Paavo Matsini romaanis on kõik pidevas muutumises, muundumises, moondumises, loomiseelses musta päikese tohuvabohus, seega tõe leiab see, kes raamatu peeglisse pöörata oskab.

Friedrich Reinhold Kreutzmatsin / Paavo Matsin
„Must päike”
Lepp ja Nagel, 2017
192 lk

Pahupidipööratus ja kured, pealkirjaks antimaailma päike – tundub, et romaani „Must päike” valdab läbivalt suur segadus. Ilmselt on see taotluslik. Ja kindlasti on see Matsini seni kõige põhjalikum raamat.

Istun siin ja veeretan oma sõrmi arvutiklaviatuuril, aknast paistab Koidula tamm, hellalt sahiseb tuules, meenutab Kreutzwaldi – umbes nii tahtnuks alustada jutukest Kreutzmatsini uudisteosest „Must päike”, sest ühelt poolt vastab see tõele ning teisalt haakub raamatu stiiliga.

Üks keskseid ja mitte niivõrd pahupidi pööratud motiive raamatus on Kreutzwaldi suhe Lydia Koidulaga, kellega Kreutzwald teadupoolest üpris hilises eas tuttavaks sai. Nende omavahelise kirjavahetuse on Matsin põhjalikult läbi uurinud ja siinsesse romaani adapteerinud. Matsinlik nihe ilmneb küll ka siin, nimelt on romaanis Kreutzwald ja Koidula töökaaslased Võru linna klubis Hölle. Tegelikkuses nad seda mõistagi ei olnud, raamatus aga hakkab lauluisa ühel hetkel rahapuudusest Võru linna kõrtsmikuks.

Teose läbiv kujund – must päike – peegeldub kõikjalt ja kõik, mis sünnib teoses, on üks taotluslik tohuvabohu, antimaailma peegeldus maailmast. Nii näiteks on raamatusse toodud tegelane Mart Heiberg, kelle prototüübiks on Kreutzwaldist peaaegu sada aastat hiljem tegutsenud luuletaja Marie Heiberg, kelle luuletusi on raamatus ka tsiteeritud. (Minu meelest ongi Heibergi luuletustele viitamata jätmine raamatu kõige suurem puudus. Selle tõttu, et Matsin on laialt loetav autor ja kõik ta lugejad ei pruugi luuletusi kohe Marie Heibergiga seostada.)

Ühelt poolt on Heiberg teoses otsekui kaose kehastus, teisalt on Matsini tõlgendus luuletaja Heibergist taaskord tagurpidine. Ajalooline Heiberg oli Tuglasesse armunud kinnisideeline, samas range ja idealiseeriv vaimuhaige poetess, aga romaanis olev luuletaja Mart Heiberg on homoseksuaalne peohimuline segane. Nii ühendavad ajaloolist Heibergi raamatu-Heibergiga vaid romaanis tsiteeritud luuletused, kodukoht (Urvaste) ja hullumeelsus.

Olulisel kohal on romaanis Kreutzwaldi lemmikloom (või lind, eksole) kurg, kellega koos lauluisa siis kõiki neid seiklusi läbi teeb. Ja see fakt on muidugi täiesti tõsi, Kreutzwaldil oligi kurg ja samuti ka hiir, kes elas klaaspurgis ja kes satub romaanis traagiliselt kure noka vahele. Raamatu-kurg on antropomorfiseeritud – kannab ülikondi ning käib kõrtsis tina panemas ja kaklemas. Nii selgub, et põhiliselt valmistas too kurg raamatu-Kreutzwaldile peavalu. Kurgi on teoses teisigi ja nende vahel ei puudu ka vastasseis. Nad kaklevad omavahel ja teistega ehk lühidalt öeldes meeldib neile lihtsalt tüli norida ning seetõttu on mustad ja valged kured pidevas konfliktis.

