„Artefakturism: farsid ja varemed”, Sõltumatu Tantsu Lava. Koreograafid-etendajad Valeria Januškevitš, Keity Pook, Sigrid Savi ja Kadri Sirel. Dramaturg Kerli Ever, helikujundaja Sander Saarmets, valguskujundaja Karolin Tamm, kunstnik Laura Põld.

Meie ees seisab white box, mis on kolmest küljest ümbritsetud kuue platvormiga. Saali tagaosas kõrgub tume puuvõrade ja silmadega kaetud auklik vaip. Laest langeb neli lõngasammast ja relssidel ripuvad metallketid. Etendajad on laval ning ootavad. Publik võib saabudes valida vabalt koha, kus end (mugavalt) sisse seada. Kui käes on vaikus, asetab üks lavalolijaist sinise keele vastu külma metalli. Teine võtab õppust, ka tema kordab seda tegevust… ja kolmaski. Esimene astub tempokalt edasi, kompab keelega seina, teinegi tajub seda kogemust, matkib, ka kolmas. Etendajatest saab ahel, mis püüab kogemust lüli lüli haaval kätte saada. Aisting liigub vahendatult nagu telefonimäng ununenud lapsepõlvest. Või siiski mitte päris? Kuna „Artefakturism: farsid ja varemed” on välja reklaamitud kui lavastus kollektiivsest mälust, hakkab juba esimestest minutitest ketrama kujutlus mingist vahendatud kogemusest ning kerkib küsimus selle ja tõelisuse vahekorra kohta.

Lavastus üllatab eri meediumite integreerimisega – valgus, heli, lavakujundus ja näitlejate kehad moodustavad terviku, kus ükski element ei domineeri. Kui hetkiti pöördub tähelepanu ühe või teise etendaja liikumisele, on see alati kooskõlas ümbritseva keskkonnaga. Ka liikumise puhul kasutatakse nüüdistantsu kohta üllatavalt palju sünkroonsust ja läbikomponeeritud koreograafiat, detailideni lihvitud ansamblitantsu. Kord liiguvad etendajad identselt hajusas nelinurgas, kord painlevad jäigas kangestuses, kord moodustavad inimmasina, mida toetab industriaalhõnguline tehnotransilik muusika. Kusjuures inimmasin on üks mõjuvõimsaimaid kompositsioone lavastuses, sest see toob esile kõigi etendajate liikumise eripära: Sigrid Savi on kõige julgemalt oma kehas ja kompab piire, Keity Pook on kergelt kõhetu ja habras naisekuju, Valeria Januškevitš eristub oma iluvõimlejalikult sirge rühiga ning Kadri Sirel… on kõige hapram ja märkamatum. Tootmismüra matkiv muusika toob meelde etenduse sisututvustuses mainitud Kreenholmi manufaktuuri, kus prooviperioodil resideeriti, ja seob eriilmelised liikumised üheks intensiivseks ahelaks.

Ometi tükib sõna kasutamine teistest väljendusvahenditest märgatavalt rohkem esile. Tekstiosad tõmbavad fookuse täielikult endale – saalisistuja ei jälgi enam laval toimuvat, vaid kujutleb talle ettemanatud mäluruume. Esimese sõnalise osa esitab Kadri Sirel saali kohal metall-latil lebades. Ta kirjeldab detailselt ruumi, mille keskel laual asetseb 1892. aasta Postimees, mille seintes on elektrijuhtmed ning põrandal kõlarid. Ja akna taga seisab (üllatus-üllatus) keelt näitav tüdruk. Teise sõnalise osa kannavad mikrofoni kasutades ette kolm etendajat saali tagaosas vaibal lebades. Manatakse ette traumaatilisi lapsepõlvemälestusi sellest, kuidas purjus isa laste päid pestes teravate küüntega nende nahka kraabib, samuti esimestest seksuaalsetest kogemustest ja sellega kaasnevast häbist. 

Tekstiosad tõmbavad fookuse täielikult endale – saalisistuja ei jälgi enam laval toimuvat, vaid kujutleb talle ettemanatud mäluruume.

Kirjeldustest tekib teatav tajunihe: ühest küljest võib esimeses tekstis kirjeldatavaks asupaigaks mõelda Postimehe põhjal mõne Eesti Vabaõhumuuseumi hoonetest, teisalt võib see olla siinsamas Sõltumatu Tantsu Laval keset moodsat helitehnikat. Samas teise osa baikatekk ja roheliste partidega tekikott loovad isegi taasiseseisvunud Eestis sündinud vaatajale mingi nõukogude ajaga seotud nostalgia. Kõnealused objektid on pärit kaugemalt, kuid kasutuses siiski ka tänapäeval ning tekitavad sellega seose möödunud ja praeguse aja vahele. Aknatagune tüdruk ei kinnita, kas meile ette manatud painlevais mälukehades on terakestki tõtt, vaid näitab küsimustele jultunult keelt. 

Lisanna Lajal on Tartu Ülikooli kirjandustudeng. 2022. aasta septembrist 2023. aasta märtsini osales ta Sõltumatu Tantsu Lava tantsukriitika uurimisresidentuuris, mille käigus valmis ka see arvustus.