Pille Õnnepalu päevikromaanis sulavad väljamõeldud ja tõelised inimesed ning sündmused enam-vähem harmoonilisse tervikusse.

Pille Õnnepalu „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu”
Toimetanud Henrik Sova, kujundanud Brit Pavelson
Henrik, 2017
175 lk

Tagakaane tekst ütleb napisõnaliselt ja vastuvaidlemist mitte sallivalt: „Selles päevikromaanis segunevad fiktsioon ja reaalsus.” Varem ilmunud arvustustest võib teada saada, et vähemasti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii ei pidanud fiktsiooni määra siiski piisavaks ning eemaldas töö võistluselt kui „isikliku päeviku”.[1] Ei saa mitte salata, et seda seisukohta on käesoleva teose puhul kerge jagada ning kiusatus seda ka teha on suur. Päevik nagu päevik ikka – on loetud sääraseid, on loetud teistsuguseid. Lihtne oleks asuda nüüd teose autori eluloolisele materjalile taandamise libedale teele, öelda, et päätegelane Õie ongi tegelikult Pille Õnnepalu ise, et Õie lapsed on Pille Õnnepalu enda lapsed ja et raamatus sageli esinev Õie tunnustatud kirjanikust vend Anton on teadagi kes. See kõik võib nii olla, aga tegelaste prototüübid (kui need tingimata üldse olemas on) võivad olla ka hoopis teised inimesed kui autor ja tema lähikondlased. Lugeja jaoks on suuresti otsustamise küsimus, kas raamatut hakatakse või ei hakata purema eeldusega, et see on autobiograafiline, ning seejuures pole isegi oluline, mida tagakaas ütleb – fiktsiooni ja reaalsuse segamine võib toimuda ju ka kellestki teisest kirjutades.

Elu ja/või lugu(?)

Võiks ju ka küsida, et mis vahet sääl õigupoolest üldse on. Asuks ometigi kord raamatu enda kallale ja vaataks, millest juttu tehakse. Milleks see totter spekulatsioon autori kavatsuste üle? Kas mitte tekst ise ei ütle lugejale kõik, mida tol tarvis teada? Ehkki esmapilgul võiks need küsimused ju tunduda isegi õigustatud – kuigi mõnevõrra pessimistlikud –, on lood siiski keerulisemad. Nii-öelda „päriselt ilukirjandusliku” teose puhul, milles pruugib ju kahtlemata samuti mittefiktsiooni sisalduda, jääb autorile vabadus ja võimalus seda salata ning lugejale vabadus võimalikust biograafilisest materjalist mitte välja teha. Kui juttu on aga teosest, mis ütleb ausalt välja, et säärane sisu on olemas, ei saa seda kõrvale jätta. Kirjatöö pole autorist mitte kunagi päriselt lahutatud, ent mõnel puhul siiski rohkem kui teisel, ning säärased elulookirjutuse ning ilukirjanduse piirimail kõõluvad teosed on just need, mille puhul tekib küsimus sellest lahutatuse määrast.

Säärane segunemine, omalaadne žanride – päevik ja romaan – sünkretism on tegelikult muidugi väärtus omaette. Ehkki päevikromaan on vägagi konkreetne žanr ning ilukirjanduslike, st väljamõeldud, päevikute hulk on lõputu, on raske omaeluloolist, ent täiendavalt väljamõeldud sisuga immutatud päevaraamatut puhta fiktsiooniga ühte patta panna. Seega on tegemist millegagi, mida võiks nimetada kohmakalt „autobiograafiliste sugemetega kunstpäevikuks”, aga Pille Õnnepalu teose puhul siiski pigem lihtsalt „autori fiktsionaliseeritud päevaraamatuks”, mis pole tegelikult ju midagi ennekuulmatut.

„Siin, selle mapi vahel on minu päevik. 15. juuni 2014 kuni 1. veebruar 2015,” ütleb avalause, ent see pole siiski Pille Õnnepalu päevik – päevikukirjutaja, raamatus esinev „mina”, on ikkagi Õie, ükskõik kui palju tal ka kirjanikuga ühist poleks. Seega, kuitahes autobiograafiline „rääkimine vaikimine nutmine” ka poleks (sest kriitik eeldab siinkohal, et autobiograafiline see teos siiski on), on Õnnepalu otsustanud fiktsionaliseerida ka iseenda ning oma lähedased.

