Maarja Kangro „Klaaslaps” kõneleb loo veel sündimata lapse väärarengust ja kõigest sellega kaasnevast, kuid tegemist pole ainult martüüriumi, vaid ka teraapia ning muidugi kirjandusega.

Maarja Kangro „Klaaslaps”
Nähtamatu Ahv, 2016
208 lk

Ma lükkasin selle raamatu lugemist edasi nii kaua kui võimalik. Õigupoolest ei plaaninud ma seda üldse lugeda. Ehk saab seda võrrelda mingi omaaegse instinktiivse vastumeelsusega vaadata Ilmar Raagi filmi „Klass”, mida ma, kui aus olla, ei olegi senini näinud. Kirjandustoimetajana ei saanud ma „Klaaslast” aga lõpuni vältida, ta imbus ikka lähedale, kõigis aastakokkuvõtetes oli ta esil, Areenis portreteeriti autorit, Kaur Kender kiitis tagakaanel muu hulgas, et üks kõvemaid raamatuid, mis ta eesti keeles ever lugenud, jne. Kõik lugesid, kõik rääkisid, paljud küsisid ka minu (professionaalset?) arvamust.

Ma teadsin, millest teos räägib, tagantjärelegi üsna täpselt õigesti, ja see oligi ainus, milles ma ei eksinud. Ehkki olen kõiki Kangro varasemaidki raamatuid lugenud, kartsin päris tõsiselt, et seesinane viimane ei saa olla hea. Ja vähe sellest, ma kartsin päris tõsiselt ka seda, et raamatut ei ole võimalik arvustada või sellest üleüldse rääkida, et see jääb kirjandusest nii kaugele välja, otse päriselu sfääri – ja kuidas arvustada kellegi elu?

Selge see, et ma eksisin, ega ma muidu siin ei kirjutaks praegu. Aga ma ei ole kindel, et keegi peale Maarja Kangro oleks saanud kirjutada nii tugevat ja mõjuvat, suurepärast teost, mis käsitleb nii rasket, peaaegu tabu all teemat.

Kui kõik veel ei tea, millest „Klaaslaps” räägib, siis see on lugu veel sündimata lapse väärarengust, akraaniast. Ja kõigest sellega kaasnevast: abordist meditsiinilistel põhjustel, eelnevaist pettumustest samas kogemuslikus sfääris (ponnistused rasestumiseks, raseduse katkemine…), psühholoogilistest toimetulekumehhanismidest… Diagnoos saabub juba leheküljel 17: „Vaadake, tal ei ole koljuluid. Kuklast kõrgemalt on aju kaetud ainult pehmete kudedega. Näete. Tema aju on looteveele eksponeeritud.” Ja kohe hakkab tekkima mingi kognitiivne grotesk või käsitletamatus, mis tuleneb sellest, et seda raamatut ei ole võimalik võtta ainult kirjandusena, ikka see päriselu ka: „Pidin registratuuris oma uudise eest maksma 65 eurot.” (lk 22)

Aga hoolimata kõigest ei ole see puhas martüürium. Kannatused ning nendest rääkimise erinevad kihid ja faasid on üks, mis siin on. Käimatõmbav jõud, foon ning taust ja teema. Aga tasakaalustamata seda nii (nii temaatiliselt kui ka toonilt), nagu Kangro seda teinud on, see raamat ei töötaks. Nagu Kangro ise ütles Maris Johannesele Tallinna TV saates „Kultuurimeeter”: „Ma üritasin stilistiliselt jääda nii neutraalseks kui võimalik. Sest lubada seal mingit erilist sentimentaalsust või tunnetest nõretamist oleks selle asja minu jaoks eksitavatele radadele suunanud.” Kui Johannes sõnas/küsis veel „Maarja, sa ei nuta selles raamatus kordagi?”, ei vastanud autor mitte seda, et ta ei nutnudki kordagi (nagu ajakirjanik näis aru saavat), vaid hoopis ja konkreetselt, et sellest ei saaks head raamatut. Raske on ette kujutada, et olekski saanud. Teine oht oleks ilmselt olnud enese/peategelase kujutamine kangelase või märtrina, mida Kangro õnneks aga samuti ei tee. See raamat ei ole mitte karje, sest karje on toimunud varem, see siin on läbikirjutatud, osaliselt juba läbikannatatud protsess, siin juba suubunud vaiksesse intellektuaalsesse ratsionaalsesse mõlgutusse – sest kuidas muidu üle elada seda, mis inimesel on siin elus vaja üle elada.

