Äsja aasta graafiku tiitli pälvinud Kadri Toomi näitus „Pakendatud linn” võimaldab juurelda koduunistuste, ahviks olemise ja ookeanivärvi distantsi teemadel – teekond läbi kolme galerii kolmes erinevas linnas.

Olen tihti end mõttelt tabanud, et maju muudkui ehitatakse, aga inimesi tundub järjest vähem, keskkoolid muutuvad põhikoolideks, mõnel pool kaovad need üldse. Uued majad aga kerkivad – ja mis hinnaga neid veel müüakse, tihti on need kõik ostetud juba enne kopa maasse löömist.

Mäng kodurajooni unistustega

Rüki galeriis sai näha valdavalt kirgastes värvides ulmearhitektuuri graafikat, mis teostatud segatehnikas: tsüanotüüpia, monotüüpia, siiditrükk. Selline võimas vitamiinipomm, värviline fantaasia-arhitektuur võib vaataja vabalt vikerkaarele lennutada. Hetkekski ei mõelnud uusehitiste peale, kuidas neid muudkui tekib ja tekib. 

Typa galeriis võis näha hoopis teistsugust väljapanekut. Kadri Toom on oma „Pakendatud linna” seeriaga, uusehitiste vaatlemise ja mõtestamisega tegelenud aastaid. Sujuvalt on need saanud osaks kunstniku loomingust. See on miski, mida märkad ühes kohas elades – muutusi linnaruumis,  kodurajoonis või oma igapäeva trajektooris, boom – ühel päeval on tee peal aed ees, aia taga juba ehitatakse maja jne. Või võib-olla on see hoopis alguse saanud unistusest saada päris oma kodu? 

Ma käisin ka tihti tänavatel, vaatasin maju ja unistasin, et siin ja siin tahaks elada. Vaatasin pigem selliseid romatilisi vanemaid puu-ja kivimaju – olen vist vana hing. Ükskord aga sai mul sellest villand, et niikunii ma midagi sellist endale kunagi lubada ei saa, tekkis kerge põlgus unistamise suhtes ja inimeste vastu, kes neis elavad, sest tegelikult on see igav materialism, see inimese igapäevaelu. Vähemalt pooled maailma elanikkonnast või isegi rohkem võiksid eksisteerida ainult astraalkehana, mina seal hulgas. 

Sama näitus teises linnas

Typa galerii näitus oma vaikse, aga tähendusliku olemusega kaevas minus välja kunagi ammu eksisteerinud emotsioonid, ühe ammu vaadatud filmi „Päikesest pimestatud” ja soovi istuda kunstniku penoplastist tehtud ehitise trepil, seal toataime kõrval, kus lõunamaa vaikne tuulevine õrnalt silitab. Penoplastist ehitis mõjus alul nagu elusuuruses makett, mida tahaks kaugemalt vaadata, nägemaks tervikut, aga see ei olnud nii mõeldud. Muutusin hoopis ise väikseks maketiinimeseks. Kohanesin ruttu ja nautisin kõndimist kitsal „tänaval” ümber maketi. 

Ja miks just film „Päikesest pimestatud”? Filmis sisuks on küll hoopis mingid inimestevahelised draamad ja armukolmnurgad, aga keskkond ise oli väga chill ja vaikiv, samas tähendusrikas, just nagu Kadri Toomi tööd. Et kõik nagu seisab ja on olemas, seisab, samas ikka liigub, on surnud ja elab samal ajal. Varasemalt on mind ehk kõnetanud rohkem selline kunst, millega samastun mingil viisil. Toomi töödes võlus mind distants, mida nende töödega tundsin. Kuskil tumesinises ookeanis on mingid konstruktsioonid, struktuurid, kollaažid, minust nii kaugel, ja ma ei tahagi sinna üldse sukelduda. Lõppematutest treppidest üles-alla kõndida, isegi liftiga sõita ei taha. Aga see roosa ahvike modernses makettehitises kuulus nagu kuhugi teise kategooriasse ja loomagraafika on üks mu nõrkusi kohe kindlasti. 

Ahv läbi klaasi

Küsisin kunstnikult hiljem selle töö kohta, et kui palju maksab, kuigi ega see mul väga taskukohane poleks olnud niikunii. Ta vastas aga, et see pole müügiks, tegu on tema autoportreega. Olin täitsa hämmingus: Kadri Toom on kõige vähem ahvim kunstnik, keda tean. Üritasin talle seletada, et kammoon, Kadri, sa pole ju üldse ahv. Aga hea, et kui ei saa mina, ei saa seda ka keegi teine. Ja miks mulle üldse see töö niiväga meeldis? Võib-olla sellepärast, et olen ise hoopis ahv ja samastusin märkamatult.

Kadri Toomi „Pakendatud linna” seeria leiab oma lõpu ARSi väikses projektiruumis, kus ruum mängib tasakaalu ümber, esiplaanile kerkivad tsüanotüüpia tehnikas teostatud tööd, mis on ka tema kahel eelneval näitusel olnud, muutudes mahult väiksemaks, värvilt järjest tumesinisemaks. Väikses valges penoplastist ehitises istub väike armas ahvike. Mul hakkab kuidagi kurb, eriti kahju on vaadata vaesekest õuest, läbi klaasi. Tekib tahtmine ta seal ära päästa, viia loomaaeda endasuguste sekka või hoopis Aafrikasse, kust vervetahvid pärit on. Või äkki elavadki nendes uusehitistes ahvid ja neil on kõigil samasugused korterid, samasugune mööbel ja sama värvi voodilinad. Sel juhul pole mina ikka ahv, elan vanemas ja väärikamas korterelamus.

„Pakendatud linnad” muutub linn-linnalt: Viljandi, Tartu, Tallinn. Alguses on uhke illusioon, siis reaalsus ja siis masendus. Ühe ilusa seeria aus lõpp: mida suuremasse linna, seda väiksemasse galeriisse või mida suuremasse linna, seda pisemasse korterisse. Suurlinna petlik vabadus.

Näitus „Pakendatud linnad” startis Rüki galeriis Viljandis, siis liikus Typa galeriisse Tartusse. Tänaseks on see jõudnud ARS Showroom galeriisse Tallinnas. Seda saab külastada veel kuni 3. jaanuarini.

Margit Lõhmus on kunstnik ja kirjanik. Tema näitus Rüki galeriis avatakse 12. aprillil 2022.