Leon Höllhumeri näitus „Vojaaž” EKA Galeriis kuni 12. veebruarini.

Olen ruumis. Siin on külm ning tühjus on tajutav. Seinad, mida enda ees näen, on mulle selja pööranud. Vaikides, kerge värvivahetusega kutsuvad nad mind lähemale, justkui soovivad, et astuksin tuppa sisse. Nii ma teengi.

Mulle avaneb uus ruum, oleksin nagu juhuse tahtel rännanud nihestatud riiki, kohta, mis on mulle võõras, ent meenutab mu enda lapsepõlve. 

See mälestus on lõbus, veider, rõve ja irooniline. Selline tunne, nagu sööks hapukurki kange sinepiga – julgelt ebameeldivalt eksperimenteeriv. 

Ma sattusin aega, kui mul endal oli veel saepuru peas, unistasin oma parimate sõpradega samas majas elamisest, tegelesime liivakastikulinaariaga, 

vaatasime palju „Käsna-Kallet”, mängisime veel mitte nii kvaliteetseid videomänge, 

„ELU” lauamängu, „Monopolyt”, ennustasime kaartidel, 

silmapiirile ilmusid varajane YouTube, Miniclip, Mängukoobas, MTV, 

lugesime „Pipit”, vaatasime öö otsa „Simpsoneid”, 

suvel filmisime üksteise lolluseid, toimusid rattarallitamised, viinerite grillimine lõkkel, täiesti idiootsed tegevused võsalaadses metsas, mis asus meie kodu juures, kust voolab läbi peaaegu kokku kuivanud oja, mille räpases vees ujuvad kalad.

Tegelased, kes vaatavad ekraanidelt otsa, meenutavad mulle inimesi, keda üksindus on kaua hoidnud. Nad on väljast kõva kestaga, aga seest väga haprad. Nende teod on olnud kohati jõhkrad, kuid nende silmadest kumab empaatiat. Nad on justkui katkised masinad, mis töötavad viimase aku peal, nägemata, kuidas aeg saab üha kiiremini ja kiiremini otsa.

„Vojaaž” on omamoodi haruldane näitus. Tavaliselt tuleb võtta ette reis Eestist välja, et midagi sarnast kogeda, aga ennäe, reis tuli ise siia!

Mida kauem viibin selles ruumis ja jälgin neid tegelasi, seda enam kaovad ja hajuvad mu mõtted. Kogu nn lapsepõlve saepuru eemaldub minust. Selle asemele kerkib uus kiht mõtteid, mida ma ei suuda sõnadesse panna. Mul tekib aina rohkem küsimusi iseendale. Kas tõesti oli kunagi see aeg, kui mu mõtted olid õhulisemad, lihtsameelsemad? Kas ma näen nendes tegelastes killukest iseendast, kilde, mida olen kaotamas või mille olen juba kaotanud? See kõik meenutab mulle midagi, aga ma ei suuda enda seest vastuseid leida – nad justkui jooksevad mu mõistuse eest ära.

Rämps, roisk ja roe 

Näitus mõjub füüsiliselt – avab tundeid kehalise kogemuse kaudu. Ma hakkan märkama videos ruumidetaile, helilisi nihestusi, mu keha tardub, aga aju aktiivsus on mitmekordistunud. Ma ei soovi liigutada, vaatan pingsalt, kuna kardan, et liigutamine katkestab mu kogemuse. Ühel hetkel naeran, seejärel muutun murelikuks, miski hakkab mind järsku painama, ma muutun morbiidseks ja peagi tekib mu suule taas naeratus – tõeline emotsioonide virvarr. Teosed ei ütle ette, kuidas neid peab vastu võtma või mida peab mõtlema. Nad jätavad piisavalt ruumi, et vaataja peas saaksid aktiveeruda kogemus ja mälu.

„Vojaaž” on omamoodi haruldane näitus. Tavaliselt tuleb võtta ette reis Eestist välja, et midagi sarnast kogeda, aga ennäe, reis tuli ise siia! (Suur tänu Pire Sovale.) Mul lõi silm särama, kui tundsin kaadris ära tuttavad kehad: Florentina Holzinger, Annina Machaz, Maria Metsalu. Seda on tore näha, kui sõbrad toetavad üksteist ning ühine looming sünnib kõrvuti. Olles kogenud viimasel aastal Holzingeri metsikult kauneid lavastusi „A Divine Comedy” ja „Ophelia’s Got Talent” ning Young Boy Dancing Groupi kehapoeetilist ühendavat loomingut, ei jää paratamatult märkamata mõned ühised jooned, mis läbivad kõiki osalejaid ja praegust aega – mõtted on sassis, aga ometi nii selged. Keha on toores, keha tahab hoolt. Iroonia on tõsine. Äärmused ühinevad. Tulevik on minevikus. 

