Marja Unt arutleb, kas saja autori tekstid Värske Rõhu esimeses antoloogias toimivad üksnes eraldiseisvalt või tajub lugeja ka koguteost omaette tervikuna.

„Kivipilvede all. Tekste Värskest Rõhust 2005–2017”
Koostanud Carolina Pihelgas
kujundanud Maris Kaskmann
SA Kultuurileht, 2017
371 lk

Värske Rõhu 50. numbri puhul Postimehes ilmunud intervjuu ajakirja peatoimetaja ning kogumiku „Kivipilvede all” koostaja Carolina Pihelgasega juhatab Alvar Loog sisse tõdemusega, et ajakirja sündi 2005. aastal võib pidada üheks selle sajandi olulisimaks kirjandussündmuseks. Sellega võib kas nõustuda või mitte, aga meenutamata ei saa jätta, et ajakirja algusaegadel kostus siit-sealt skeptilisigi hääli – levis hüüdnimi Värske Põhk ja räägiti nn noortekultusest negatiivses mõttes. Nüüd, mil ajakirja algusaegadel debüteerinuid ei saa enam päris noorteks pidada – nii mõnigi neist on jõudnud mitte ainult raamatu, vaid ka Betti Alveri auhinnani, ning näiteks on kirjandusfestivali Prima Vista preemia „Esimene samm” kümnest senisest laureaadist lausa kaheksa kandideerinud just Värskes Rõhus ilmunud tekstidega –, võib ilmselt öelda, et ajakirja positsioon kultuurimaastikul (rääkimata toimetajate pühendunud tööst) on end enam kui õigustanud ning muutunud heas mõttes loomulikuks. Juba ainuüksi selles valguses saab üsna loomulikuna – vähemalt nii-öelda kultuurilise akti mõttes – võtta ka kogumiku „Kivipilvede all” ilmumist.

Pisut vähem loomulik tundub siinkirjutaja ja kõnealuse kogumiku esimese kohtumise paik – üks täiesti harilik WC tuttavate korteris. Asjaolu, et hilisemate kuulduste kohaselt polnud nood tuttavad sugugi ainsad, kes just seda raamatut väljakäigus hoiavad, tuletab paratamatult meelde Edgar Allan Poe kompositsioonifilosoofiat[1] – mõtet, et teos peaks olema loetav ühe hooga, originaalis in one sitting, ilma et kannataks lugeja terviklikkusetaju. Seda kõik kogumiku tekstid eraldiseisvana tõepoolest ka on, sobivad lugemiseks kus iganes ning peaaegu mis tahes tegevuste vahele. Kogumikku kui tervikut vaadeldes saab niisiis põhiküsimuseks, kas tegemist on üksnes rea eraldiseisvate tekstide või siiski ka tekstikogumi kui sisulise tervikuga, mis pole üksnes kummardus ajakirja ajaloole, tegu kui selline, vaid koguteos, mille tekstid hakkavad kõrvuti uusi seoseid looma. Kujundlikult väljendudes on küsimus niisiis selles, kas istuda raamatuga aeg-ajalt väljakäigus või pikemalt diivanil.

Kuna „Kivipilvede all” on mõeldud esinduskogumikuna, tekib esmalt kiusatus läheneda sellele Värske Rõhu enda võimalike arengute ja muutumiste kontekstis – tunnistab ju koostajagi oma järelsõnas (lk 357), et kaastööde tase on 12 ilmumisaasta jooksul tõusnud, mitu korda on vahetunud ka toimetajate ring. Kogumik on aga koostatud viisil, mis praktiliselt välistab arenguloolise vaatluse: tekstid pole järjestatud kronoloogiliselt, lõpust leiab küll bibliograafia, kuid sellegi ajaraamidesse paigutamine on keerukas, kuna ilmumisandmetes on toodud üksnes vastava ajakirja number ilma aastata. Koostaja kommentaarist nähtub, et korduvalt avaldatud autorite puhul on eelistatud pigem küpsemaid tekste kui esimesi katsetusi, lugejal on aga raske jälgida, millistel puhkudel on see nõnda ja millistel ehk siiski mitte. Kronoloogilist ja n-ö autorikeskset lugemist raskendab seegi, et osa autoritest esineb pseudonüümi all, ning ehkki järelsõnas (lk 358) mainib koostaja, milliseid pärisnimesid autorkonnast veel leida võib, nõuab nende kokkuviimine tekstidega vähemalt niisuguselt lugejalt, kes ajakirja numberhaaval tähelepanelikult jälginud pole, korralikku detektiivitööd. Niisiis on kogumik pandud kokku pigem nõnda, et see täidab nimetuselt küll kirjandusajakirja läbilõike rolli, kuid määrab endale samas pigem iseseisva positsiooni, kus autorkonnast kõnekamaks kipuvad kujunema tekstid ise ning ilmselt ka koostaja käsi.