Miks kõik pole nii, nagu näib – isegi kui on?

Olgu vastus küsimusele fiktsiooni ja elu vahekorrast milline tahes, tõsiasi on ikkagi, et isegi kui raamatus väljamõeldist üldse poleks, muudab juba see, et autor iseend ja oma lähikondlasi (valdavalt) varjunimede all kujutab, teose enamaks kui päevik. Pole muidugi ennekuulmatu, et päevikukirjutuses inimeste identiteete varjatakse, ent Pille Õnnepalu teose puhul on siiski selge, et sääl ajavad oma asju tegelased, mitte pärisinimesed. Miks nõnda? Aga seepärast, et kuigi päevikud – nii-öelda „päris” päevikud – annavad sageli kirjutaja elust üpriski esindusliku pildi, on „rääkimine vaikimine nutmine” kirjutatud nõnda, et sellest leiab veidi liialt palju „lugu”. Ja see tekitabki teatava katkestuse tekstis kirjeldatu ja reaalsuse vahel, muutes raamatu hariliku päeviku asemel ilukirjanduslikuks teoseks. Kas selles on põhiroll autori sageli tundleval (mitte tingimata halvas mõttes), kohati isegi liialdusteni küündival väljenduslaadil, mis sünnitab paiguti järske, väga tugevaid tundeid näitavaid katkeid (iseäranis seoses teoses figureeriva fundamentalistlike kalduvustega Direktoriga)? Võimalik. Sedasama väljenduslaadi ja tundlemist (tingimata halvas mõttes) on teose retseptsioonis ka juba esile tõstetud, seejuures äärmiselt hüperboolses, omakorda paroodiani ulatuvas (ja seda ka ilmselgelt taotlevas) arvustuses.[2]

Kui proovida lühidalt sedastada, miks see raamat pole see, millena näib, paradoksaalsel kombel seda samas siiski olles, tuleb lihtsalt öelda, et tegemist tundub olevat teatud mõttes lahterdamatu teosega. See pole klassikaline päeviku vormis ilukirjandusteos à la J.-P. Sartre’i „Iiveldus”. Tegemist on autori päevikuga, mis teatud mõttes salgab päevikuks olemist ning püüab seda ilukirjandusliku-kunstilise superstraadiga varjata.

Hiilgus ja/või viletsus(?)

„rääkimise vaikimise nutmise” hiilgus seisnebki ennekõike selles, et kui lugeja üritab teost tükkideks võtta, jääb ta ilmselt pika ninaga (kui just autorit väga hästi ei tunne), sest väljamõeldud ja tõelised inimesed ning sündmused on sulanud enam-vähem harmoonilisse tervikusse. Mõningased konarused, mis ette tulevad, ent mille eraldi väljatoomine siinkohal kellelegi midagi märkimisväärselt juurde ei annaks, ei riku üldplaani. Selle teose puhul on tegu hää näitega viimasel ajal laialt levinud omaeluloolisest kirjutusest. Siinsamas peitub aga ka pikaealine viletsus, mis pole muidugi sugugi sellele raamatule ainuomane, ent millest ei või mööda vaadata. Säärast raamatut on lugejal väga lihtne käsitleda dokumentaalse tekstina, isegi täie teadmise juures, et see seda pole – kiusatus on suur ja kiusatusele järeleandmine ahvatlev. Igaühele siiski oma, kätt ei saa kellelegi ette panna, ent just lugemise viisist oleneb selle teose puhul nii mõndagi.

[1] Peegel, M. 2018. Õie pole üksi. – Looming, nr 2.
[2] Vt Soolo, E. 2018. kirjutamine tsiteerimine matkimine: peegelduse seletamatu võlu. – Sirp, 02.03.

Rauno Alliksaar on Tartu usuteadlasest kirjatsura, kes teeb nägu, et teab kirjandusest midagi. Ja siiani on justnagu õnnestunud.

Esilehe foto: Henrik Sova