Äsja maineka Bloomsbury kirjastuse alt ilmunud Brigitta Davidjantsi raamat „J.M.K.E.’s To The Cold Land” käsitleb seoses albumi lugudega Nõukogude ühiskonna eri diskursuseid.

Brigitta Davidjants „J.M.K.E.’s To The Cold Land”
Sarja toimetaja Fabian Holt
Bloomsbury Academic, 2025
160 lk

Sõber meenutab vahel, kuidas ta sattus kord Inglismaal ühel kunstifestivalil samasse seltskonda Bill Drummondi ja Stewart Home’iga, kes hakkasid esimese asjana kirglikult rääkima – üllatus! – eesti punkbändist J.M.K.E. (Drummond ja Home on kõrgema klassi anarhistid, esimene on kurikuulus enda bändiga The KLF teenitud miljoni naela põletamise poolest ja teine tuntud neoistlik kirjanik). Tuleb välja, et vahel on fännid kuulsamadki kui fännitav ise! Seega langeb Brigitta Davidjantsi äsja maineka Bloomsbury kirjastuse alt ilmunud J.M.K.E. plaati „Külmale maale” käsitlev ingliskeelne raamat viljakale pinnasele.

2014. aastal valisid 102 muusikakriitikut 1989. aastal ilmunud „Külmale maale” Eesti kõigi aegade parimaks albumiks. Kui veidi rehkendan, siis ilmselt olen ka ise kuulanud seda rohkem kui ühtegi muud kohalikku plaati, võib-olla Röövel Ööbiku „Ilu” ja Messi omanimeline album pääsevad ligilähedale. Osalt on see ehk tingitud asjaolust, et fonoteek koosneski tollal umbes kümnest kassetist, aga tähtsam oli, et Villu Tamme ja J.M.K.E. olid „Külmale maale” ilmumise ajal nii sõnumilt, muusikaliselt kui ka nähtusena olulisemad kui miski muu. Teismeiga, laulev revolutsioon ja punk olid tihedalt läbi põimunud.

2014. aastal valisid 102 muusikakriitikut 1989. aastal ilmunud „Külmale maale” Eesti kõigi aegade parimaks albumiks.

Kuna olen, nagu raamatu autorgi, X-generatsiooni viimasest otsast, on meie tajuhorisont sündmuste suhtes sarnane: me ei osalenud 80ndate pungiliikumises oma nooruse tõttu ja meie   isiklik kogemus pungiga saigi alguse kuskil „Külmale maale” ilmumisega samal ajal. Nii nagu Villu Tamme meenutab raamatus esimest korda Sex Pistolsi nägemist Soome TVst, võin mina täpselt samu sõnu kasutades meenutada kohe hitiks saanud J.M.K.E. „Tere perestroika” esimeste taktide kuulmist ETV „Noortestuudio” pärastlõunasaatest 1988. aasta alguses: „See oli šokk. Parim asi, mis eales muusikaga juhtunud on.”

Meid aitab psühhiaatria

Raamatu sissejuhatuses on välja toodud ajalooline kontekst, Nõukogude meedia propagandistlikkus ja tsensuur, ülevaade ENSV noorsoo subkultuuridest lõngustest punkariteni, pungiskene tekkimine ja areng, kohaliku pungiliikumise võrdlus Lääne omaga ja suhted võimuga. Mainitud on Eestile iseloomulikku lokaalset stiili- ja žanrihübriidide nähtust, mida esindas ka J.M.K.E. ebatüüpiline lähenemine punkrokile ja hardcore pungile (proge ja džässi elemendid, surf rock’i saundid jne).

Raamat jaguneb viieks peatükiks, millest igaüks käsitleb seoses „Külmale maale” albumi lugudega Nõukogude ühiskonna eri diskursuseid. Lisaks sotsiaalsele temaatikale võetakse J.M.K.E. lood tükkideks lahti, kirjeldatakse nende kompositsiooni ja iseloomustatakse muusikalisi elemente. Laulutekstide tõlked on Villu Tamme ise teinud, nende pungile omast sotsiaalkriitilist tehnikat analüüsitakse samuti üksikasjalikult.

Enamik „Külmale maale” lugudest peegeldab stagnatsiooni – ajastut, mil J.M.K.E. tegutsema hakkas ja mida iseloomustas hirmu ja apaatia õhkkond.

