Tõnis Malkovi näitus „Ehitud aeg” (18. nov– 13. dets 2022) Hop galeriis. 

Esialgu võib Hop galeriis aset leidvast näitusest kogemata sootuks mööda kõndida. Tänavale paljastub läbi akende tühi valge tuba, kesk mida sammastub üksik valge kast. Kuigi niiviisi minimalismiga jahmataval ekspositsioonil võib teinekord olla oma eesmärk, ei näi siiski, et ruumis parasjagu midagi toimumas oleks. Avatud olemisega kellaajad uksel ning sõbraliku ilmega galeriiproua aknaveerel annavad aga alust arvata, et ruumis laiutav karbimürakas midagi vaadeldavat endas peidab. 

Elutähtis ajamõõde

Kuna Tõnis Malkov on varasemalt silma ja kõrva jäänud ehtekunstnikuna, võib tema isikunäituselt esiti eeldada midagi ehistöös teostatut. Oma eelmise näitusega „Ehteruumid”, kus lisaks ehetele oli Malkov loonud iga füüsilise teose juurde külastatava virtuaalruumi, andis kunstnik aga mõista, et ehtekunsti juures paelub teda võimalus lugusid jutustada ja vaatajat midagi uut avastama panna, kuid teha seda innovatiivselt, erinevaid meediume omavahel sidudes. Ka sedakorda paistab Malkov olevat enda jaoks midagi uut avastanud, tehes kannapöörde VR-i kui tulevikuteaduse juurest hoopis minevikku, võttes südameasjaks vanade mehaaniliste kellade taaskasutamise ja au sisse toomise. 

Malkov rõhub kella elutähtsale funktsioonile – lugeda aega, resurssi, mis on piiratud ja garanteerimatu ning seeläbi inimesele kõige hinnalisem.

„Ehitud aeg” kõlab küll kella poeetilise sünonüümina, kuid Malkovi hoiakust peegeldub, et pelgalt praktilise iluasjana ta kellasid ei käsitle. Ta rõhub kella elutähtsale funktsioonile – lugeda aega, resurssi, mis on piiratud ja garanteerimatu ning seeläbi inimesele kõige hinnalisem. Tõepoolest, tänasel päeval on meil katkematus haardes nutitelefon, mis ka ajanäitaja rolli täidab. Või kui soovimegi kella, siis sellist, mis serveeriks meile, mitu kanda ja varvast kulus õhtu hommikusse veeretamiseks, mitu lööki vaene süda selles virvarris vahele jättis ning mitu raksu seepeale öösel ühelt küljelt teisele kuutõbisena keerelda tuli. Mehaanilist kella hommikuse rituaalina üles keerates tuletan ise endale tihti meelde, et käesolev aeg on antud, et temast midagi ilusat voolida. Analoogkell aitab mul iga lüliga sel missioonil orienteeruda. Tegevusi ja esemeid rohkem mõtestades saab olulisemaks, et ajanäitaja minuga terve elutee kaasa käiks ning loeks üles ka viimased hetked. Innovaatilist ja lisavidinatega võrgutavat on aga nõnda palju, et tahaks seda kõike omada. Nii kiiresti kui üks taoline kaasaegne imevidin hävib, tekib jällegi uus ja me ei või sellest mitte ilma jääda, tahame ajaga nii-öelda kaasas käia. 

Eksistentsiaalne pisendatus

Näituseruumis valitseb kogu ajakäsitlusega seonduvat seedides äkitsi tunne nagu viibiksin Minkowski kirjeldatud aegruumis. Tähendab, jopesahina saatel vanalinna kärast rahuliku vaakumina eraldatud vaiksesse galeriisse sisenedes ja sealset seisakut lõhkudes olen oma külaskäiguga justkui jälje selle ruumi neljandale mõõtmele ehk ajateljele tikkinud. Astun salapärase kasti juurde. Kui veel selle hetkeni ei võinud päriselt teada, kas on Malkov ehk hoopis mõne vanatüdruku veimevaka sisu kasti puistanud või kohalikku jõukat muumiat eksponeerib, siis lõpuks kujuneb avastus siiski ootuspäraseks. Ootuspärasus kestab aga vaid mõned viivud, kuni leian end silmitsi eksistentsiaalse pisendatusega.

