Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis on kuni 4. märtsini avatud Francisco Martínezi kureeritud EKA ja Aalto Ülikooli tudengite ühisnäitus „System & Error”, kus esitatakse küsimusi läbikukkumiste, vajakajäämiste, vabanduste otsimise ja saavutuste kohta.

Näitusel osalevad kunstnikud jaotati juhuslikult kaheksasse gruppi, ilma, et nad oleksid teineteist teadlikult valinud. See on üks mitmest kohast, kus tuleb mängu näituse üks võtmesõna – koostöö. Kolm institutsiooni, erinevad tavad ja praktikad. Kuidas see kõik välja tuli? Mulle tundub, et näituse teema system & error sobis kunstnikele hästi, sest see pakub lugematu arvu tõlgendamisvõimalusi. Kui mõtestada pealkirja sõnapaar lahti, saame lausa karjuvalt üldinimlikud teemad, mis on selgelt ka tänapäeval aktuaalsed. Süsteem – olla osa süsteemist, sobituda enda ümber olevasse ühiskonda, kogukonda ja kultuuriruumi. Ja teiselt poolt error, see moment, kui ei sobitu süsteemi, kui midagi läheb poolel teel valesti. Minu silmis seisnebki näituse kvintessents suhtes süsteemi ja error’i vahel.

Kas peale läbikukkumisi peab vabandusi otsima? Kui palju tolereeritakse meie ühiskondades vajakajäämisi? Kas läbikukkumiste nimekiri võib öelda enam kui saavutuste oma? Need on osa küsimustest, mille leiab näituse kataloogist.

Kui ennist väitsin, et „System & Error” tegeleb üldinimlike teemadega, siis osadel näituse töödel on tugev seos ajaga, milles me praegu elame. Õigemini, abstraktselt võib näha seda, millise vormi on vanad võlud ja valud tänapäeval saanud. Edukultus ei ole midagi uut, kuid praegu on võimalik (sotsiaal)meedia abil konstrueerida endast selline kuvand, millele seos reaalsusega on vaid õhkõrn. Ja tehnoloogia abil ei pea ainult sellist kuvandit looma, mis sobiks süsteemi, kuvand võib ka error olla. Teadlikult enda süsteemist väljaarvamine on tugev sõnum. Tegu on omaette huvitava nähtusega, sest hulk inimesi, kes arvavad ennast teatud põhjustel ühiskonna süsteemidest välja, moodustavad ikkagi lõpuks ise oma süsteemi. Kui inimesed ihalevad individuaalsust ja iga hinna eest eristumist, võivad nad järsku avastada, et nad pole sugugi ainsad, kes teatud eristumise mustrit järgivad.

Siit koorub välja üks joon, mis läbib neid teoseid, mis mulle näitusel kõige enam mõtteainet pakkusid. Nimelt, kui paigutada ennast teljele, mille ühes otsas on system ja teises error, siis kui paljud meist oleksid ainult ühes või teises otsas? Elu oma mitmekesisuses tähendab seda, et antud teljel toimub pidev liikumine, mida millest osasid tegureid saab indiviid mõjutada, kuid reaalsuses ei ole kellegi elu ainult tema kontrolli all. Faktorid, mida ei saa kuidagi muuta. See tähendab, et enda peas tuleb luua süsteem, milles tehtud eksimusi võiks ja ehk isegi peaks aksepteerima.

Seoses selle mõttekäiguga tooksin välja Elina Saati ja Mirka Sulanderi töö „UNCERTAINTIES”, mis uurib kahtlusemomente, kui peab tegema valiku ilma, et oskaks lõpptulemust ette ennustada ja peab lootma parimat. Töö üks osa on installatsioon, mis koosneb kardinanatena rippuvatest trükitud kangastest, millel on fragmenteeritud kujul näiteks sellised laused: „rules that do not exist”, „the world is an illusion” ja „water flowing down down”. Selles töös said kokku tekst ja visuaal ning tervik on üks poeetilisemaid teoseid, mida viimasel ajal kaasaegse kunsti näitusel olen näinud. Mirka Sulanderi erinevaid tekste vaadates tekkis küsimus selle kohta, kuidas inimesed lähevad läbi oma elu. Kui kataloog esitas küsimuse, kas läbikukkumistele peaks vabandusi otsima, siis kuidas käituvad inimesed enda elus? Rules that do not not exist, aga ometi loovad inimesed endale lõputu hulga reegleid, millest nad tahes-tahtmata ei suuda kinni pidada ja tekib error. See, et elus tekib error-olukord, on üpris tõenäoline, kuid huvitavaks läheb siis, kui inimene peab otsustama, kuidas sellest momendist edasi liikuda.

Poeesiale vastukaaluks oli Ana Fernandese ja Mark Antonius Puhkani installatsioon „I FAIL YOU FOREVER”, mis käsitleb kommunikatsiooni error’itest ja sellest, kuidas tehnoloogia mõjutab inimeste omavahelist suhtlust. See töö pälvib eripreemia selle eest, et ajas mind siiralt naerma. Naermist tuleb samuti kaasaegse kunsti näitusel harva ette. Tõsine töö, kuid esitatud huumoriga. Ja kas pole mitte kõnekas seegi, et osa suhtlusest, mis toimub interneti kaudu, ongi üles ehitatud naljale ja isegi mõnitamisele, et midagi tõsist öelda?

Uzair Amjadi, Aman Askarizadi ja Aap Jaapani koostöös valminud „ERROR_NEEDS_REMEDIATION_INVALID_POTATO_SENT” teoste hulgas oli üks lihtsamaid, kuid visuaalselt võluvamaid videoinstallatsioone. Kujutage ette Solarise keskuse sissepääsu, mille pöörlevate klaasuste vahele on pandud kartul. Ja siis te jäätegi seda vaatama. Kas on keegi, kes paneb seda tähele? Korjab üles? Komistab selle otsa? Ei, kartul lihtsalt elab seal uste vahel oma elu.

Oli poeesiat, oli huumorit, oli teoseid, mis mind peale EKKM-ist väljumist edasi ei saatnud, kuid kokkuvõttes saavutas näitus oma eesmärgi, sest isegi isegi, kui midagi on error, siis see võib täiesti aksepteeritav olla.

Johanna Jolen Kuzmenko on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri bakalaureuseastme II aasta tudeng.

Näituse ürituse leiad Facebookis siit.