VI Artishoki biennaal (20.–28.10., Balti jaama ootepaviljon). Kuraator Sten Ojavee (KKEK). Kunstnikud Kärt Ojavee, Laivi, Ragne Kikas, Dmitri Gerasimov, Claudia Lepik, Kris Lemsalu, Jaanus Samma, Tanja Muravskaja. Kriitikud Aleksander Rostov, Siim Nurklik, Annamari Vänskä, Anne Vetik, Aet Annist, Oliver Laas, Francisco Martinez, Margit Lõhmus, Gustav Kalm.

Mood võib, aga tingimata ei pea olema identiteedi tähistaja. Isegi kui see seda ei ole, kõneleb rõivas alati midagi oma kandja kohta. Kui ma panen hommikul selga tumesinise trench-mantli, siis võõrad saavad tänaval selle põhjal juba mingi esmase arvamuse kujundada, näiteks tembeldada nuhiks või hoopis pankuriks. Kumbki ei vasta kuigivõrd reaalsusele ja vale oleks eeldada, et rõivas on mingit pidi konkreetse tõe edasiandmise vorm. Mood on seotud ajaloo, geograafia ja ideoloogiatega. Kirjaga „CCCP” särgiga oleks meie kultuuriruumis enam kui kohatu käia, kuid Lõuna-Ameerikas paneb kohalik vasakpoolne hipster selle ilma silmagi pilgutamata selga. Kas kirillitsas provokatiivse sõnumiga „УРОД” (tõlkes „värdjas”) sviitri kandmine Tallinnas peaks tõstatama inimeses eetilisi küsimusi või on hoopiski kõik lubatud ja kui sul on sellega probleeme, siis see on sinu enda asi? Oktoobri lõpus Balti jaama ootepaviljonis toimunud efemeerne nüüdisaegse moe näitus püstitas rea rahvusidentiteeti ning riietumist puudutavaid küsimusi.

Mustaks värvitud rahvarõivad, asfaldist põll, Prisma poekärust soomusrüü, setu hõbesõlgedest inspireeritud riisimüts või valged jockstrap’id – need olid üks osa paljudest tõlgendustest, mida osalenud kunstnikud olid rahvusmoe uueks loomisel kasutanud. Eestlaste identiteet, olenemata sellest, kui väga seda eitada püütakse, pole stabiilne konstant ja see on midagi palju enamat kui etnomuster ja mälestus nurgas seisvast vokirattast. Nii nagu kartul ja tomat on meile sisse toodud kultuurtaimed, on ka meie kantavad riided olnud laiemate kultuurivahetusprotsesside tagajärg. Kas fakt, et Eestis on võimalik lina kasvatada ja sellest rõivaid toota, muudab antud materjalist riietuse rohkem omaks kui näiteks puuvillast teksapüksid? Ega ikka ei muuda küll, lina oleks meile lihtsalt majandusliku jätkusuutlikkuse abimees olukorras, kui tekiks näiteks ülemaailmne tekstiilikriis ja vajadus kodumaise tooraine järele. Kui me kutsuks kaugelt maalt pärit moeantropoloogi talvisesse Eestisse, siis ta järeldaks, et meie kohalikud tunnusrõivad on hoopis must sulejope ja pisut pleegitatud teksapüksid.

Eesti on lülitatud globaalse moetööstuse tootmis- ja turustamisahelasse, kus rahvusliku identiteedi markerid on kolmandajärgulised. Rätsepateenus on kallis ning laiatarbeliselt välja surnud teenus – vaesemate klasside (pensionärid, töötud jne) jaoks on esimene peatus kaltsukas, kuhu rikkamate riikide rõivakonteineritesse visatud dressid ringiga jõuavad. Mu juba manalateed läinud vanaema kandis elu lõpuni vaid nõukogude ajast pärit mantleid, barette ja muid esemeid, sest isegi kui ta oleks seda soovinud, poleks ta pension võimaldanud Kaubamaja naisteosakonnas ostelda. Mood on ristand pragmaatilistest ja esteetilistest valikutest ning teatud olukorras pole inimestel isegi valikut.

Artishoki biennaali tarbeks loodud teosed (ja tekstid) olid ses plaanis tänuväärselt laia spektriga, et kombiti kõikvõimalikes eri suundades. Oli nii materjali, tehnoloogia ja moesemiootikaga mängimist kui ka puhast ja peent käsitööd. Kris Lemsalu Prisma poekärudest valmistatud inimkujulised puurid on lõputusse tarbimisahelasse lukustatud inimese kujundina tugevad, kuigi pigem installatsioon kui moekunst. Muidu moefotograafina töötav Dmitri Gerasimov lasi valmistada autentsest nõukaaja kangast kaks identset turbapruuni vormikuube, mille ainsaks eristuseks olid vastavalt Eesti ja Vene trikolooriga õmblused – see toimib jällegi rahvusidentiteedi metafoorina väga täpselt. Lipp nagu teisedki riiklikud atribuudid on õmblus, mis meid koos hoiab. Tekstiiliteaduse doktorikraadiga Kärt Ojavee lasi parkal Eesti mullas kõduneda ja värvis rahvarõivad mustaks, luues sedasi võimaluse kohalikul biosfääril moeloomes osaleda. Ma ei hakka kõigil töödel pikemalt peatuma.

Tõin välja need kolm, et näitlikustada, kui väga see miski, mida me nimetame kohalikuks ja rahvuslikuks, on laialivalguv. Paljud riideartiklid on jätnud viimase 25 aasta jooksul siinsesse kultuurimällu oma jälje – need on n-ö võidelnud välja koha meie moefolklooris. Mõtlesin koostada siia lõpetuseks mälu järgi lühikese nimekirja esemetest, mis on markeerinud taasiseseisvunud Eestit ning olnud või on jätkuvalt selle identiteedi kujundamises vähem või rohkem osalised. Järgmine lõik on pühendatud näituselgi võrsunud valgumistele ning voolamistele.

Teksasärk – trukkidega Adidase dressipüksid – krõpsudega Soome saapad – EKRE mustad kaabud – tagurpidi nokamüts – sulejope selle kõigis avaldumisvormides – man purse – cargo-püksid – suvine lilleline kleit – mohäärist kampsun – kottis nahkjope – halvasti istuv ülikond – sinised teksapüksid – flanellist särk – Crocsid – suvalise ingliskeelse kirjaga suvaline T-särk – nahkvest – terava ninaga kingad – Golden Lady sukkpüksid – Lauma pesu – Calvin Kleini bokserid jne.