Huvitav on jälgida, kui mitmekülgselt töötab Leon Höllhumer oma nägemuse kehtestamisega. Kõik need keraamilised objektid, maskid, pooltoore värvitud keha küljes olevad kostüümid, valitud lokatsioonid, heliline kujundus. Meediumid täiendavad üksteist ja miski ei tundu suvaline, kuigi see võib suvalisena paista, ning sealjuures oskab Leon videokunstis kõike väga hästi doseerida. Näituse jooksul avanevad mitmed tunnetuslikud tahud. Kõige kohal hõljub rammus iroonia.

Ainuke, mida oleksin tahtnud rohkem tunda, on ruumiinstallatsioon. Minu jaoks jäi ruum nõrgaks ja domineerisid videod, mis viis tervikkogemuse tasakaalust välja. Oleksin tahtnud kogeda midagi ekstreemsemat, midagi, mis ei allu galerii reeglitele, mitte lihtsalt keskpärast näitusekujundust. See-eest Höllhumeri õõvastavalt iroonilised olendid ei jäta kedagi külmaks. Nendel on videotes juba selline vint peale keritud, et jään pikisilmi ootama hetke, kui mul õnnestub kohtuda nende energiaga päriselt elavas ruumis.

Näitus on korraga nii ülevoolavalt vaimukas kui ka jõhkralt ebameeldiv. See tekitab arusaamatuid tundeid – tundub, et on ebamugav olla, kõht kõditab seest, on korraga külm ja kuum, aga pilku ei saa eemale pöörata.

„Vojaaž” on kindlasti üks näitustest, mida peaks sel talvel kogema, isegi mitte üks, vaid kaks või kolm korda. Sellise julge, vabastava ja kehalise mõjuga väljapanekut kohtab praegusel ajal Tallinnas väga harva. Näitus on korraga nii ülevoolavalt vaimukas kui ka jõhkralt ebameeldiv. See tekitab arusaamatuid tundeid – tundub, et on ebamugav olla, kõht kõditab seest, on korraga külm ja kuum, aga pilku ei saa eemale pöörata.

Leon Höllhumer (snd 1986 Austrias) on Viinis elav kunstnik, kes kombineerib oma loomingus tegevuskunsti, skulptuuri, filmi ja fotograafiat. Piirid meediumite vahel on hägused ja fookuses on fiktiivsete maailmade loomine. Grotesksed müütilised karakterid esitavad humoorikalt ühiskonna toimemehhanismide absurdsust horror-düstoopilises võtmes. Höllhumer õppis Ashley Hans Scheirli käe all Viini Kunstiakadeemias. 2014. aastast on Höllhumer osalenud isiku- ja grupinäitustel Austrias ja väljaspool. Muu hulgas on ta esitlenud oma loomingut näituseasutustes Belvedere 21, Tanzquartier Wien, Kunstverein Kärnten, Kunsthalle Exnergasse, MUSA, EXILE jt.

Anita Kremm on kunstnik, kelle meediumiteks on film, video ja performance. Tema mitmekülgsus väljendub eri stiilides ja meediumites, keskendudes alati konkreetsele teemale: inimestevahelised suhted; piirid igapäevase ja kummalise ning võimu ja alluvuse vahel. Häirides automaatseid rutiine ja ületades mugavustsoone, loob ta hetki, mis on väljaspool tavalist. Ta esitab väljakutse tuttavale ja kutsub kaasa tundmatusse. Kremmi teosed on publikuni jõudnud Tallinnas, Helsingis, Moskvas, Weimaris, Grazis ja Prahas; tema eksperimentaalseid lühifilme on näidatud mitmetel Euroopa festivalidel. Ta elab ja töötab Tallinnas ning õpib praegu Eesti Kunstiakadeemia magistriõppes stsenograafia erialal professor Ene-Liis Semperi juhendamisel.