Näitus „Entroopia kadalipp” EKA Galeriis 6. aprillist kuni 28. aprillini. Kunstnikud Zody Burke, Taylor alias Tex Tehan, Joonas Timmi ja Lauri Raus. 

Mõnikord koged midagi ega ole hiljem kindel, kas nägid seda unes või ilmsi. Või kuulub see hoopis mõnda alateadvusesse vajunud filmi või muusikavideosse. „Entroopia kadalipu” düstoopilised projektsioonid mõjuvad proteesmälu meisterliku esilekutsumisena.

Esimene proovikivi on kevadisest päikesesärast EKA fuajeesse astumine ja galeriini sammumine. Tee on teada, aga võõra institutsiooni õhku ei ole meeldiv hingata. Seega imestangi, et valge kuubina tuttav ruum ei ava sel korral ennast kaugusest ja korraga, vaid peibutab ülejäänud koolimajast eristuva atmosfääriga – tumeda, hubase, usaldusliku kumaga. Inimtühi.

Siseneja satub vastuvõtulaua leti äärde, aga selle taga ei ole samuti kedagi, pakkudes nii pilgule võimalust pikemalt eri objektidel peatuda. Letil on USA lipp, motelli visiitkaardid, miniatuurne hambapastatuub ja väikesed hotelliseebid. Taga laual seisavad ventilaator, klammerdajad, kaust, perealbum 1990ndatest pärit fotodega, elektrooniline printeriga lauakalkulaator, kassaaparaat, mille tablool säravad helerohelised nullid… Vasakul nurgas valgustab põrandalamp madalat lauakest ja vanapruuni tugitooli. Laual on tuhatoos piibu ja sigaretikonidega – praeguses kontekstis mitte ainult maskuliinsed, vaid ka minevikulised märgid. Sinise mustriga tapeet seintel koorub, paljastades selle alla peidetud dinosauruste maailma. Nihestatusele viitab ka raamitud ofort, millel kaks üliseksualiseeritud kauboitüdrukut silmitsevad raudteesillale paigutatud hoonet – pealkirja järgi kummitavat maja, mis on toodud üle uude kohta. Kas kummitused tulid majaga kaasa või on nad pigem seotud paigaga?

Geniaalselt installitud butafooria viitab ajatule simulaakrumile, millega me kõik – kujuteldav kapitalistlik kogukond – vähemalt mälestustes tuttavad oleme ja samastume.

Nihestatud ruum

Järgmises ruumis kohtame samu mõtisklejaid, seekord peituvad nad seina sisse raiutud augus ning silmitsevad kail seistes merre uppuvat raudkonstruktsiooni. Käigus, mis juhatab vastuvõtulauast avarasse õue, on lisaks lõhutud kipsseinast paljastuvale ilmutusele ja teksades Ameerika Ühendriikide missi värdkujule kildudeks raiutud elusuuruses (küll vahtplastist) mullivann, mis monotoonse krigina saatel end kord kokku, siis lahku liigutab, ning Philipsi telekas, mille ekraanil näeme müstilist ja eneseteadlikku naisolendit kord rannal bikiinides kaameraga suhtlemas, siis paljalt öises metsas teda jälitava auto valgusvihus jalutamas. 

Kolmas ruum on mastaapseim. Teoste arv ja suurused rõhutavad avaruse tunnet. Siit leiab motellitoa vormist ja materjalist aimu andvad seinatükid, orgaanilisi ja inimtekkelisi leitud esemeid kombineerides konstrueeritud sõiduki ja suure reklaamtahvli, mille kõrgemalt ette antud sõnum on soditud täis kohalike kritseldajate mõtteteri. Taustal helendab projektsioon, millel figureerib näituse juhtmotiiv. Video kord äikesetormi, siis sulni päikeseloojangu taustal merelainete meelevallas – pealkirja järgi mittekohas – kõikuvast raudkonstruktsioonist mõjub kui düstoopiline metafoor. Nüüd tunneb vaataja ära / võib guugeldada, et tegemist on Star Jetiga, reaalselt eksisteerinud atraktsiooniga, mille orkaan Sandy 2012. aasta oktoobris ookeanisse pühkis ja mis 2013. aasta mais sealt lõpuks eemaldati. Või on tegu palju lihtsama analoogiga, anglitsismile alludes – Ameerika unelm on uppuv laev?

Nii nagu solastalgik igatseb taga keskkonna üht kindlat seisundit, võib ka siinsel igatsusobjektil, kontsentreeritud klišeel, mida aeg väärindab, olla mitu nägu.

Näituseteksti juhatab sisse Baudrillardi meeldetuletus: videol on ükskõik, mida mõtlevad tema vahendatud sõnumi saatjad ja kuidas tõlgendavad seda vaatajad. Aga autorid on näitusel väljendatavaid tundeid kommenteerides kasutanud mõistet „solastalgia”. „Solastalgiaga” viidatakse tavaliselt looduskeskkonna muutustele, aga siin rõhutab see pigem nostalgia ruumilist (psühhogeograafilist) mõõdet, kohapõhist igatsust. Nii nagu solastalgik igatseb taga keskkonna üht kindlat seisundit, võib ka siinsel igatsusobjektil, kontsentreeritud klišeel, mida aeg väärindab, olla mitu nägu. Televisioonist tuttavas Ameerika unelmas on „Entroopia kadalipu” nähtamatu jutustaja neoonroosa barbi ja hüperaktiivse ämblikmehe melanhoolsusest liiderlik vanem vend. Me tunneme ta ära – veel hullem, me mäletame neid tegelasi ilma neid vaidlustamata, tagantjärele tühistamata. Samamoodi on Ameerikaga: televisiooni vahendusel kollektiivselt kogetud ja jagatud, korduvuses kokku sulanud mälestused Ameerikast, vahendatud välisilmast, mida võib-olla ei olegi kunagi olemas olnud, on ometi omad – need kuuluvad psühholoogilise geograafia valda ja on liidetud meie külge proteesidena. 