Üks loogilisimaid kohti, kust võiks hakata otsima selle iseseisva positsiooni koordinaate ning tekstide ühisosa, oleks ilmselt see, mida on hakatud kutsuma põlvkondlikuks enesemääratluseks või maailmatunnetuseks. Õnneks on Jan Kaus põlvkonnaküsimust – tõsi, sellele siiski teatava ettevaatlikkusega lähenedes – kogumiku saatesõnas piisavalt põhjalikult analüüsinud. See annab edasistele käsitlustele võimaluse ikside ja üpsilonide teemast kõrvale hiilida ning maskeerida nõutus, mida too jaotus tekitab, tõdemusega, et on oluline vahe, kas kirjutada kaheksateistkümne- või kolmekümneaastasena, ning kuna kogumik ei anna lugejale kätte autori vanust teksti esmailmumisel, on ehk sellesse jõudnud tekstivaliku seisukohalt oluline veel miski muu.

Valikut või läbilõiget saab muidugi koostada mitut moodi, muu hulgas võib selle käigus tekkida vajadus langetada otsus kvaliteedi ja kvantiteedi vahekorra üle. Arvestades, et 12 aasta ja 50 numbri jooksul on ajakirjal olnud praeguse peatoimetaja hinnangul 400–500 kaastöölist, tundub esinduskogumiku sada autorit optimaalsena. Esinduslikul arvul on siiski oma hind. Tervikut hoomatavana hoida tahtes ei saa muidugi ühtki koguteost hiigeltelliseks kasvatada ning praegusel juhul on lõivumaksjaks kogumiku luuleosa – iga autor on esindatud vaid ühe tekstiga ning paratamatult on üksikul luuletusel raskem esile tõusta või kõlama jääda kui proosatekstil, erandiks mõned pikemad luuletsüklid, seega jääb koondmuljet vormiliselt jaotades luule nõrgemaks kui proosa (mis loomulikult ei tähenda, et kogumikus ei leiduks kunstiliselt heal tasemel luuletusi või ka mõne teisega võrreldes pisut konarlikumaid proosatekste).

Meeldejäävaimate proosapalade seas on rohkelt niisuguseid, mis tegelevad ühel või teisel moel perekonna, juurte ja mäluga.

Luule on – nagu koostajagi on eesmärgina sõnastanud – mitmehäälne, selles leidub nii malbet sisekaemust kui ka sotsiaalset teravust. Rohkelt on argimotiive, mis võivad vormuda (tarbimis)ühiskonna kriitikaks, aga ka maailmatajulisteks abstraktsioonideks. Leidub aga elutervet irooniat ning huumoritki. Sagedase nähtusena torkab silma miski, mida võiks kirjeldada intertekstuaalsusena, aga mis kipub selle kogumiku tekstides mõnel juhul esinema kujul, mis sunnib küsima, kas kirjanduse enda (eriti luule) poetiseerimine romantilises võtmes ikka on alati hea mõte. Järelsõnas rõõmustab Jan Kaus selle üle, et ajas ja ruumis mitmesse suunda ulatuvad kultuurilised viited näitavad väidetavalt vähe lugeva ja oma aega kapseldunud noorema põlvkonna päranditeadlikkust (lk 351–352). Lugemus ja kultuuri tundmine on loomingulisele tegevusele, sh kirjutamisele, mõistagi oluline kontekst, kuid see ei pea ilmutama end ilmtingimata otseviidetena ning mõnel puhul jätavad tekstikohad, mis kannavad sõnumit „olen lugenud seda ja see avaldas mulle niisugust mõju” või siis „mulle meeldib kirjutada”, pigem kunstliku mulje. Vahemärkusena võib muidugi lisada, et iseenesest pole selles probleemis midagi uut. Juba 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses kõneldi „literatuursusest” uuemas luules ning seda sugugi mitte üheses tähenduses – mõnel puhul tõstes esile vaimse pärandi, aga ka eri kunstiliikide dialoogi väärtustamist, teisalt heites luulele ette kuivust, liigset tõsidust, aga ka originaalsuse puudumist.