Ja see on muidugi teraapia. Aga mitte ainult. See on ka kirjandus.

Emotsioone näeme siin küll ja mitte vähe, aga need on pigem dialoogides ja mõtetes, detailsetes kirjeldustes, mis on ehk suuresti juba varem dokumenteeritud: „Oma steriilsete kinnastega hakkas arst mu seest platsentat välja tirima. Toppis käe emakakaela ja see valu oli räme. Ära tahtis tappa, raisk. /…/ Toetasin käed reitele. Jaanus hoidus endiselt omaette ja vaatas lahtisest aknast välja, arst sikutas ikka mu sees. Mul kästi jälle suruda. / „Noh, näete, tuleb, tuleb ilusti.” / Aga mina mõtlesin: minge kõik perse. Perse minge kõik.” (lk 151) Erakordselt elavalt on meie ette manatud ebameeldiv meedik õde Margit ehk inimtüüp (ja kirjeldatud situatsioon), millega küllap suurem osa meist on ühel või teisel moel kokku puutunud ja hiljem kahetsenud, et ei lahendanud neid olukordi umbes nii, nagu seda tegi „Klaaslapse” tegelane.

Need kannatused siin on kuidagi läbinisti inimlikud ja usutavad, mitmetahulised nagu juhtumused päriselus (nagu nad päriselust tõukunud ja dokumentaalsed ju ongi), ja selle toob enamgi esile minu meelest just tasakaalustatuse määr. Näiteks veider ja irratsionaalne, läbinisti inimlik süütunne, mis sunnib kannatama, mitte mingil juhul ära unustama: „Ma olin kavatsenud lapse mälestuseks kõnetempot aeglustada ja suhtlemisstiili muuta. Seltskondlikke pingutusi enam üldse mitte teha. Small talk sakkis, see oleks olnud reetmine. / Juba järgmisel päeval tegin lolli nalja ja naersin lolli nalja peale. Igasugune elukrabin jooksis kiiresti sisse. Rahvuskonservatiiv Hargla tahtis Kirjanike Liidust välja astuda, kuna liidu juhatus oli teinud toetusavalduse Ivanovile kodakondsuse andmiseks. Rahvakirjaniku printsipiaalne ohmakus – kuidas saaks jätta selle üle nalja tegemata.” (lk 168)

Raamat annab aga võrreldes Facebooki kui meediumiga laiema konteksti, ehk ka lunastuse, selgituse, analüüsi, lõpetatuse… ja näikse andvat ka mingeid üldisemaid suuniseid, ehk üleüldse eluks kaasa.