Manipuleeritud mälu

„Proteesmälu” on mõiste, mille on välja pakkunud Alison Landsberg, et märkida muutusi, mille on toonud kaasa 20. sajandi massikultuuritehnoloogia[1]. Just kultuuri, mitte kommunikatsiooni, sest kunsti abiga kollektiivse mälu põlistamine ja sellega omakorda rahva identiteeditunnetusega manipuleerimine ei ole uus nähtus – nii on pildid, arhitektuur, monumendid ja rituaalid teeninud religioosseid ja rahvuslikke huvisid hoolimata keelebarjääridest. Kino ja televisioon tähendasid revolutsiooni. Just nagu varasemad mäluvormid, põhineb ka proteesmälu mälestustel, mida ei ole isiklikult läbi elatud, ning saab jõudu eri aistingutest, vahetutest reaktsioonidest ja afektist. Aga proteesmälu ühise seose ja kuuluvustunde loomise loogika on teistest demokraatlikum: üleilmne massikultuur teeb mingid mälestused kergemini kättesaadavaks, lubades need lisada oma kogemuste arhiivi ka neil, kellel ei ole neile mingit harjumuspärast seost, ning luua kujuteldavaid kogukondi, mis ei sõltu selle liikmete geograafilisest asukohast, rahvusest või usust. Proteesmälu ei ole ainult eliidi, teadlaste ja kunstnike pärusmaa, vaid avalik ja kättesaadav palju laiemale osale ühiskonnast. Me ei pea jagama ühist ruumi, tegevusi või jumalat – kino, televisioon ja interaktiivsed muuseumid pakuvad meile võimalust sukelduda alternatiivsetesse aegruumidesse, noppida sealt üles enda jaoks oluline, arendada välja oma mäluprotees ja saada selle abiga sotsiaalset tunnustust.

Proteesmälu ühise seose ja kuuluvustunde loomise loogika on teistest demokraatlikum: üleilmne massikultuur teeb mingid mälestused kergemini kättesaadavaks, lubades need lisada oma kogemuste arhiivi ka neil, kellel ei ole neile mingit harjumuspärast seost.

Proteesmäluga kaasneb Landsbergi jaoks kaks suurt probleemi. Esiteks on proteesmälu teke alati seotud sümbolite ja mälestuste valikulise kaubastamisega. Teiseks ähvardavad selle loomise, levitamise ja taastootmise tehnikad hägustada erinevust autentse ja koopia, isikliku ja kollektiivse vahel – või vähemalt takistavad inimeste võimekust neid eristada. Tõotades uurida „läänelikustumise järgseid arusaamisi rahvuslikust identiteedist ja selle kummitusliku ajaloo poorsust”, aktiveerib „Entroopia kadalipp” meie proteesmälu. Aga ma olen siin mittekohas jätkuvalt üksi ja mul ei ole kellegagi selle üle arutleda. Vastuvõtulaua kõrval on stend postkaartidega, mille tagaküljel on neljandat seina lõhkudes viidatud näitusele tagasivaatavalt: „Võib-olla loed sa sellest ühel päeval, võib-olla kaob see oma ennustatud düstoopilisesse tulevikku.” Postkaartide ülesanne on näituse olemasolu meenutada, „isegi kui selle väljavaated tunduvad kasinad”. Tõsi, ma ei leidnud külastust ette valmistades internetist ühtegi arvustust, ainult ühe illustreeritud eksperthinnangu sotsiaalmeediast. 

Kahju, sest installatsioon on võimas, võimsaim, mida olen selles 178,8 ruutmeetri suuruses saalis näinud. Kõrge laega esindussaalist on loodud unustuses unelev televiisorist tuttav maailm, mis haarab endasse ja viib tagasi kineskooptelerite ja nende kuvatavate sürreaalsete sarjade ja filmide aegruumi. Nüüdsel ajal neid pisikesi televiisoreid kohates imestan, et silm neist omal ajal üldse midagi registreerida suutis… Siin tervitab pisikese ekraani ja helisüsteemiga varustatud karbi asemel täismahus võtteplats tuttavate sümbolitega. Ma kasvasin üles liiga hilja, et Ameerika unelmaid fetišeerida, aga viited Lynchile tunnen ikka ära, eriti kui satun Lost Highway äärses motellis viibides „Entroopia kadalipu” tunnusmuusikas ära tundma fraasi Chris Isaaki „Wicked Game’ist”. 

Ajal, kui televisioon oli ainus end ise ette söötev meelelahutus, ei nõudnud teleekraani vahendusel unistamine suurt pingutust, aga jättis kustumatu mulje, mida nelja kunstniku sünergia jõuliselt värskendab. Geniaalselt installitud butafooria viitab ajatule simulaakrumile, millega me kõik – kujuteldav kapitalistlik kogukond – vähemalt mälestustes tuttavad oleme ja samastume. Utoopia ja düstoopia ehk igatsus, hirm ning kohutav õudus ei ole uus kombinatsioon – isikliku ja kollektiivse mälu ja televisiooni koosmängu virvarr on meid ammu endasse haaranud.

[1] Landsberg, A. 2004. Prosthetic Memory: The Transformation of American Remembrance in the Age of Mass Culture. New York: Columbia University Press. 

Saara Mildeberg on kultuuriuurija, festivalikorraldaja ja kinofiil.