Darja Popolitova isikunäitus „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku” Hobusepea galeriis (05.08.2021-30.08.2021) pakub külastajale nii mõtteteravat sügavust, head huumorit kui ka esteetilist kõdi. 

Ma ei suuda Darja Popolitova uuele näitusele kuidagimoodi sõrme peale panna. Mis on selles mõttes naljakas, et seda ta vist tahtiski. Küüntega nagu saab kriimustada. Kui tähelepanelikult vaadata, jäävad veel jäljedki. Nagu oleks kass ekraanist välja kriimustanud terve vikerkaarespektri. Maitsele saan igatahes kindlasti pihta. Sulab suus nagu oleks ostnud Chupa Chupsi ja avastanud, et kile alt hüppab suhu arooniamahlast valatud lutsukas. Fantastiline! Aga öelda, kus nüüd algab ja lõppeb nali…ei tea.

Sissejuhatav soigumine on motiveeritud kangesti ka sellest, et „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku” suutis – lisaks äärmisele rafineeritusele oma ideede esitusel – olla esimene näitus, mis pani sel aastal kunstisaalis päriselt valjult naerma. Seda veel korduvalt ja pea iga videoteose juures. Ehtekunstinäitusel, mis tegeleb samavõrd nii ehete materiaalsuse, juutuubiajastu eneseabi kui tarbimise eesmärgipärasusega, on antud kvaliteet enam kui ülistust väärt. Naljaterade sätenduses Popolitova posib nõiakontseptualismi, manab võlusõnu ja mineraalset maagiat. Ja tema maagia käivitub hunnitus täiuses.

Täpseks jäädes käivitub siiski mitte Darja Popolitova, vaid nõid Serafita võluulm. Kunstniku poolt mitmendat korda kasutusele võetud mänguline alter ego loob näitusele tervikliku raamistuse. Seintest ulatuvad välja nõiakatla aistinguga mesilasvahast vormitud käed, küünised ja amorfne lima, jättes näituse üldesteetikast esmalt mulje kui klassikalisest marilynkerrolikust witchcore’ist. Seevastu Serafitat ennast kuulama ja vaatama jäädes paistab nii suhtumisest kui eneseesitusest välja klassikalise ilu/eneseabi juutuuberi võrdkuju. Meeldivalt dissonantne, ennast ringiga läbi maagia igapäevaellu põlistav kooslus. Kasutades juveliiri metafoore, toimib näituse ja videote üleüldine esteetika tooriku ja aasadena, millesse lukustudes saavad ehted ise oma tõelises täiuses ja väärtuses kalliskividena sätendada.

Popolitova on tervikpilti luues tabanud naelapead nii selles, miks me ehteid tarbime kui selles, kuidas me ehteid tarbime. Võrreldes ajaga, mil mõtlemine oli peamiselt maagiline, on ehetele omistatud tähtsus küll muutunud, ent funktsioon jäänud sarnaseks. Rist kaelas, mis kunagi peletas otseselt eemale kurje tonte, võib kaasajal osutuda tolmuste triipudega kaetud peegliks, mis silmanurgas peegeldudes muutub sisemise moraali äratajaks. Tähenduste muutumine, ümbermängitud sisuosised, ei ole kaotanud iha maagilise järgi ehetes. Seda, et kett meie kaelas muudaks midagi meie omailmas.

Näituse sissejuhatuse kaastekstid on pandud õhukeste kettidega rippuma seinast väljaulatuva käe sõrmedele, millelt külastaja peab selle ettevaatlikult endaga võtma, juhtides meie tähelepanu ehte materiaalse glamuuri võlujõule. Õnneks ei jää näitus pelgalt selle erilisuse sedastamisse kinni ja teosed ise väänavad antud idee meeldivalt huumorikatele radadele. Hõbedast telefoniümbris lutsutatava pulgaga keeleõppe soodustamiseks. Sõrmused, millega teha näomassaaži, kui sa oled liiga endast väljas, et vestlust jätkata. Kaelakee, mida on keeruline lukustada, et paluda sellega abi kelleltki, kellega tahaks kangesti semmida. Näitusel olevate ehete konkreetsed funktsioonid on laserfokusseeritud igapäevaselt kõrva, kätte või sõrme libisevate iluehete teadvustamata ülesannete peegeldamisele. Me otsime ehetest abi. Ja selles pole vähimatki paha. Tasub lihtsalt olla teadlik sellest, et me seda otsime.

Kuid läbi Serafita mitmel ekraanil jutustava kujutise suudab Popolitova hunnitult vaadelda lisaks ka seda, kuidas me tarbime ehte juures nii palju enamat kui tema funktsiooni, olgu see selgelt sõnastatud või mitte. Serafita esineb vedelkristallekraanidel õrnalt moonutatud, kergelt väänlevas vormis, jagades juhendusi selle kohta, kuidas antud ehted peaksid täpselt su elu parandama ja kuidas neid kasutada. Digiprofiilsuse ajastul tõuseb tahes-tahtmata õhku küsimus: kas ma vaatan nüüd 3D hõbeprinditud smailiga sõrmust kaunina asja enda või nõiapoolse vaimuka selgitusvideo tõttu? Kas ma hindan antud näitusel ennekõike Popolitova loovust ja rafineeritust ehtekunstnikuna või eneseabi turundusmaagina? Lisaks kõigele toimub see veel näitusesaali valges kuubis, mis komplitseerib konkreetsuseni jõudmist veelgi. Ja just sellise segaduse tajumiseks tasubki kõrgkunsti vaatamas käia!

„Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku” on näitus, mis ei kõdita pelgalt pilku, vaid kutistab lisaks ka vaimu ning paneb kohati seejuures naerust sõrgu kokku lööma. Vaimukas, kaalutletud, esteetiliselt nauditav ja sügav näitus, milles on täielikult lahustunud nüüdis- ja ehtekunsti piirid, väärib seejuures soovitamist kõigile. Ei tule tihti ette väljapanekuid, mis suudaks oma ideedes saavutada samaaegselt äärmiselt mitmekihilist sügavust kui ka kergelt haugatavat huumorit. Kui jalutate Tallinna vanalinnas ühes sõbraga, kes muidu mõttele ehtekunstinäitusest – või mõttele näitusest üleüldiselt – nina kirtsutaks, lükake ta jõuga sisse. Tõenäoliselt järgmisele läheb ta juba ise.

P.S. Kolmapäeviti, kella üheteistkümnest seitsmeni, on näitusel võimalik kohtuda ka Serafita endaga. Kui hästi läheb, saab mantikat.

Aleksander Metsamärt kirjutab ja mõtleb kunstist ning valdkonnaga piirnevatest aladest. Eraelus tarbib liiga palju suhkrut ja muid magusaineid.