Seesugune ausus tekib muidugi alles ajaga, läbielamise mingisuguses võimalikus faasis. Teisalt kirjutab ta siingi lehekülgedel dokumenteerimisest, mida ta läbielamiste ajalgi rakendas. Haiglates, hotellides, oodates, leinates. Ja see on muidugi teraapia. Aga mitte ainult. See on ka kirjandus. Kohe poleks see raamat saanud sündida, kohe said sündida Facebooki postitused (samuti teraapia), mis on võrreldes selle teosega pika sammu võrra lähemal igapäevaelule. Kujutlegem neid postitusi kassipiltide ja YouTube’i linkide vahel, keegi pakub tööd, keegi otsib korterit, keegi tsiteerib midagi sügavamõttelist, keegi teeb nalja, keegi abiellub, kellelgi on sünnipäev, keegi kirub poliitikuid – kõik see, mida Facebookis iga päev tehakse. Ja siis seal vahel on Maarja Kangro teade tema sündimata lapse letaalsest väärarengust, mille tõttu tuleb rasedus katkestada. Olen kindel, et paljudele see ei meeldinud, sest see oli ootamatu ja kutsumata. Aga olles seda raamatut lugenud, olen ka kuidagi üsna kindel, et teistmoodi siin käituda polekski saanud. Sest kindlasti sai mõni lugeja jõuludeks Maarja Kangro uue raamatu, samuti teadmata ja samuti ootamata-kutsumata, ja kui ta korjas sealt kokku kõik selle, mis osutas, et päriselu ja fiktsiooni vaheline piir on siin kuskil sootuks mujal kui tavaliselt kirjanduses, võis see samuti kutsuda esile mingisuguse säärase reaktsiooni. See on muidugi puhtalt spekulatsioon. Sest siin raamatus on kogu see kontekst, mis, nagu öeldud, ei ole vaid kannatus. Facebooki postituse peale kellegi surmast on niikuinii raske reageerida nagu ka ajalehest lugedes. Seda lahkab Kangro raamatus ka ise: „Ah, sotsiaalvõrgustikud. Suhtlusvorm, milleni inimkond pidi varem või hiljem jõudma. Milline oleks mu kogemus olnud ilma nendeta? Oleksin oma loost kirjutanud mõnele sõbrale, uudis oleks levinud inimeselt inimesele, iga vähegi tuttavat inimest tänaval kohates oleksin mõelnud, kas ta teab. Kas peaks rääkima?” (lk 183)

Raamat annab aga võrreldes Facebooki kui meediumiga laiema konteksti, ehk ka lunastuse, selgituse, analüüsi, lõpetatuse… ja näikse andvat ka mingeid üldisemaid suuniseid, ehk üleüldse eluks kaasa, mitte eksplitsiitselt, aga kindlasti paneb mõtlema, tekitab ehk süütunnet lugejaski, mitte vaid autoris endas. Näiteks kirjutab Kangro siin olukorrast, kuidas ta kunagi kellegi teise lapse surmale reageerimata jättis: „Ma ei helistanud ega kirjutanud tookord Janile. Muidugi, me ei olnud igapäevased suhtlejad. Aga see ei tähendanud midagi. See oli lihtsalt tavalise eesti mühaka käitumine. /…/ Mühakas, eesti mühakas ei hakka juba torkima. Kui mühakale uudist näost näkku ei öelda, siis ega ta tihti ei reageerigi. Mis mina, mühakas, ikka hakkan, see on sihuke tõsine, ebakindel, emotsionaalne värk.” (lk 169)

Minajutustaja elu ei jää kõigi traagiliste sündmuste ja sisekaemuste, eraeluvirvarri raames seisma, vaid läheb edasi, sündmused on laiali puistatud, oskuslikult põimitud, tagasi- ja edasivaatavad. Nii leiame peategelase (nagu ilmselt autorigi) ühel hetkel Maidani-järgsest Ukrainast, siis Tammsaare pargist 2012. aasta kevadel, mil meil valeliku poliitika vastu meelt avaldati. Ta kohtub inimestega, kelle eesnimede juurde on raske mitte õiget perekonnanime leida, umbes ainult Juhan Parts ja Anders Härm on saanud perekonnanimed külge. Selge see, et päriselust on siin palju-palju. Ta käib Itaalias, räägib meedias Sirbi skandaalist jne. Need ei ole taustasündmused ega tapeet, vaid justkui objektiivne kaart, kuhu see sisemine ja subjektiivne paigutada. Kuidas, kus, mis ajal tegelane liikus läbielamiste erinevais faasides. Millal algas milline rasedus, millal ja kuidas lõppes… Ehk nagu kirjutab Sirbis Aija Sakova: „Rännakud ajas võimaldavad näha jutustaja sisse väljaspool raamatu keskset traumaatilist sündmust (teadasaamine lapse väärarengust ja tema nurisünnitamisest). /…/ Need ekskursid võimaldavad märgata tagantjärele tekkinud enesesüüdistusi emaks saamise soovi ja mittesoovi vahel ning nende algeid.”

Raamat, mis ei oleks kuidagi saanud olla hea raamat, osutus selleks ikkagi. Teraapia enesele, vapustus meile. Kaotamata kangrolikku huumorit, (enese)irooniat, vajadusel käredat ja lajatavat keelt, juhatab ta meid lõpuks sügavast tihnikust välja.