„(Mitte just) armastuslugu” on justkui keskmisele ja vanemale koolieale mõeldud raamat, aga kas noortele meeldivad noorteraamatud?

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu”
Varrak, 2017
Toimetanud Marika Mikli, kujundanud Liis Karu
165 lk

Mu vanavanemate kodu oli laest põrandani raamatutega täidetud. Raamatukopituse lõhn heljus üle kogu riiulitega vooderdatud ülemise korruse ning riiulid ise kukkusid vahepeal kollaste kaantega Loomingute, mille lehed olid aastatega kaantest veelgi kollakamaks tõmbunud, raskuse all kokku. Kuna mul ei olnud õdesid-vendi ega ka eriti sõpru, veetsin suurema osa üheksakümnendate lõpust koltunud köiteid avades, tolmu tõttu aevastades ja seejärel lugedes. Lugesin valimatult, ainsateks teetähisteks nõukogudeaegsete raamatute tiitellehtedele kirjutatud märkused, nagu „nooremale ja keskmisele koolieale”. Mitte miski ei tekitanud paremat tunnet kui terve vanemale koolieale mõeldud raamatu läbilugemine olukorras, kus ma ise veel koolis ei käinud.

Brigitta Davidjantsi debüütromaani „(Mitte just) armastuslugu” tagakaanel kuulutatakse raamat lausa kohustuslikuks „tänastele tüdrukutele, aga ka kõigile neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse”. Üheksakümnendate pöörasusest mäletan peamiselt adrenaliinitulva, mis minusse voolas, kui kogemata jalaga vanavanemate raamaturiiuliklaasi katki lõin, aga ma ei ole ka enam väga ammu neljateistaastane. Nii et selle raamatu kontekstis olen ma täiesti neutraalne, sihtgrupist väljas, ei liha ega kala, või nagu Britney kunagi taktitundeliselt ja veganisõbralikumalt laulis: „Not a girl, not yet a woman.”

Kirjandusteose ja ka arvustuse üheks kvaliteedinäitajaks olla see, kuivõrd suudab kirjutaja kirjutada millestki muust kui endast. Näiteks Märt Väljataga oli Sirbis Värske Rõhu ja Nihilisti kogumikke arvustades rõõmsalt üllatunud, et oma naba vaatlusi ei olnudki nõnda ohtralt. Minu jaoks on oma naba vaatlus üks lemmikžanre, ka arvustustes, kust ootan tihti sama palju teavet nii arvustaja enda (või vähemalt tahan kaasa libiseda tema stiilipööretega) kui ka arvustatava teose kohta. Mida muud näiteks Tõnu Õnnepalugi teeb, kui vaatleb oma naba ja kirjutab sellest sada korda põnevamalt kui mõni teine oma hoolikalt komponeeritud väljamõeldud maailmadest. Nii et kui ma siin autorit isiklikult teadmata, puhtalt tema sünniaja, kerge guugeldamise ja raamatus mainitud bändide järgi oletan, et Davidjantsi esimene raamat on üsnagi autobiograafiline, siis see ei ole automaatselt etteheide.

Davidjantsi raamatu peategelane on Rebeka, varateismeline tüdruk üheksakümnendate lõpu Tallinnas, kes kuulab Metro Luminali ja Kinod ning käib Depeche Mode’i kontserdil. Ja sealt edasi läheb lugu tuttavamaks, sest teismeliste tüdrukute karja ümber hakkab tiirlema kamp neist vähemalt kümme aastat vanemaid poisse. Üks vanimaid lugusid maailmas. Näen vahel siiani Instagramis skrollides, kuidas mõned elukunstnikest mehed, kes tiirlesid minu sõbrannade ümber, kui me olime 16, parvlevad nüüd uute 16-aastaste ümber. Nagu Matthew McConaughey tegelane filmis „Hämmeldunud ja segaduses” („Dazed and Confused”, 1993) rahulolevalt tõdes: „Seda ma keskkoolitüdrukute juures armastangi – mina saan vanemaks, nemad jäävad sama vanaks.”

Davidjantsi lugemine pani mind mõtlema kõigile neile meestele, kellega ma kohtunud olen. Kuttidele, kes kirjutavad juba mitmendat kümnendit oma esimest raamatut, visates samal ajal nalja noorte üle, kes päriselt midagi lõpetavad ja avaldavad. Väikelinna punkaritele, kes magavad oma ema köögis lahtikäival diivanil. Vinüülikogujatele, kes pajatavad teadval toonil valefakte muusikute kohta, keda sa ise paremini tead. Raamatuski tsiteerib kümme aastat vanem Ardo valesti The Stranglersit ja küsib Rebeka paranduse peale, et kumb neist Stranglersi fänn on, kuigi see on muidugi just Rebeka. Mingis vanuses tundub ilmselt paljudele ülioluline üritada avaldada muljet neile vanematele inimestele, kes teavad kõiki maailma fakte, aga kulutavad oma väärtuslikku aega just sulle, lollile teismelisele, pannes sind end seega õnneliku ja tänulikuna tundma. Võib-olla saad alles aastaid hiljem aru, et nad teadsid küll lahedaid bände, aga ainult umbes kümmet, kes kõik pärinesid samast dekaadist.

