Maarja Pärtna luulekogu räägib meie pea kohal kõlkuvast paneelist, mis meid ühel hetkel lömastab – kliimamuutusest.

Maarja Pärtna „Vivaarium”
Toimetanud Aare Pilv, kujundanud Lilli-Krõõt Repnau
Elusamus, 2019
64 lk

Alustada võiks seekord hoopiski lõpust – maailmalõpust. Idees kõige otsasaamisest pole iseenesest midagi uut, inimkond on tajunud selle lähedalolekut nii sõdade kui ka nende vahele jäänud ajal, nii põua-aastatel kui ka tuumasõja ootuses. Kirjandus haarab sellest muidugi mõnuga kinni, mis saakski olla poeetilisem, tagasi vaatama ja mõtteid mõlgutama kutsuvam kui peatne lõpp kõigele, mis on meile tuttav.

Meie ajalgi on olemas ettekujutus sellest, mismoodi kõik ühel päeval otsa saab – Antarktika sulavad jäämäed ja majanduskasvus üha mugavamaks muutuvad tarbijad. Pole üllatav, et luuletaja Maarja Pärtna, kes kirjutas juba oma esimese kogu esimeses luuletuses ronitaimedest, mis tööstushoonete seinu lagundavad, ei saa jätta nüüdki rääkimata meie pea kohal kõlkuvast paneelist, mis meid ühel hetkel lömastab – kliimamuutusest.

Juba luuletuskogu pealkiri annab meile kätte võtme, kuidas võiks teksti lugeda. Vikipeedia järgi on vivaarium suletud ala, kus kasvatatakse teaduslikel eesmärkidel loomi ja taimi, millele mõjuvaid keskkonnategureid saab hõlpsasti reguleerida ja kontrollida.

Meie aja maailmalõpud

Juba ainuüksi kujutluspilt sellest, kuidas elame kui klaaskupli all, kellegi meelevallas, kes võib temperatuuri reguleerida ning teha igasuguseid inim- ja loomkatseid, tekitab õõva. Ainuke vahe on selles, et kui n-ö päris vivaariumist viib tee välja, päris loodusesse, siis kujundlikust, kogu planeeti hõlmavast vivaariumist saaks minna vaid hapnikuta universumisse. Seega alternatiive justkui ei ole, käivitatud protsessid mõjutavad meid kõiki ja ainsaks leevenduseks jääb lootus, et juhtpuldi juurde pääsevad teadjad inimesed.

Sellises valguses paistavad ka raamatu alguse nostalgiast ja aja möödumisest kõnelevad luuletused apokalüptilistena. Vaadakem kas või kogu avasõnu: „vahel külastan neid paiku / ammu mida mul ei ole” (lk 8). Esimesel lugemisel võib mõelda siinkohal lapsepõlvest, lapsepõlvekodust, kuid nende sõnade juurde hiljem tagasi pöördudes näeme juba, et tegu on meie kõigi ühise koduga.

Apokalüptilisuse, tagasipöördumatuse ja planeedi ülekuumenemise teemad on kogus pidevalt kohal ning intensiivistuvad teose edenedes. Pärtna kirjutab kliimamuutusest ka väljaspool luulevormi (Müürilehes „Põlevkivisõltlased, ärgake!”, 15.03.2019). Kuid tema luule ei lajata meile sõnumiga vastu nägu ega taha meid karjudes keskkonnausku pöörata. Ta ei ühine tõekspidamisega, et õigus on kõige kõvema häälega karjujal. „Vivaariumis” on Pärtna valinud luulekeele vahendid ega püüa kirjutada luulevormis arvamuslugu. Ja ta katse õnnestub – ta suudab anda meile edasi niisuguse kõige lõppemise tunde, mis jääb ajaleheartiklitest puudu; mida ei ole võimalik kirjeldada, sest me pole seda läbi elanud. Pärtna leiab selle tunde edastamiseks paralleele inimkogemusest, lapsepõlvest, aja paratamatust kulgemisest ja surmahirmust ning tabab sellega naelapea pihta.

Mis meid siis Pärtna tõlgenduses ees on ootamas? Mis ikkagi on maailmalõpp? Ta kirjeldab seda mitmes tekstis eri tahkude alt. Näiteks luuletuses „turismiviisa” on maailmalõpp inimtehtu häving, looduse pealetung, läbikasvamine; inimese paika pandud kultuuri ja looduse piiri tühistamine. Luuletuses „pimenemine/kojusaabuja” püüab luulemina asetada end sõjakogemusse, „kujutleda end hinge kinni pidades ootamas / tihkelt kokku surutud peopesas / kus ei lükka pimedust laiali / ükski paar autolaternaid” (lk 25). Kas maailmalõpp on värisemine pilkases pimeduses? Luuletus jätkub mõtteliselt järgmisel lehel, kus kirjeldatakse maailmalõpu ootamist keldris, sundmõtete ohvrit, kes kardab iseenda väljamõeldut. „ohjata? aga kas annab / sundmõtteid, mis tungivad koljuluust välja / nagu roostes täägid kevadkünnist” (lk 26).