Must toonekurg Abram Hannibal, kelle prototüübiks on Puškini samanimeline vanavanaisa, kehastab muu hulgas (selleaegset) pagulasküsimust. Tema tegelaskuju näitab küll mõneti seda, kuidas mustanahalistesse tol ajal suhtuti – „Must! Must!” karjuti tänaval (lk 79) –, kuid lõpuks, kui ta teiste kurgedega konflikti käigus põgeneb, jätab ta positiivse mulje.

Must päike muutub oluliseks ka näiteks tegelase Kristiina võimaliku soovahetusoperatsiooni valguses, mida vabamüürlaste looži kogunemisel anatoomikumis arutatakse. Nimelt on Matsini Võrus päike mustem kui mujal, mistõttu on alkeemiliselt lihtsam just seal soovahetusoperatsiooni teha. Must päike on oma olemuselt meie päikese vastand, tema kaasabil saab pöörata naise meheks ja vastupidi.

Romaani lõpus kirjutab Kreutzwald, et tema ise on ikka moondamata: „Nii et ära võta midagi vihaks siit raamatukesest, sest minu kirjutamise must nüüd kaunikesti otsa on saanud, aga ma kahvatõbiselt küll edasi enam kirjutada ei taha. Ja pea meeles, et mina olen nii enne kui pärast ikka ühtviisi moondamata.” (lk 174)

Nagu Matsini teosed ikka, kubiseb ka „Must päike” alkeemilistest ja müstilistest sümbolitest, see hakkab pihta kohe pealkirjast ja kestab kuni lõpuni välja, kus Kreutzwaldile tuleb järele tema kadunud naine palja peaga ehk vaevatuna. See liin on muidugi samuti kirjanduslik, kuna tegelikkuses elas Marie Elisabeth kuus aastat kauem kui Friedrich Reinhold, surres aastal 1888.

Teos on läbinisti maagilis-realistlik, põimides omavahel muu hulgas ajalugu ja uskumusi, erinevaid tasandeid. Nii nagu loomad käituvad vahel inimestena, nii on inimesed kohati loomad ja käivad näiteks alasti tänavatel. Tegelaste reaalelulised vasted on pärit nii Kreutzwaldi kaasajast kui ka natuke hilisemast või varasemast. Kõik on pidevas muutumises, muundumises, moondumises, loomiseelses musta päikese tohuvabohus. Või siis musta päikese sees – maailmade lõikumiskohas. See teeb raamatu äärmusteni, lausa absurdselt ja hüsteeriliselt naljakaks. Vastandub ja ühildub terve raamat, alustades juba kaanest – pealkirjasümbolile, mida on seostatud nüüdisajal ka neonatsionaalse liikumisega, on vastu seatud tagakaanel asetsev Taaveti täht.

„Mustas päikeses” tuleb kaudselt välja ka vabamüürlaste alkeemia põhiidee – saavutada surematus. „Milleks oli vaja Võrule seda suurt kuumust ja saunatamist? Mida tahtis Suur Peeter oma mustade ametikurgede abil siin saavutada? Ta sulges silmad ja mõtles. Mingi arusaamatu ülevus oli ta hinge tulnud. Ta kuulis, kuidas pimedusest ütles hääl: „Igavene elu.”” (lk 151) Sedasi mõtiskles romaanis tegelane Hehn (Võru juudist raamatukaupmees), kui nägi, et Kreutzwaldi äraoleku ajal oli kurg lauluisa elamisest sauna teinud.

Usutavasti leiab „Mustast päikesest” tõe see, kes raamatu taaskord peeglisse pöörab. Teised saavad aga panna ette darkensid ja suunduda naerdes kure ning Mart Heibergiga Võru linna boonoonoonous bashmentidele. Peaaegu end absurdi unustades. Nõndaviisi ulatub „Mustas päikeses” olev 19. sajandi maailm lugejani paremini. Nii et whappen-whappen, Kreutzmatsiniga peole!

Joanna Ellmann on luuletaja. Avaldanud viis luulekogu ja arvustusi erinevates väljaannetes.