Läbivalt ei saa selle kogumiku luulele kindlasti ei kuivust ega originaalsuse puudust ette heita, proosas on aga juba ainuüksi terviklikuma esindatuse tõttu nii vahetut mõju kui ka kunstilist viimistletust rohkem tunda, kohati tekib isegi mulje, et proosatekstid annavad täiendavat kandepinda nende vahele paigutatud luuletustele. Pilt on nii sisult kui ka vormilt mitmekesine, leidub nii poeetilisi mõttefragmente ja enesevaatlust kui ka peenelt fabuleeritud palasid, lugudes on olemas huumor, sellest rohkem leidub siiski tõsidust ja/või meditatiivsust. Meeldejäävaimate proosapalade seas on rohkelt niisuguseid, mis tegelevad ühel või teisel moel perekonna, juurte ja mäluga. Saatesõnaski pühendab Jan Kaus sellele teemaderingile eraldi tähelepanu, sidudes nn perekonnalugude rohkuse asjaoluga, et autorid on jõudnud ikka, kus oluliseks muutub oma lähedaste kirjeldamine, ning mälu kaudu hakatakse tajuma teravamalt ka iseend kui ajalist olendit (lk 350). Sellega võib nõustuda, kuid tuleks lisada, et teemavaliku motivatsioonist olulisem on see, kas need kirjeldused või mälu sõnastamised kõnetavad kedagi peale autori enda ja tema lähedaste. Empaatia ja haaravus kombineerituna tugeva kompositsiooni ja stiiliühtsusega, mida suuremas osas neist lugudest märgata võib, lasevad neil aga jõuda kunstilise üldistuseni, niisiis pelgalt lähedaste kirjeldamise asemel võib siin näha mingisuguste suuremamõõtmeliste paratamatuste tajumist, millesse võib puhuti märgata põimumas ka teatavat resignatsiooni.

Antus, paratamatus, kas siis ümbritsevast või iseendast tulenev, võiks ehk olla ka üheks kogumikku tervikuks siduvaks jooneks, mida leidub luuleski ning mida saab siduda ka pealkirja, Manfred Dubovi luuletusest „Luulaps” pärineva kivipilvede kujundiga. Kujund on oksüümoronlik, kui pidada pilvede omaduseks õhulisust – kivipilved viitaks justkui hoopis millelegi staatilisele ning ühtaegu raskele ja rusuvale. Siiski, üksnes elu- või mingi muu raskuse, ahistuse või taaga kaudu ei õnnestu raamatut kokku võtta, selleks on ta liialt polüfooniline ning hoopis teistsuguse tooni annavad ilmselt sugugi mitte juhuslikult sümmeetrilistesse positsioonidesse paigutatud ava- ja lõputekst – Hanneleele Kaldmaa „Maailm” ning Eda Ahi „hommik pääseb pudelist…”. Neist, nagu mõnest teisestki tekstist, aimub avarust ja lootust, nooruslikku hoogu, mis pole aga sugugi naiivselt ühesena valla paisatud. Sidet eespool kirjeldatud paratamatusetajuga iseloomustab hästi Kaldmaa teksti lõpulause: „Hõika: „Maa!” Ja looda, et see ei kuulu veel kellelegi, et sealsetel kividel pole veel mälu.” (lk 5) Kõik kogumikus leiduvad seosed ja nähtused ei mahutu muidugi nendesse kahte pingevälja, võimalusterohkuse ja paratamatuse vahele, aga tajutav tervik paistab siiski sündivat ning kokkuvõttes on ilmselt mõistlik „Kivipilvede all” ikkagi WCst diivaninurgale kolida.

[1] Vt nt The Portable Edgar Allan Poe. Selected and Edited by Philip Van Doren Stern. Penguin Books, 1945, lk 552.

Marja Unt on Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppejõud.