„Mootorsaed laulsid” (Eesti, 2024), 117 min. Režissöör Sander Maran. Osades Karl-Joosep Ilves, Laura Niils, Martin Ruus, Janno Puusepp, Rita Rätsepp, Mart Toome, Ra Ragnar Novod, Henryk Johan Novod, Peeter Maran, Rasmus Merivoo jt. 

On paratamatu, et Eesti filmimaastik allub teatavatele etteaimatavatele koodidele – alates igati vajalikust reaktsioonilisusest nüüdisajale kuni juba sissetöötatud mustrite ja läbiproovitud retseptide taaskasutamiseni. See on alati nii olnud ja peab ka edaspidi samas rütmis jätkuma, sest kas rahakotiga hääletav kinopublik oleks valmis võtma vastu ainult novaatorlikke, meie kultuuritaju piire murdvaid elamusplahvatusi? Pigem mitte, vahepeal tuleb pakkuda pretensioonitumat kiirtoitu, et siis salamahti ka mõni gurmeeroog nina ette sokutada.

Kumba kategooriasse kuulub aga Sander Marani „Mootorsaed laulsid”? Nii ühte kui ka teise, või siis mitte kumbagi, sest sellist parimas mõttes hullust polnud meie filmi veidi enam kui saja-aastast ajalugu arvestades võimalik oodata. Õudusfilme on sündinud selle aja jooksul ehk ühe, pisut piire hägustades kahe käe sõrmedel loetav hulk, neist enamik on vaatamata väikesele arvule lati alt – lupsti! – läbi lennanud.

Keegi polnud selliseks filmiks valmis ja kuna meie žanrikino esimesed seemned on pandud mulda alles viimastel aastatel, polnud Sander Maranil kümme aastat tagasi tööd alustades ka sissekäidud rada, mida mööda kõndima hakata. Mõeldud-tehtud, sellisel juhul saab ju nüüdisaegse eesti õudusnarratiivi ise nullist üles ehitada!

Kümne aasta eest lennanuks „Mootorsaagide” peale sokid jalast

Kümneaastane tootmisperiood on saanud filmi „Mootorsaed laulsid” puhul otsekui mantraks, mida ikka ja jälle korratakse, ning kuigi müüdiloomena on sellel mõistetavalt suur jõud, on sinna ümber veidi rohkem konteksti vaja. Toome siis siia kõrvale, et samal aastal, kui Maran mootorsaage laulma pani, jõudsid vaatajate ette „Kirsitubakas”, „Risttuules” ja „Nullpunkt” ning alles aasta hiljem Urmas Eero Liivi „Must alpinist”, mida võis tol ajal nimetada üle aastate esimeseks kodumaiseks kõhedikuks. Ehk siis mõelge korra sellele: „Mootorsaed laulsid” on de jure 2024. aasta film, aga de facto võinuks see seista kõrvuti ka mainitud linalugudega. Me võinuks näha seda kaks aastat enne „Klassikokkutulekut”! Aju jookseb selle mõtte peale lühisesse.

Keegi polnud selliseks filmiks valmis ja kuna meie žanrikino esimesed seemned on pandud mulda alles viimastel aastatel, polnud Sander Maranil kümme aastat tagasi tööd alustades ka sissekäidud rada.

Miks ma seda kõike räägin? Aga just seetõttu, et kuigi linateosest „Mootorsaed laulsid” saab lähitulevikus meie žanrifilmi Põhjanael, mille järgi oma õuduskompasse taatlema hakata, on aeg teinud Marani filmile ka karuteene. Vahepealsel perioodil on meil tekkinud täies elujõus kommertskino ja üha uusi nurgataguseid avastav indie-stuudio Tallifornia. Mõlemad on tasapisi eesti filmi piire nihutama hakanud ja kuigi õudus-muusikal-komöödia ei mahu nendesse raamidesse endiselt ära, oli maandumine vähemalt selle võrra pehmem. Urmas Eero Liiv on teinud ka esimese eesti slasher’i „Kiirtee põrgusse” ja Oskar Lehemaa käe all on valminud kõigi aegade parim kodumaine õudusfilm „Karv”. Seega võib öelda, et nad kõik jõudsid Sander Maranist ette.

Samal ajal kui Eesti kinoreaalsuse kiire muutumine on taustsüsteemi teose „Mootorsaed laulsid” jaoks ümber mänginud, seisab Sander Marani film iseenesest täielikult väljaspool aega. Ehk siis tulles tagasi selle kümneaastase tootmisperioodi juurde: kui praegu oleme rääkinud mõjudest, mis seisavad väljaspool filmi, siis materjali enda seisukohast võinuks selle vabalt veel üheks kümnendiks ahju lükata, lõpptulemus oleks sellele vaatamata tabanud B-kino (või äkki C? D? Z?) ürgessentsi. 

