„Kas sa etendad iseennast?”, Tallinna Kunstihoone ja Kanuti Gildi SAAL, 11.06.2022. Lavastajad ja esinejad Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste. DJ-d Laura Sinimäe, Tanel Mütt, Harli Jaanimägi ja Kevin Park.

Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste kestvusaktsioon „Kas sa etendad iseennast?” toimus Tallinna Kunstihoones 11. juunil ning kestis kella 12-st päeval 12-ni öösel. Etenduse toimimispõhimõte oli pärit ühest stseenist, mis oli olemas juba nende varasemas lavastuses „supersocial”: vaatajad võivad etendajailt küsida ükskõik mida ning etendajad vastavad, kuid samal ajal püüavad oma kehaga liikuda. Korraga on „laval” üks tantsija ning teine taandub küsijate hulka. Teretulnud oli ka pealtvaatajate astumine etendaja rolli, kui ta täidab samu tingimusi, vastab ja liigub samaaegselt. Selle ülesande eesmärk oli kõnelemisele keskendudes jõuda keha liikumiseni, mis oleks autentne – nagu ma aru saan, tähendab see, et liikumisele ei mõelda, keha liigub „ise”. Muidugi sihib selline ülesanne ka pealkirjas esitatud küsimust, kuigi see küsimus muutub süvenedes ise küsitavaks: mida tähendab antud olukorras „etendamine” (ja mis eristab seda „lihtsalt niisama” liikumisest) ja mida tähendab „ise”, mida kas etendatakse või mitte? Sellest pisut hiljem.

Keha küsimusi ennetamas

Viibisin sellel etendusel üle kahe tunni, umbes kella 17:50-st kuni 20:10-ni. Nägin selle jooksul mitut ootamatut sündmust (ja ilmselt oli nende võimaldamine mängureeglite üks eesmärke). Üks habemik vanamees tuli ja kinkis mõlemale etendajale luulekogu, piibli ja šokolaadikarbi ning lausus, et etenduskunst on kõige olulisem kunst. Üks naine hakkas ruumis ise liikuma, kuni Siim Tõniste kutsus ta ringi keskele liikuma ja küsimustele vastama; selle käigus esitas Angela küsimustele vastates lühidalt oma eluloo – provintsilinnast depressiooni eest pealinna põgenemine ning eneseleidmine. Kahtlemata oli see väike siiras ja julge etendus, kus etendati iseennast, vormiti endast väike psühhofüüsiline portree.

Üks ootamatus oli siis, kui Toompere otsustas jalga panna kõrgete taldade ja kontsadega kingad, mis muutis tema liikumisjoonist märgatavalt, sest nüüd tuli lisaks küsimustele vastamisele osutada tähelepanu ka tasakaalu hoidmisele. Miski Toompere liikumises oli niivõrd lummav, et vaatajad unustasid oma ülesande ja jäid lihtsalt vaikides vaatama, kuidas Toompere liigub, tantsib – samuti vaikides, sest vastata ju polnud millelegi, õigupoolest tegeles ta kingade esitatud küsimusele vastamisega. See kestis mitu minutit. Võib öelda, et siin pöördusid rollid tegelikult ümber: kui etendajad püüdsid saavutada seisundit, kus nad unustavad tänu rääkimisele selle, kuidas nad liiguvad, siis nüüd unustasid küsijad, kuidas küsida, sest etendaja keha oli järsku väga kohal, „kõnekas” – ilmselt ka vaikuse tõttu üsna teravalt endast teadlik. Keha ennetas küsimusi, vastas midagi, millele polnud vaatajail ühtäkki küsimusi veel valmis.

Kui etendajad püüdsid saavutada seisundit, kus nad unustavad tänu rääkimisele selle, kuidas nad liiguvad, siis nüüd unustasid küsijad, kuidas küsida, sest etendaja keha oli järsku väga kohal, „kõnekas”.