Enamik „Külmale maale” lugudest peegeldab stagnatsiooni – ajastut, mil J.M.K.E. tegutsema hakkas ja mida iseloomustas hirmu ja apaatia õhkkond. Seoses lugudega „Tsensor” ja „Meid aitab psühhiaatria” võetakse jutuks sotsiaalne surve, tsensuur ja psühhiaatria. Enne kui punk 1988. aastal lubatuks sai, seisis bänd, nagu kogu pungiskene (ja muidugi kõik muusikud), silmitsi ideoloogiliste piirangutega, millega seotud vahetud kogemused Villu Tamme lauludeks kirjutas. Peamine oli piirang vabadusele väljendada oma mõtteid, seega resoneerus pungi sõnum „no future” tugevalt nõukogude noorte seas.

„On kõige lihtsam kohelda teid vaimuhaigena […] Aina puhtamaks saab pestud riigimasina fassaad,” laulab Villu Tamme. Selle taustal kirjeldatakse, kuidas spetsialiseeritud psühhiaatriat kasutati laialdaselt teisitimõtlejate suhtes. Igasugust vastuseisu (dissidendid, inimõiguslased, „mitteformaalid” ehk noorsoo subkultuurid) hinnati psühhiaatriliste kriteeriumide järgi.

Pikalt tsiteeritakse Villu Tamme legendaarset intervjuud ajakirjas Noorus (7/1988), kui temast oli saanud eesti pungi ikoon ja kõneisik. Seal kõneles ta pungist kui sõjavastasest, anarhistlikust ja rohelise maailmavaatega nähtusest. See mõjus värskelt, kuna punke sarjati põhiliselt düstoopilise välimuse ja oskamatu muusika eest. Siinkohal meenub mulle briti muusikateoreetiku Mark Sinkeri sõnastatud pungi eetiline tuum, mille võib kokku võtta nii, et šokeerivad žestid (vali muusika, raju välimus jne) kasvasid välja utoopilistest püüdlustest ja toimivad moraalse katalüsaatorina, viitena tõelisele vägivallale, sõjale ja katastroofidele.

Küüniline maailmavaade

Stagnaaegne igapäevareaalsus oli hall ja lootusetu, valitses esmatarbekaupade defitsiit, mida põhjustas veider plaanimajandus. Veel halvemaks muutsid olukorra 70ndatel alanud uus tsensuurilaine ja venestamispoliitika. Kõik see viis noored otsima ja võtma omaks küünilist maailmavaadet. Need tunded leidsid elava väljenduse sellistes lugudes nagu „Internatsid”, „Elab veel Beria” ja „Mu vanaisa oli desertöör”. Viimase taustal tehakse ajalooline sissevaade teise maailmasõja aegsesse situatsiooni, kus emba-kumba, kas Nõukogude või Saksa armeesse sattumine võis olla üsna rändom.

Laul kritiseerib institutsionaalseid võimustruktuure ja militarismi, mis ülistavad kangelaslikke narratiive. Suure idee asemel seab ta prioriteediks inimelu, mida Nõukogude režiim ei hinnanud. Otsus mitte võidelda saab teadlikuks valikuks, mis murrab mehelikkuse norme, mis olid levinud režiimis, mis romantiseeris sõjaväge. Kuid laulu võib vaadata ka abstraktsemalt kui individuaalset võimuväidete tagasilükkamist. Meie siin oleme ilmselt kuulnud palju jutte vennatapusõjast ja metsavendlusest (mitte küll niivõrd popmuusika lüürikana), aga ingliskeelset lugejat silmas pidades on see osa ilmselt põnev ja hariv sellelegi, kes muidu sõjaajaloo vastu suuremat huvi ei tunne. 

Kommentaare plaadi kahele kõige tõsisemale ja poliitilisemale loole „Elab veel Beria” ja „Internatsid” saadavad vastavalt ülevaated naaberriigi salateenistusest ja ülimuslikkusest / ekspansionistlikust poliitikast. Kummagi loo sõnumi aktuaalsus pole vähenenud. Juttu tuleb ka sundmigratsioonist, 40 kirjast, Rahvarindest ja muidugi Interrindest.

1990ndate noortele oli albumil tugev hariduslik mõju, pakkudes alternatiivi kooli ametlikule ja sageli igavale ajalookäsitlusele.

