi-, kunsti-, teatri- ja balletiklassikat 21. sajandi noorus? Nagu ikka, soovitame võtta äärmise tõsidusega!

Klassikafanaatikust äi kinkis sünnipäevaks Tallinna Kammerorkestri vinüülplaadi. Esiti arvasin, et tegu on väärtusliku antikvariaadileiuga, aga lähemal uurimisel selgus, et on teine välja antud alles käesoleval aastal.

Kuigi meil kodus vinüülimängijat ei ole, arvas abikaasa, et peaksime mõne tuttava juures ikkagi selle läbi kuulama. Kas või selleks, et järgmisel perekondlikul kogunemisel mitte piinlikku olukorda jääda. Juhtumisi oli üks ta sõber tööl maininud, et kuulab muusikat ainult vinüülidelt, sest nii „on kõla autentsem”. Talle siis ühel õhtul, plaat kaenlas, külla läksimegi.

Vinüüli kaanelt saab lugeda, et see on salvestatud orkestri 25. sünnipäevaks. „Veidi nooruke küll, et LPd välja anda,” naersime üheskoos. Plaadil on kaks kontserti – kontsert kammerorkestrile nr 1 (1961) ja nr 2 (1987) –, mõlema autoriks on Jaan Rääts, dirigentideks Neeme Järvi ja Risto Joost. Kiire veebiotsing ütles, et tegu on eesti heliloojaga, kes möödunud aastal 85. sünnipäeva tähistas. Sõber tegi plaadimängija kohal hulga arusaamatuid toimetusi ja järsku karjataski kõlaritest muusika. Sõna otseses mõttes karjatas. Abikaasa naeris, et ootas midagi igavamat, aga see on päris groovy. Elav oli see tõepoolest, kuid minu maitsele siiski pisut monotoonne ja kuidagi masinlik. Esimese kontserdi esimese osa puhul mõtlesin, et ainult sellega oleks asi võinud piirdudagi, ülejäänu suurt midagi juurde ei andnud. Teist kontserti enam õigupoolest kuulata ei jaksanudki. Jälle need viiulid…