Hiljuti Kumus avatud näitus „Mõtlevad pildid” pidi olema Moskva ja Baltimaade kontseptuaalse kunsti dialoog. Selle asemel õnnestus kuraatoritel aga panna protestina Venemaa sõjategevuse vastu Ukrainas alus mõttevahetusele teemal, kes tegelikult kõneleb ja miks.

„Mõtlevad pildid”, Kumu Kunstimuuseum. Kuraatorid Anu Allas, Liisa Kaljula ja Jane Sharp. Näituse kujundas Mari Kurismaa, graafiline disain Tuuli Aule, koordineeris Ragne Soosalu.

Tundus, nagu oleksin astunud iseendasse ja näinud lõpuks, missugune on mu siseilm. Ees ootasid millegi rebenenu, millegi kaotatu varjud. Värsked haavad, mis on juba taustaga ühte sulanud.

Näitus „Mõtlevad pildid” Kumus Tallinnas pani aluse mõttevahetusele teemal, kes tegelikult kõneleb ja miks. See näitus võib kujuneda kunsti- ja kureerimispraktikate oluliseks nihkeks nõukogudejärgses kultuuriruumis. 

Kelle postsovetlik?

Kui Venemaa alustas Ukrainas täiemahulist sõjategevust, ei saanud kuraatorid enam näituse avamisega kavandatud viisil edasi minna. Selle asemel avati tühi näitusesaal. Seintel on tekstid ning kunstnike ja teoste nimed. Ent teosed ise puuduvad.

Selline samm muutis näituseruumi küsimuste tõstatamise kohaks. See andis julgust tunnistada, et võime olla kasutanud varem kellegi teise antud vastuseid. Näitamata töid, mis pidid alustama teatavat dialoogi Moskvaga, esitab ruum hoopis küsimuse Moskva positsiooni kohta nendes kõnelustes. Muudab küsitavaks loogika liigitada eesti, läti ja leedu autorite teoseid kõikehõlmava (mitteametliku) „sotsialistliku kunsti” sildi alla või vajaduse n-ö alluda „suuremale vennale” Moskvas.

Näituseruum tardus keset ülespanekut reflekteerivasse seisundisse, seades kahtluse alla omaenda positsiooni ja küsides, kellel on õigus selle üle otsustada. Pool Euroopat on praegu samamoodi tardunud.

Avamise mõju versus sulgemise tähendus

„Mõtlevad pildid” on iseend ümbermõtestav näitus, mis kehutab meid tegema sama omaenda seisukohtadega; narratiividega, millest koosneb meie mõtteviis. See näitab, et enam ei ole võimalik jätkata Eesti, Läti, Leedu, Ukraina või mis tahes teise nõukogude pärandiga riigi kunstnike pidevat Moskvaga „dialoogi asetamist”. Ja siinkohal ma isegi ei puuduta lõpmatult paljusid teisi neil aladel elavaid rahvaid, nagu setud Eestis, krimmitatarlased Ukrainas või baškiirid Venemaal. Näitus toob välja dekoloniaalsete narratiivide hädavajalikkuse meie muuseumides, galeriides, lavadel ja ekraanidel. Praegu sünnivadki just niisugused vormid. Kahjuks küll läbi agoonia.

„Mõtlevad pildid” pidi rulluma lahti järk-järgult seintele ilmuvate teoste kujul. Huvitav, mis suuna see nüüd võtab? Mis kontekstis esitatakse nüüd näiteks ukraina fotograafi Boris Mikhailovi teoseid? Kas kõik esialgu valituks osutunud tööd peaksid üldse näitusele jõudma? Julgel sammul avada näitusesaal protestiks sõja vastu tühjana on oht libiseda tagasi tuttava kolonialistliku narratiivi rüppe ja lubada Vene imperialismi õitsengut. Ma kardan, et augustis võib olla võimalik külastada näitusesaali sellisena, nagu see oli kavandatud enne 24. veebruari. Ma kardan, et kuraatorite südikat tegu jäävad meenutama üksnes meediaväljaanded. Mul puudub vastus sellele, kuidas oma positsioonis kahtlemine, mille „Mõtlevad pildid” käivitas, võiks seal ruumis edasi areneda, aga ma tean, et tagasiteed alguspunkti enam ei ole. Ma tean, et Kumust ei saa saada vene kultuuri ülistavat platvormi. Ma tean, et niivõrd tugeva ja end kehtestanud kunstiinstitutsiooni seinte vahel on „Mõtlevatel piltidel” võimekus toimida millegi hoopis teistsugusena.

Väärkujutlus on surnud

Viimastel aastatel olen olnud tunnistajaks sellele, kuidas Eesti kunstimaastik hiilib kikivarvul ümber sotsiopoliitilise reaalsuse, sukeldub abstraktsusesse ja tuleb teatud eskapismi säilitades taas pinnale. Nägin, kuidas „Mõtlevad pildid” purustas selle barjääri. Praegu tajun, kuidas kõik põgenemisteed muutuvad üha ahtamaks. Kuidas teesklemine muutub raskeks. Kuidas ümaraks nühitud nurgad hakkavad uuesti torkima. 

Ometi oleme hakanud kogu selles meid uputada ähvardanud tulvas aru saama, kuidas loobuda kollektiivselt õnnelikkuse lubadusest. Kuidas öelda lahti kunstlikust rahust, milles oleme elanud. Oleme jõudnud senisest lähemale kollektiivse tegutsemise potentsiaali ärakasutamisele, inimeseks olemisele. 

Euroopa riikide kodanike praegusest reaktsioonist Vene-Ukraina sõjale võib saada seninägematu eeskuju, kuidas vastata mis tahes sõjale, kriisile või konfliktile. Sellel on võimekust saada mis tahes rahurikkumist ennetavaks mehhanismiks maailma kõigis piirkondades. Aga üksnes juhul, kui meil õnnestub näidata, et me kõik oleme valmis olenemata asukohast ja tegevusalast kokku hoidma. Kumu näitus „Mõtlevad pildid” oma praegusel kujul demonstreeris, et kunstimaastikul on (ja peabki olema) siin sõna sekka öelda. 

Bohdana Korohod on Tallinnas elav ukraina interdistsiplinaarne kunstnik ja sõltumatu uurija. Tema praktika põhineb peamiselt tekstil ja liikuval pildil. Alates 2020. aastast osaleb ta eˉlektroni tegevustes.