Z-generatsioonil ei jää peale woke-olemise midagi muud üle. Nad saavad omal nahal tunda kliimasoojenemise tagajärgi, põgenikekriise ja tulevasi relvakonflikte. Generatsiooni muresid püüdis noortepärases võtmes peegeldada VAT Teatri lavastus „Woke ja vihane”.

„Woke ja vihane”, VAT Teater. Lavastaja Christian Römer, autorid Sveta Grigorjeva ja Mihkel Seeder, lavastaja assistent Alissija-Elisabet Jevtjukova. Kunstnik Karmo Mende, helilooja Dida Zende, valguskunstnik Rommi Ruttas. Osades Karolin Jürise, Silva Pijon, Ago Soots. 

1992. aastal sündinuna vaatan austusega noori, kes jaksavad käia iga nädal kliimasoojenemise peatamiseks meelt avaldamas, on teadlikud oma tarbimisest ja eluviisist. Samuti on nende jaoks elementaarne, et naised peavad saama sama palju palka kui mehed, et eelistada tuleb kergliiklust ning et vähemustel võiks olla täpselt sama palju õigusi kui keskealistel valgetel heteromeestel. Usun, et probleemid ja konfliktid, mille esilekerkimise ja poliitilise ülerõhutamise ajal on Eesti ühiskond üha enam lõhestumise märke näidanud, ei ole paljude noorte jaoks isegi teema, mille üle kirglikult vaielda. Lihtsalt piinlik on. 

Sotsiaalne teater

Võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega näeb Eestis paraku endiselt vähe läbimõtestatud ja kõrgetasemelist sotsiaalselt akuutsete probleemidega tegelevat teatrit, mis otsib värskeid viise peegeldusteks, mitte ei lähe meelelahutuse või (klassikalise) näidenditeksti illustreerimise teed. Võimalik, et asi on selles, et seni me ei olegi pidanud seisma silmitsi kliimamuutuse karmide tagajärgedega nagu Hispaania ja Saksamaa või põgenikelainetega nagu Kreeka ja Itaalia. Alkoholism, koduvägivald, palgalõhe ja depressioon on meie ühiskonnas aga kahjuks nagunii ammu kodused ja tuttavad ega vii enamikku piisavalt endast välja.

Võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega näeb Eestis paraku endiselt vähe läbimõtestatud ja kõrgetasemelist sotsiaalselt akuutsete probleemidega tegelevat teatrit.

Sestap oli sümpaatne lavastuse ja eelkõige tekstilise materjali üsna toores ausus kõiges, mis puudutab ühiskonda ja viimaste aastate jooksul kihtidena meie peale laotunud kriise. Aus sissevaade probleemidesse, mis ei ole seina taga, vaid millega tuleb tegeleda kohe, on miski, mis täiskasvanutele suunatud lavastustes Eestis nii mõnigi kord puudu jääb. Siinkohal tekib soov läkitada iroonilised tervitused Jüri Ratasele, kes omakorda tervitas oma koalitsioonikaaslasi tordiga. Häbi on, aga ei tunne, nagu öeldakse. Märtsi lõpus jagatud teatriaasta auhinnad lubavad aga oletada, et siingi on ärksamad teatritegelased üha enam sotsiaalsetele teemadele keskendumas, sest auhinna pälvisid näiteks koduvägivalda käsitlenud lavastused, samuti fundamentalismist rääkinud töö.

Feminismist neoliberaalsuseni, vähemustest koroonakriisini

Hoolimata teksti aususest jäi lavastus kollaažlikuks ja pealispindseks. Terviku moodustamise asemel näidati lühistseene, mis mõjusid katkestatult ega jõudnud mõtet lõpuni kohale viia. Kirjeldav ja markeeriv stiil domineeris terviklikkuse üle. Lavastaja Christian Römer (Saksamaa) ühes helikujundaja Dida Zende (Saksamaa) ja teksti autorite Sveta Grigorjeva ja Mihkel Seedriga oli pöördunud nii räpi, techno-muusika ja tantsu kui ka tugeva slängi ja ropendamise poole. Võimalik, et nad püüdsid noortelavastust hüpliku ja hakitud režii kaudu meelega remikslikuks teha, kuid lõpptulemus mõjuski fragmentaarselt. Stseenide nii kiires vaheldamises ei pääsenud mõjule ka tekstis esitatud ideede tegelik sisu ning lavastuse vorm tundus noori alahindavat. Usun, et noored suudaksid süveneda ka lavastusse, kus räägitakse probleemidest ja päriselust, ent vormiski pole tehtud hinnaalandusi ja kujunditega pigem võimendatakse sisulist mõju.