See tähendab, et kõrvuti on vastaspooled, parim žanrikino on korraga nii kõrge kui ka madal, need äärmused peavad olema samal ajal esindatud. Sa saad, võid ja isegi pead varasemast laenama ja üle võtma, kuid mitte niisama lõika-kleebi-meetodil, vaid vinti peale keerates ning sinna ämbritäis kunstiverd ja autoriglasuuri peale valades, et siis järgmine laenaja saaks jälle mingi uue, veel veidrama elemendi, mida oma filmis kasutada. 

Sest, noh, ei pea olema elus väga palju õudusfilme vaadanud, nägemaks, et Sander Maran on rajanud oma filmi vundamendi tegelikult suuresti Tobe Hooperi klassikule „Texase mootorsaemõrvad”. Juba pealkiri, eksole, aga ka mõrvar, eraldatud talus elav friikide perekond ja narratiivsed lahendused markeerivad kõik üht-teist sellest mullu 50-aastaseks saanud õudusfilmist. Aga see ei ole lahendus kategooriast „mul polnud endal mõtteid”, vaid pigem „ma näitan, kuidas seda kõike veel sõgedamalt teha saaks”. Ja võta näpust, võibki näiteks sae tagumikku lükata. Spoiler, ups.

„Kuigi linateosest „Mootorsaed laulsid” saab lähitulevikus meie žanrifilmi Põhjanael, mille järgi oma õuduskompasse taatlema hakata, on aeg teinud Marani filmile ka karuteene.”

Filmi rahvusvahelise edu taga on osalt eksootika

„Texase mootorsaemõrvad” on ilmselt ka olulisim lähtepunkt, kuid väiksemaid viiteid ja tänukummardusi on siin küll ja veel. Kinopuritaanid võivad nina kirtsutada ja öelda, et kui raske siis sellist veiderdamist ikka teha on, aga „Mootorsaed laulsid” püsib ennekõike ikka Sander Marani suurel armastusel žanrikino vastu. Jah, ka mina ei ole valmis lõpuni alla kirjutama filmi huumorile, mis mõjub ajuti punnitatult, ning muusikalinumbrid ütlevad enamasti liiga palju otse välja, kuid filmi sisemine loogika ja visuaal on ikkagi väga peene käega liivaterahaaval selle kümne aastaga paika seatud.

Kui pahaaimamatu, kodumaise filmikiirtoiduga harjunud vaataja kukub laulvaid mootorsaage nähes ilmselt ehmatusest pikali – film on keskmisest popkorniõudusest ikka kordi reljeefsem ja otsekohesem –, siis žanri kogenud vaatajat on palju raskem šokeerida ning tegelikult ka rahuldada. Enamik neist on nohikud, kes vaatavad süstemaatiliselt ära kõik, mis selles vallas toimub, ning mingisuguse lahjendatud puljongiga pole mõtet nende ette minna. Tundub aga, et vähemalt selles kontekstis on Maran saanud mitte ainult kodumaise, vaid ka rahvusvahelise heakskiidu: enam pole vist naljalt ühtki olulist žanrifestivali, mis poleks filmi „Mootorsaed laulsid” oma kavva võtnud ja sellele pärast ka mingit auhinda näppu pistnud.

„Tahaks olla korraks mitte-eestlane ja kogeda teost „Mootorsaed laulsid” kõrvaltvaatajana.”

Muidugi, oma roll on siin ka eksootikal. Kui keegi viskaks mulle praegu ette mingi veidra, täiesti ootamatust kohast tulnud sõltumatu rumeenia video nasty, kus keegi hakkab karikatuurse taplemise kõrvale veidralt ka oma emakeeles laulma, lendaks minulgi ilmselt katus täielikult ära. Ehk siis tahaks olla korraks mitte-eestlane ja kogeda teost „Mootorsaed laulsid” kõrvaltvaatajana. Praegu lööb mul välja professionaalne kretinism, „võõra” pilguga vaadates poeksid aga ilmselt vendade Novodite kehastatud psühhopaatidest armastajad nii sügavale naha alla, et paar ööund tuleks vastu tahtmist vahele jätta. 

Ülemöödunud aastal tundus, et eesti filmi rahvusvahelise läbilöögi võti peitub julgelt ausas ja meie oma pärandist lähtuvas dokumentalistikas, Sander Maran aga tõestab, et kuigi oleme väike rahvas, võib meie kinokunst näidata end maailmale ootamatu ja mitmenäolisena. Miski ei välista, et „Savvusanna sõsarad” ja „Mootorsaed laulsid” on mõlemad erandlikud sähvatused, millele ei järgne suuremat trendi, kuid loodan vähemalt seda, et edaspidi ei pea tulevased Sander Maranid oma pööraseid žanrifilme aastaid ja aastaid sõltumatult valmis voolima, vaid ka meie filmirahastus julgeb lõpuks tunnistada, et rümbarebu pole sugugi vähem oluline kui realistlik autoridraama.

Kaspar Viilup võiks tihtipeale tegeleda millegi kasulikumaga, aga vahib ikka liiga palju filme, ka talumatut saasta.