Ootuspärasus kestab aga vaid mõned viivud, kuni leian end silmitsi eksistentsiaalse pisendatusega.

Napisõnaline kast keset kaamet ruumi hoiab enda kiiva koore all justkui väikest universumi. Üksteisest parajat vahe hoidvad kellad lebavad süsimustal sametil ja lasevad enda reflektsemad osad laelambil pea pimestavalt välja joonistada. Näib, nagu oleks see taevalaotus ühes päikesega, mida uurin. Kellad, mis mõjuvad kui tähed, meenutavad inimeseksolemise kõige keerulisemat osa – teadmatust iseenda olemuse ja eksistentsi püsivuse osas. Teades umbkaudset ajalimiiti, võime enam-vähem aimata ja juhtida maapealset narratiivi, kuid kas lõpmatus kõiksuses, mis pea kohal laiub, leidub ruumi ka uuestiolemiseks või vähemalt mingilgi kujul olnu tunnistamiseks? Võimalik, et Malkov ongi soovinud  vaatajat lohutada, kujutades indiviidi elatud aega kosmosesse talletunud monumendina.  

Pilk iseenda sisemistele rütmidele?

Kuigi näitusetervik tekitab võrdlusi universumi hõõgobjektidega, pole väljapandud kellad oma vormilt ja väljanägemiselt iseenesest ülemäära pöörased. Näib, et Malkov ongi tahtnud kellad teha taaskantavaks, luues neile pigem tagasihoidlike krutskitega kuued. Ühe näitusetöö kohta saan vihje, et see sisaldab kellamehhanismi, mis tulekahju üle elanud. Malkov on kella südame terveks ravinud ja nüüd võib viimane olnust hoolimata edasi tiksuda. On huvitav mõelda, kuidas aeg ise nagu taltsutamatu mära peatumata edasi sööstab. Mõnel hetkel võib küll näida, et ta seisatab, kuid kuidas me ka ei ihkaks, sel kratist kinni krabada ja kauemaks jääma sundida ei saa.

Kellade keskele on sameti alt eenduvale lavatsile asetatud veel kellamehhanismi imepisikesed osad. Esiti on huvitav neid selliselt, kui peale etenduse lõppu veel publiku ette kummardama tulnud näitetruppi, silmast silma teretada. See on tragi tiim, kes puht füüsikale toetudes meie jaoks midagi hoomamatut kuidagimoodigi loetavaks püüab teha. Ootamatu paralleelina tunnetan äkitsi ka iseenda sisemust ning seda, kuidas süda lööb ja kõhupiirkonnas nõudlus kehakinnituse järele tõusnud on. Ei mõtle just iga päev, et organid, need töötavad minu nimel vahest rohkemgi kui ma ise. Ikka usinalt selleks, et nii palju, kui aega antud, saaks mina oma äranägemise järgi seda tarvitada. 

Ootamatu paralleelina tunnetan äkitsi ka iseenda sisemust ning seda, kuidas süda lööb ja kõhupiirkonnas nõudlus kehakinnituse järele tõusnud on.

Korraga tahavad igikestvad olelusküsimused end mulle kordamööda esitlema hakata ja panevad mind end päris pisukesena tundma. Töötame universumi kellavärgis, mis paraku pole nõnda evidentselt selgitatav kui mehhanismid kellas. Küll aga ei või kahelda, et olla osa sellest on ütlemata ilus ja turgutuseks tasub parasjagu käesoleva ajaressursi üle südamest rõõmustada. Ta on antud, et luua meeldejäävaid hetki, teha ootamatuid kannapöördeid või käia lihtsalt turvalist rada pidi. Lõpuks saab elatud elu meie enda nägu ja kui me vaataks tagasi oldud ajale, raamiks see nägu sekundeid ja minuteid, tunde ja päevi, mida omasime, nõnda nagu raamisid Malkovi teosed uue elu saanud ajanäitajaid. 

Sameliina Paurson on vabakutseline animarežissöör, kes hoiab silmad-kõrvad lahti ka teistes kunstivaldkondades toimuva osas.