Plaadi kõige sümbolistlikuma tekstiga lugu on „Valge liblika suvi”. „Teatud määral moonutatud pilt optimisminõude kohta. Selle asemel peegeldab see külma sõja paranoilist õhkkonda ja hirme, mida rõhutab õõvastav muusika, mis on ühendatud liialt rõõmsameelsete sõnadega,” kirjutab Davidjants. Kuigi otsesõnu mainimata, on selles loos nii võidurelvastumine kui ka tuumaprogrammid, nii õppe-õhuhäired kui ka vatist-marlist maskide meisterdamine. Sümbolistlik on lugu ka muusika poolest: „Salmi harmoonia, koos tiheda trummirütmiga, viitab minoorsele helistikule, kuid vokaalides on ka mažoori elemente – jättes kuulajale mulje, et nende ootused on segamini aetud, ja luues muusikaliselt ambivalentse helimaastiku.”

Järgneb albumi üks keerukaim pala „Nad ei tea mu nime”, mu isiklik lemmiklugu. See on albumi kõige anarhopatsifistlikum laul, mis käsitleb vastuolu ametliku retoorika ja reaalsuse vahel, tuues kokku sundmilitarismi, tuumaohu ja vastuseisu reaalpoliitikale. Siin parodeerib Villu Tamme militarismi ja silmakirjalikku rahu ülistamist, distantseerudes riigi poliitikast, mis militariseeris inimesi sõjaks. Neid kihte kajastatakse eri muusikaliste elementidega, luues kompositsiooni, mis ei järgi tavalist salmi ja refrääni struktuuri. Loo moraal on võetud kokku pioneerilaulu parodeerival viisil peenfilosoofilise mõttega: „Lõhkumise praktika on loomise teooria / kõik algab jälle algusest peale.”

Nõukogude Liidu kokkukukkumisest rääkiv lugu „Lahendus on kaos” sisaldab Villu Tamme kõige sirgjoonelisemalt anarhistlikku steitmenti: „Ma ei usu ühtki lippu / Ma ei usu ühtki vappi / See on mahhinatsioon […] Riik ei ole lahendus.” „Käed üles Virumaa” võtab aga kokku fosforiidisõja jutupunkte. Mõlemad lood on hea näide kiirreageerimisest – ühiskonnas parasjagu kõige põletavamatest teemadest said kohe laulud.

Varsti pärast „Külmale maale” ilmumist sai pungi kui moenähtuse aeg ümber ja mässumeelne noorsugu liikus taas underground’i. Kuigi pungiliikumine jagunes skaalal vasak-parem kahte lehte, jäi Villu Tamme selle keskseks kujuks. J.M.K.E. on jäänud eesti pungi sümboliks mitme põlvkonna jaoks. Eri vanuses kuulajatega vesteldes tuvastas Davidjants kolm peamist narratiivi. Vanemad kuulajad, kes kogesid albumi ilmumist reaalajas, nägid seda kui tugevat avaldust Nõukogude okupatsiooni vastu ja rahvuslike väärtuste kandjat. 1990ndate noortele oli albumil tugev hariduslik mõju, pakkudes alternatiivi kooli ametlikule ja sageli igavale ajalookäsitlusele. J.M.K.E. lugudest saadi laulusõnu põhjalikult uurides teadmisi ajaloost ja religioonist. Ka tänapäeva noored tajuvad albumi harivat rolli, kuid mitte alati poliitilises võtmes. Leitakse, et plaat annab elu mõistmiseks palju tarkust, samuti kõnetavad anarhistlik sõnum ja keskkonnateadlik hoiak. Olenemata vanusest või soost rõhutasid kuulajad ka albumi muusikalist kvaliteeti. Noored fännisid selle kaasahaaravat energiat, samas kui 1990ndatel üles kasvanud punkarid hindasid selle eklektilisust ja instrumentaalset taset. Lõppkokkuvõttes ilmnes, et kuulajad tajusid intuitiivselt seda, mida autor püüdis oma uurimusega tõestada. Album „Külmale maale” seisab vastamisi kurjusega – olgu selleks kommunism, totalitarism või muu ülekohtune süsteem. J.M.K.E. looming on ajatu, sest see kõnetab eri põlvkondi, pakkudes Eesti ajaloomälu, mis aitab minevikku ja olevikku lepitada.

KIWA on genre fluid eksperimentaalkunstnik, kelle tüvitekst on punk.