Tugevamini kui mis tahes maailmalõpuvisioonid mõjuvad tekstid, kus Pärtna puudutab hävingu aimdust vaid õige õrnalt, luuletused, kus katastroof pole veel käes, kuid me näeme seda tahavaatepeeglis. Need luuletused võib koondada mõiste „solastalgia” alla, mis tähendab keskkonnamuutustest tingitud vaimset või eksistentsiaalset meeleheidet, ökoängistust. Pärtna kirjeldab seda muret mitmel korral, kõige teravamalt tuleb see välja aga nimelt tekstis „Solastalgia”.

Pärtna on valinud ausad luulekeele vahendid ega püüa kirjutada luulevormis arvamuslugu.

Meie aja ängistus

„Solastalgias” on olemas nii mõnedki kogule üldiselt omased kujundid. Esimeses salmis mainib luuletaja looduskatastroofi – ikalduvat saaki, mille keskel seisab luulemina, kes tunneb end maastikul võõrana. Kolmandas salmis veerevad mustad autorattad muretult keskpunktide ümber, viidates hävituslikule jõule, mida luulemina üksi ei saa peatada. Kõige tugevamini annab solastalgiat edasi aga neljas salm: „hetk enne kokkupõrget / paistavad asjad küljepeeglis / kaugemal, kui nad tegelikult on” (lk 50).

Luuletuses „on sel vahet kas elu hääbub” esitab autor küsimuse, mis mõlgub küllap paljude tulevaste emade meelel: „kuidas ma toon su siia / vaesuvasse maailma? // mu suu on täis magusaid sõnu / aga sulle jäävad vaid tühjad kärjekannud” (lk 58). Ehk teisisõnu, kas peaksime pigistama silma kinni hukatusse sõitva maailma ees, tõmbama kardinad ette ja teesklema, nagu kõik oleks hästi? Võib-olla ongi suure pildi ees kardinate sulgemine ainus võimalus, kuidas siia ilma uusi inimesi tuua.

Suure pildi nägemise oskuse kahanemine on just see, mille pärast Pärtna südant valutab. Selle pärast, et me ei näe oma toidukausist kaugemale. Kui rahakott vajab täitmist, sajame sisse teiste koju (metsa) ja kuulutame selle enda omaks, vahetame rahaks, küsimata, mõtlemata, mida see tähendab suuremas plaanis, kaugemas perspektiivis või teistele olenditele. Raamatust nõrgub hirmu selle ees, kui kergesti sulgeme kõrvad, pöörame ära pea, kardame välja öelda, et metsloomade elupaikade hävitamine ja looduse mitmekesisuse vähendamine on moraalselt vale. Pärtna kirjeldab, kui kergesti keerame selja loodusele: „metsavahi keeld / et siit-siit metsast ei või võtta mitte üks pirrutikk / on lihtsalt säutsumine, seosetu sädin, ilus linnulaul / suletud kõrvadele” (lk 43). Samas võib kogu lugedes tunnetada ka teatavat looduse naeru inimese üle. Oleme me ju ise osa temast, kuid selle unustanud, ning nüüd hävitame teda oma rumaluses.

Millestki suuremast osa olemise tunnetamine näib saatvat Pärtna luulet juba tema esimese kogu luuletusest „mu tuhanded läbitud miilid on jooned su peopesas” („rohujuurte juures”, lk 34) peale ning sama tendents kandub edasi ka siinsesse raamatusse, milles kohtame luulemina, kes tajub end osana kõige elava võrgustikust.

Selline perspektiivide vaheldumine – ühelt poolt tihedasse detailitihnikusse sukeldumine ning teisalt kõikenägev globaalne droonipilk – ei lase lugejal diivaninurgas mugavalt ilupilte nautida. Talle tuletatakse pidevalt meelde tema kohta siin universumis: „vaatan välja väikese maja uksesilmast / linnuteel, ja mõtlen, et ehk / polegi siin teha muud” (lk 56).

Ehkki „Vivaariumis” on palju sellist, millest ka luulega esmatutvust tegev lugeja saab hõlpsasti kinni haarata, ei anna tekstid end niisama lihtsalt kätte. Nad on nagu vahukommid, mida võib maiustada ka otse pakist, kuid mis lubavad oma tõelisi maitsenüansse aimata alles pärast mõnda aega lõkkel säriseda laskmist.

Anete Kruusmägi vaatab maailma läbi Antwerpeni linnaraamatukogu akna. Õpib hollandi keelt, vabal ajal kirjutab ja tantsib.