Davidjants ei tundu kogu raamatus toimuvale erilist hinnangut andvat. Jah, Ardo ja sõbrad on idikad, kellest Rebeka ning ta sõbrannad kunagi välja ja mööda kasvavad, kuid nende kamp austab üldjoontes ikkagi tüdrukute piire ega kasuta neid ära kaitsetutes olukordades, kuhu teismelised nii tihti satuvad. Mingi hinnangu andmine ei olegi muidugi vajalik ja endast kümme aastat nooremate tüdrukutega hängimine ei teegi sinust tingimata halba inimest. Kõigil raamatu tegelastel nii hästi küll ei lähe ja satutakse ka kahtlasemate, päriselt halbade kavatsustega meeste peale.

Aga… raamatu pealkiri ütleb, et tegu on mitte just armastuslooga, ehk siis vihjatakse, et tegu on mingi muu looga. Aga millisega? Kuigi raamatus hängivad teismelised tüdrukud vanemate poistega, pani see mind mingi suurema süžee puudumisel mõtlema lihtsalt endale ning kõigile noortele tüdrukutele ja vanematele meestele, keda ma tean. Raamatus juhtuvad asjad, mis on lugejale tuttavad, ajal, millega lugeja on tuttav või millest ta on vähemalt palju kuulnud. Aga see ei ole ju ometi lugu? On see ajastukirjeldus üheksakümnendate Tallinnast ja omamoodi armastuskiri iseenda teismelisepõlvele, tühjenevate patareidega kaasaskantavatele muusikapleieritele ning ajale, mil inimese kohta ütlesid kõige rohkem tema lemmiklauljad ja bändisärgid? Seda kindlasti, ning Davidjants värvib ajastutruu pildi linnast, kus on Plaadimägi ja mõni trolliliin rohkem kui praegu. Ajastutruudus (aga, nagu öeldud, mu üheksakümnendate mälestused Tallinnast on üsnagi piiratud ülekoormatud raamaturiiulitega Pirital) on peamiselt saavutatudki kohtade ja bändide mainimisega. Rene tüüpi poisid, kes kuulavad The Cure’i, The Smithsi ja Joy Divisionit, on ilmselt siiani kõrges hinnas ning 90ndate Tallinna kultuuriskeenest saab parema ülevaate mõnest Jan Kausi teosest.

On see raamat siis mõeldudki teismelistele, keskmisele ja vanemale koolieale? Davidjants kirjutab lihtsalt, nagu kirjutatakse raamatutes, mis ongi just noortele mõeldud. Dialoog on kohmakas, üleminekud vestluste ja kirjelduste vahel veelgi kohmakamad. Aga kas noortele meeldivad noorteraamatud? Kui ma enne kooli suurema osa keskmise ja vanema kooliea raamatuid läbi lugenud olin, kõndisin teismelisena raamatukogude noortekirjanduse riiulitest suure kaarega mööda. Just nende lihtsustavate tekstide tõttu, kus ei toimu mitte midagi peale mõne joomingu ja armudraama. Ma väga tahaksin, et Davidjantsi raamat oleks mulle sümpaatne, ja ta polegi kindlasti ebasümpaatne, vaid lihtsalt hulbib seal vahepealsel alal, nagu küllap tundis end Britney, kui ta veel päriselt naine polnud.

Olgu siiski öeldud, et raamatu viimastel lehtedel näeme päris huvitavat süžeepööret või isegi puänti. Kuna mitte miski varem selle tulekule ei viidanud ning autor seda kuhugi edasi ei arenda (sest raamat lõppeb ju ära), ei oska ma sellest midagi arvata. Peale selle, et „(Mitte just) armastusloo” sees on peidus veel üks raamat, kas või sama olustiku ja tegelastega, aga ladusam ja huvitavam, selline, kus traagelniidid on sügavamal peidus ja neid katab sellel korral mingi lugu.

Silvia Urgas on advokaat, kuigi ta end pea kunagi niimoodi ei tutvusta. Aga lisaks kirjutab Silvia luuletusi ja arvustusi ning on diagnoosinud endal ise allergia ühistranspordi vastu.