Urmo Metsa „Võimalikud majad” on korraga kirjandusteos ja arhitektuurne ese, mille puhul võib arvustada nii kirjeldustasandite ja stiilide vaheldumist kui ka nende lehekülgede enda materiaalseid omadusi.

Inimese pesa ja inimese maailm ei saa kunagi valmis. Ja kujutlus aitab meil ehitamist jätkata. – Gaston Bachelard[1]

Urmo Mets „Võimalikud majad: arhitektuursete ideede loend”
Toimetanud Kristel Kalda, kujundanud Tuuli Aule
;paranoia, 2017
227 lk

„Seitsmendas rahukevades” kirjeldab Viivi Luik, kuidas laps avastab, et „raamatute juures ei olnud nende välimus kuigi tähtis. […] raamat „Kingsepp ja paharet” oli ilma kaanteta ja lõhki kärisenud, aga tema huvitavat sisu ei muutnud see karvavõrdki. […] Tehtud olid nad paberist ja papist, maksid vähem kui muud asjad, vastu ei pidanud nad üldse – kartsid tuld ja vett, hiiri ja rotte, väikesi lapsi ja paberikoid. Ja ometi olid nad ka asjad – rasked, nurgelised, nad mütsatasid maha kukkudes, nende vastu võis end valusasti ära lüüa, aga oli üks ja peamine, mis neid eriliseks tegi – kui sa nad sülle võtad, siis ei ole sul süles mitte hunnik paberit ja pappi, vaid võõrad inimesed, suured linnad, kaljumäed, tühjad väljad, koletised ja lohemaod”[2].

Aga raamat „Võimalikud majad” oli minu jaoks kõigepealt asi, raske ja nurgeline, ja väga valge. Ma ei kohtle raamatuid tavaliselt erilise aupaklikkusega, ma söön neid lugedes ja kritseldan neisse ja tassin neid kaasas ja magan nende otsas ja pillan neid maha ja kasutan neid üksteise vahel järjehoidjatena. Ja nende huvitavat sisu ei muuda see karvavõrdki (kuni nad ikka koos püsivad ja kirjatähed näha on). Aga „Võimalikud majad” on aukartustäratavalt puhasvalge tahukas, mis sisaldab aukartustäratavalt puhasvalgeid pindu. „Sipsiku” pildiraamatudraamast õppust saanud lugeja seda pannkoogirasvaste näppudega katsuda ei julge. Kuigi üldiselt mulle meeldib, kui ruumis on elamise märgid ja raamatus lugejate jäljed.

Asi on ta ka selles mõttes, et täidab minu arvutuste järgi ikkagi 820,42 kuupsentimeetrit. See raamat võtab ruumi (riiulis näiteks sama palju kui „Idioot” (1975) või „Kuldne märkmeraamat” (2008)) ja selle sõnad võtavad endale ruumi, kuigi mahuksid ilmselt ära ka suhteliselt õhukesse vihikusse. Eestikeelne raamat moodustab köitest muidugi ainult poole, teine pool on tõlge inglise keelde (leidlik ja omaette huviväärsus). Aga kuivõrd see raamat kirjeldab ruume, tundubki kohane, et ta on ka ise selline… arhitektuurne. Raamatu leheküljetoad on puhtad ja avarad. Sõnad on reastatud korralikult lehe ülemisse serva ja ülejäänud ruutsentimeetrid on tühi ruum, kus elada. Ma arvan, et seal võiks elada näiteks järgmiselt:

a) joonistades leheküljel kirjeldatud maja;
b) voltides sellest leheküljel kirjeldatud maja kääride ja liimi abiga (aga ühel lehel on kaks poolt, peab valima, kummast lähtuda ja kummast loobuda – see on siis ühtlasi võimalus kasutada raamatut eksistentsiaalsete apooriate läbielamiseks ja enda lepitamiseks valikute paratamatu luhtumuslikkusega);
c) koostades poenimekirju;
d) kirjutades sinna raamatu arvustuse;
e) kleepides sinna ilmunud arvustusi või väljavõtteid arhitektuuriteemalistest artiklitest;
f) kirjutades sinna oma raamatu käsikirja;
g) kirjutades oma tuttavatest majadest, kus on läbi elatud unelust[3];
h) lugedes seda meditatiivselt tühjade kirjaridadena (nagu käikude vahele süüakse sorbetti);
i) mõeldes, kuidas tänapäeval ikka paberit raisatakse ja missuguseid väärt raamatuid sai vanasti mingile paberossipaberile trükitud, oh aegu, oh kombeid;
j) jättes need igasuguse tähelepanuta; ja igasugu muudel viisidel vastavalt lugeja fantaasiale.

Raamatu materiaalne keha võib küll mõjuda pisut vaenulikuna pannkookide ja muude maiste labasuste suhtes, aga erinevalt pannkoogivaenulikust eluruumist (teotus!) võiks see pakkuda huvi kõigile inimestele, mitte ainult arhitektidele. Sest me kõik elame ruumis ja ruumides, me viibime mingisugustes sise- või välis-, avalikes või privaatsetes ruumides iga jumala päev ja tund ning need ruumid ei jäta meid mõjutamata. Raamatule lisatud kirjavahetuses märgib Leon van Schaik, et kõigile on omane ruumiline intelligentsus ja „meis kõigis on ridamisi ruume – koduseid, maalähedasi ja linlikke, ning läheb tarvis asjatundjat, et saada neist täielikult teadlikuks” (lk 207). „Võimalike majade” pakutav seljakott „fenomenoloogilise tunnetuspaketiga” (lk 5) aitab neist natuke teadlikum olla, õpetab kõigepealt tähele panema, mida ruumid inimestega teevad, ja siis mõtlema, et inimesed saavad ju ka ruumidega igasugu asju teha ja mis asju me siis teha võiksime.