Ma ise võtsin algusest peale vaikiva vaatleja positsiooni, aga see oli minu kohanemisviis. Ma olin küll valmis küsijana mängu astuma, aga mind hakkas jälitama seesama küsimus, mis pealkirjaski: kui ma hakkan küsima, kas ma siis hakkan kedagi etendama, ja keda siis õigupoolest? Mul oli tunne, et ma annan käest kontrolli enda üle, et tegelikult allun mina olukorra vaikivale küsimusele, mitte pole ise küsija. See tundus mulle topeltmäng, millel muidugi on oma võlu, aga millest ma eelistasin eemale hoida. Ja muidugi sain selle kaudu midagi enda kohta teada. Aga minu pidev vaikimine näis lõpuks etendajaid provotseerivat, tundus, et nad ootavad minult midagi (võimalik, et see oli minu kujutlus). Igal juhul kontakt oli seegi, olgugi et pingeline. Lõpuks sekkusin käimasolevasse vestlusse (teemaks oli Siimu hoidumine konfliktidest), küsides „Kas sa mõnikord ise otsid konflikti?” See huvitas mind päriselt, sest mulle tundus järsku, et selline olukord, kuhu nad endid – aga ka vaatajaid – panid, võiks ju eeldada ka mingit konfliktivalmidust ja ehk isegi soovi selleks? Kas või valmidust ebameeldivateks või ründavateks küsimusteks. Mul tekkis küsimus, kas see asi pole äkki liiga turvaline? Sest küsimus iseenda autentsuse kohta ei saa olla turvaline. Reaalsuses paistis kõik kuidagi hästi sõbralik ja külalislahke – mis on tegelikult ju ka omaette saavutus, just nimelt etendajate oskus vaatajad kaasa tõmmata ilma neid märkimisväärselt painutamata. Taipasin, et tegelikult see kõneline tegevus, tähenduslikkuse kohaolu turvab seda asja. Niipea, kui küsimused lakkasid (nagu eelkirjeldatud kinga-stseeni puhul) või kui etendaja keha hakkas tegema midagi talle ootamatut, läbimõtlematut, oli see ohtlikkus kohal.

Taipasin, et tegelikult see kõneline tegevus, tähenduslikkuse kohaolu turvab seda asja. Niipea, kui küsimused lakkasid (nagu eelkirjeldatud kinga-stseeni puhul) või kui etendaja keha hakkas tegema midagi talle ootamatut, läbimõtlematut, oli see ohtlikkus kohal.

Autentsus peitub üllatustes

Lavastus liikus kahe erineva printsiibi vahel, õieti neid põimides ja suhestades – ühesõnaga, neid teineteise najal aktualiseerides: etendamine ja suhtlus. Etendamine eeldab ju õigupoolest enda vaadata-laskmist, teatavat passiivset hoiakut teise suhtes; vestluse näol toimunud suhtlus aga on vastastikune hõivatus, vastastikune aktiivsus, kus vaatamine ununeb – nii vaatajad unustavad vaadata kui ka etendajad unustavad end näidata. Nii et mõnes mõttes oli see paradoksi teostamise püüe: etendusolukorrast etenduslikkuse kustutamise püüe, et etenduda saaks teadvustamatu liikuv kehaline „ise”, mis ei allu minu kontrollile. Just see ambivalentsus on oluline joon, mis andis aktsioonile kunstilise mõõtme – hoida korraga fookuses teineteisele vastukäivaid psüühilisi liikumisi on see, mida just kunst suudab. Selles ambivalentsis omandab „etendamine” teise tähenduse, see on nüüd „ette, esile toomine”. Millal on „ise” esil? Siis, kui ta on minu „kukla taga”, minu kontrolli alt väljas. Tagandu oma „ise” kontrollimisest, et „ise” saaks etenduda.

Just see ambivalentsus on oluline joon, mis andis aktsioonile kunstilise mõõtme.

Sest tundub, et peamiselt määratleti selles aktsioonis autentsust mittekontrollitavuse kaudu: kui ma ei kontrolli oma liikumist, siis on see autentne, on „ise”. Ka publiku küsimused on ju kontrollimatud, võivad esile kutsuda ootamatuid olukordi. Siin on teine loov paradoks (ja see pole loov enam pelgalt kunstilises mõttes, vaid eksistentsiaalses mõttes): autentsus avaldub selles, mis mind üllatab, on ootamatu, ei tule „minust”, on tundmatus minu enda sees. Autentne on see, mida ei saa järele teha – mida ka ma ise pole võimeline teadlikult järele tegema. See on nagu Kleisti „Marionetiteater”, kus graatsia (antud kontekstis tähendab graatsia psühhofüüsise autentsust) on võimalik ainult tänu sellele, et liigutused pole teadlikud. See kontseptsioon tundub ratsionaalselt võttes küsitav, aga intuitiivselt on see õige. Millal tuntakse end eriti ehedana – siis, kui üllatatakse iseennastki, kui ollakse enda jaoks ennustamatu. Neil hetkil luuakse iseennast.

Hea sõber kommenteeris pärast, et see oli hea, kuid tema jaoks liiga intellektuaalne. Minu jaoks ta liiga ei olnud, aga intellektuaalne teater on see kindlasti. Intellektuaalsus ei seisne siin mitte selles, et on vaja mingite keeruliste kontseptsioonide peale mõelda, vaid selles, et siin on pidevalt kohal eneserefleksioon, nii etendajate kui vaatajate puhul: tuleb endast aeg-ajalt eemale astuda, et end näha, ja mitte ainult – näha end just neil hetkil, kui sa oled end unustanud. Avastada end ootamatult peegli eest, mis on tehtud sinust endast.

Aare Pilv on teatrile lähedal seisev literaat.