Stseenide nii kiires vaheldamises ei pääsenud mõjule ka tekstis esitatud ideede tegelik sisu ning lavastuse vorm tundus noori alahindavat.

Vormilises plaanis õnnestusid heli-, video- ja valguskujundus, kuna leitud kujundid – muusikalised žanrid, nagu techno ja hiphop, ehitustandrilt laenatud ääriskile ja lavastuse lõpu videolahendused – mõjusid veenvalt, värskelt ja noortepäraselt. Lavastuslikud võtted tervikuna tundusid aga kahjuks poolele teele pidama jäävat. Olulisi teemasid kaasati lavastusse suur hulk, ehk liigagi palju. Nõnda jäi kohati mulje, otsekui loojad oleksid mõnedest teemadest – laste mittetahtmisest koroonakriisini, feminismist kliimani – lihtsalt markeerimise korras ja kiiresti üle libisenud. Minule jäid lavastuses esitatud teemad skitseeringuks, ma ei saanud näitlejate ega esitatud tekstiga nii sügavat kontakti, kui oleksin soovinud. Võib-olla sobis säärane formaat noorematele rohkem, paar korda kostus isegi naerupahvakuid.

Tekstiliselt tõusid enim esile tabavad tähelepanekud üksinduse ja Tinderi-kultuuri teemadel, samuti ajakohaselt mõjuv kommentaar diktaatorlikkusele ja potentsiaalsele vägivallale igaühe hinges. Humoorikalt mõjus osutus suutmatusele avatumalt ja soojalt suhelda: „Eestlasel on teatrisaalist väljaspoolgi neljas sein.”

Tänuväärseim on asjaolu, et lavastuse tekstimaterjal pandi kokku koos noortega töötubade ja foorumteatri formaadis ehk hõlmatud said põletavaimad teemad, mis sellele põlvkonnale päriselt korda lähevad. Nii võib uskuda, et esitatu pole pelgalt täiskasvanud teatritegijate nägemus noorte maailmast ja elust. Lootust on, et noori võetakse järjest enam arvesse, et neid võetakse võrdse partnerina ühiskondlikes aruteludes. Head ja sotsiaalseid teemasid käsitlevat noorteteatrit tehakse Eestis õnneks üha enam.

Kui oleksin noorem, oleksin vihasem

Just noored peavad õppima elama põlevas maailmas. Just noored on silmanähtavalt maksnud koroonakriisi ja ühiskondade suletuse eest kõrget hinda oma vaimse tervisega. Kui ma kuuluksin Z-põlvkonna sekka, oleksin ma ärevam ja kordades vihasem. Tajun, et praegune keskkoolinoor peab paratamatult elama üksnes lahtiste silmadega, sest ümbritsev ühiskond ja maailm paneb muretsema, hoolima ja pidevalt arutlema. 

Pöidlad pihku, et noored ei muutuks kogu selles kriiside möllus apaatseks ja küüniliseks. Ning et wokeness ei piirdu üksnes oma õiguses raudkindlana, aga sealjuures naiivses võtmes klišeelike elutarkuste esitamisega à la Jesper Parve, vaid et sellel on päris kandepind, millel noored ja ühiskond saavad edasi purjetada. Üleujutuste kiuste.

lumehelmeke, tasa-tasa
sulab suus, tasa-tasa
mürgipuuks
isade sõna peab kuulama
isamaad austama
isakõnega vihkama
karta tuleb aga emakeeles
sest naised on tasa-tasa
lumehelmekesed, tasa-tasa
sulavad, tasa-tasa
ratas veereb teelt
isad on kraavis või baaris või tööl
ja ikka ja jälle ja alati
nõeluvad emad ja naised
seda rahvast
seda riiki, tasa-tasa
meie metsa lapitekki
Euroopa alamakstuimad naised
eesrindlikult edukas e-riigis
pole siis ime, et kui isakesed
ja vanurid tulevad tänavatele
abortide vastu marssima
viskavad emad ja tütred
vardad käest ja pagevad sohu
või välismaale
lumehelbekeste päralt
on riik ja häbi ja kaos
järjekordne tiigrihüpe
et kustutada isakeste võlad

Iiris Viirpalu on semiootikataustaga kultuurikriitik, kes kirjutab peamiselt tantsust ja teatrist. Sekka ka luuletab.