Vahepeal on see nagu jalutuskäik tuttavate hoonete vahel (näiteks „maja, mille arhitektuuri tekkemehhanismiks on brikolaaž (kõikvõimalikust kättejuhtuvast kombineeritud maja)” – lk 146). Vahepeal ei ole sa sellist maja küll näinud, aga kujutad väga hästi ette („maja, mis on kõõrdi” – lk 153). Tihti tulevad aga mängu palju abstraktsemad kategooriad (mis ei kao muidugi ka kõigi väga konkreetselt ja betoonselt olemasolevate majade puhul kuhugi). Kõige üldisem kategooria pannakse paika kohe alguses majaga, mis on, ja majaga, mida ei ole (lk 12–13). Selline algus tekitab justkui rütmi, ajab otsima käepäraseid binaarseid opositsioone. See kutsub raamatut ennast ka kuidagi (vastand)paaride kaudu kirjeldama: et leidub praktilisemaid ja ebapraktilisemaid ideid, konkreetsemaid ja luulelisemaid, seletavamaid ja sisenduslikumaid, osutavamaid ja vehkivamaid kirjeldusi. Aga „Võimalikud majad” pole (hoolimata visuaalsest esmamuljest) mustvalge. Suurt osa majaideedest ei ole mõtet läbi opositsiooniprisma lugeda, kuigi juhuslikumad ja põhjapanevamad vastandused jäävad läbivaks teemaks (sisemus ja välimus (lk 83–84), ilu ja koletislikkus (lk 106–107), pidev purjusolek ja eluaegne kainus (lk 69–70), kliendi kõigile soovidele alistumine, kliendi kõigi soovide ignoreerimine ja kliendi tapmine (lk 36–38), loovuse ärgitamine ja surmamine (lk 144–145) ja mis kõik veel). Aga enamasti markeerivad need vastandid kas otspunktidena halltoonides telge või vastandamise enda meelevaldsust. Ka algne opositsioon olemise ja olematuse vahel lööb viimastel lehekülgedel vankuma („maja, mis siiski on”, „maja, mida kunivõrd pole” – lk 198–199).

Pigem jääb raamatust tunne, nagu keerutaks käes lõputute külgedega kujundit. Lisaks konkreetsetele kirjeldustele on siin kriitikat teatud arhitektuuri- ja haldussuundumuste pihta (nt „maja, mille ainsaks arhitektuurseks ideeks on omavahel harmooniliselt reastuvad Exceli tabeli kastid” – lk 80; „maja, mille eesmärk on hoida inimesi võimalikult kaua kooskõlastusnüridoris” – lk 155), kontseptuaalseid ja filosoofilisi pudemeid (nt maja, mis ületab looduse ja techne vastanduse – lk 47), päevakajalisi viiteid (nt Kaur Kenderi maja, mille akendest saab heita vaid transgressiivseid pilke – lk 108), võib-olla mitte kõige maitsekamaid provokatsioone (nt feministide ja SAPTKi majad, väikese mehe kompensatsioonikorstnad – lk 166, 179, 164), armsaid ja absurdseid nalju (nt ahjualuse maja – lk 105), luulelisust, mis võib olla üsna minimalistlikult mõjus (nt helisev-kõmisev maja, metskasvukardinad – lk 150, 131) või hoopis roheliste-viilkatuste-anne’ilikult vohav kohanimepoeesia (linnas maaelu elav maja „looritava vaikuse saalide” ja „karge külma kodadega” – lk 103), ning mulle tundub, et ka teatud arhitektuuriteemaliste tekstižanrite järeleaimamist või osatamist (arhitektuuridiskursusest üsna kauge inimesena pole ma isegi päris kindel, kas raamatu keskel paiknev „Manifest ruumi ära-arendamise vastu” on paroodia või mitte või paigutubki meelega selle piiri peale). Kirjeldustasandite ja stiilide vaheldumine ja kõrvutumine hakkab mõjuma hüpnootiliselt, lugeja pendeldab mitmesuguste tunnetusviiside vahet (ilmneb, et selga aetud fenomenoloogiline seljakott oli eri suunas sihtivaid ilutulestikurakette täis reaktiivranits!) ning on võib-olla väikestviisi tänulikki, kui jõuab kirjavahetuse vaiksema voolu ja pikemate mõttearenduste juurde, enne kui pistab rinda mustade manifestilehekülgede ulja leidlikkusega. Materjali leidub igatahes nii täieõigusliku ruumiasustaja kriitilise pilgu treenimiseks kui ka bachelard’likuks ruumiuneluseks.

[1] Bachelard, G. 1999. Ruumipoeetika. Vagabund, lk 160.
[2] Luik, V. 2000. Seitsmes rahukevad. Tallinn: Tänapäev, lk 77.
[3] „[…] maja varjab unelust, maja kaitseb unelejat, maja lubab meil rahus unelda. […] paigad, kus on LÄBI ELATUD UNELUST, võtavad iseenesest taas võimust uues uneluses” – „Ruumipoeetika”, lk 42.

Mirjam Parve õppis semiootikat ja kirjalikku tõlget, nüüd tukub täiskasvanuelu udustel servaaladel: tõlgib ilukirjandust, korjab taimi ruumiliste herbaariumide jaoks, peidab raamatute vahele mustadeks päevadeks küpsisepuru, kardab raamatupidamist ja tolmulappisid, ootab kevadet.