Üks võimalus osaleda festivalil Draama 2018 oleks olnud vaadata terve Eesti sajand läbi ühe nädalaga. Seda totaalprojekti meie korrespondent Mele Pesti aga ei proovinud. Mis siis kuulus tema Draama-menüüsse?

Festival Draama 2018 andis inimtüübile, kes üritab asjadest alati täit ülevaadet saada, võimaluse Eesti sajanda sünnipäeva auks korraldatud „Sajandi loo” sarja 13 lavastust reas üle vaadata. Mina ei proovinud. Ja tõttöelda ka väheke kahtlen, kas totaalsed teatriprojektid („Tõde ja õigus” ühe päevaga, Eesti sajand ühe nädalaga) kunstiliselt uue taseme või värskendava tervikpildi kujutatud objektist ikka loovad. (Aga ehk räägib mus lihtsalt loomupärane totaalsete lahenduste pelgus, tunnen näiteks ERMi peahoone fuajees seistes peamise emotsioonina hämmastust ja ebalust maja sisu ja vormi ränga vastuolu suhtes.)

Aga neil juhtudel, mil kahekaupa kokku loositud teatreid ette antud kümnend ülesandena inspireeris või enneolematule koostööle kehutas, eksperiment muidugi õnnestus, lõi uue väärtuse. See, et Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Ühendus ei suutnudki leibu ühte kappi panna ja tegid eraldi etendused, on omaette kõnekas fakt (ja see, et eraldi tehtud lavastustest tillukese oma paremini välja kukkus, samuti). Teine sarnane kärbse ja elevandi kooselu (Estonia ja Kanuti Gild partneritena) andis väga vahva tulemuse, mida suure tõenäosusega ilma „Sajandi lugude” loosirattata poleks Eesti teatriajalukku sündinud. Sellest, et kokku loositud NO teater ja Theatrum koostööst loobusid, on ääretult kahju – põnev olnuks näha ühelt poolt suuresti püha kategooriate, teisalt kõntsast vastuseid otsivate koosluste kohtumispaika.

Suuremaid üldistusi taotlevatest sajandi lugudest õnnestus minul Draamal näha kaht kindlat õnnestumist: „BB ilmub öösel” ja „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas”. See, et neist esimene, Von Krahli ja Tartu Uue Teatri koostöölavastus põnev sünnib, oli ju tegijaist aimata. Mõlema osaleja kreatiivsus võimendus veelgi, valides kohtumispaigaks Tapa raudteejaama teatrite kodulinnade vahel, ning viies tegevuse ja ka pealtvaataja pidevasse liikumisse. Lavastus algab kõrvaklappidest kuuldemänguna rongis läbi Eesti vuhisedes ja ei luba vaatajal teatrisaali tugitoolisügavusse passiivseks vaatlejaks manduda ka Tapa tegevuspaikades.

Lisaks mängukohtade vaheldumisele on pidevalt muutuses ka vaataja roll – enda missiooni nüanssidest arusaamine jõuab kohale aegamisi ehk alles Tapalt emmas-kummas suunas kodu poole loksudes. Nõudlikkust lisab perspektiivide muutus: kas keskmes on Bertolt Brecht ja vaade Soomest, või meile tuttavamad ajaloolised tegelased, nemadki uue nurga alt? Vaatajale mõjus „BB” mitmes mõttes peadpööritavalt, aga just see markeeriski ehk kõige täpsemini kajastatud perioodi ajavaimu. 30–40ndate Euroopas elanud inimeste segadus ja kohanemisraskused olid märksa suuremad, kui Tapale sõitnud teatripubliku omad. Kui lisada pildile Bertolt Brechti teoretiseeritud ja teksti autori Mati Undi ning lavastajate Ivar Põllu ja Mart Kolditsa poolt praktiseeritud postmodern ja võõritusefektid, siis on selge, et ka nõudlikule vaatajale jagus sisendit kõvasti.

Sellest, et kokku loositud NO teater ja Theatrum koostööst loobusid, on ääretult kahju – põnev olnuks näha ühelt poolt suuresti püha kategooriate, teisalt kõntsast vastuseid otsivate koosluste kohtumispaika.

Undi teksti ja Põllu/Kolditsa tandemi koostöös läks „Sajandi loo” ruumiline perspektiiv laiemaks: sakslasest kommunist Bertolt Brechti pilk Soomest Eesti suunal aastal 1940 meenutab meile ka tänapäeval, et igale ajaloosündmusele on vaatenurki ja tõlgendusi märksa rohkem kui meie endi lähima kontrollrühma oma; samuti näitas lavastus, et „meie lugu” on ju välja puhastatud hiljem, ohtrate ümberkirjutuste käigus, sündmuste keerises olles pole kindel, kes meist kisanuks Pätsi kõne ajal „maha!” ja kes „elagu!”

Manfred MIMi ooper „Ehmatusest sündinud rahvas” on vaimukas alternatiivajalugu ja väikeste nutikate ideede paraad. Monumentaalsust siin ei ole ega tule – ja see võib nii mõndagi publikust ehmatada: ikkagi Estonia (või Draama festivali puhul Vanemuise) suur lava, ikkagi „ooper” ja orkester, pöördlava tiirutab, tehnoloogia toimib – aga kokku on ikkagi selline mõnus väike teater. Valdavalt on „Ehmatust” saatnud materdav retseptsioon, Manfred MIM ise kommenteeriks ehk nii, et kriitikud ehmatasid lavastuse peale end depressiivseteks eestlasteks. Aga – nagu üks arvustaja ka tunnistas – pettumuse põhjused peituvad enamasti pettujas eneses, tema valedes eeldustes ja ootustes. Ooper see lavastus muidugi ei olnud, ka mitte norme purustav avangardooper – seega petukaup tõesti. Samuti vastab tõele süüdistus eklektikas: koreograafia ei toetanud põhiliini, narratiiv püsis vaid hädiselt koos.

Need hädad kompenseeris kuhjaga see, et peaaegu kogu aeg oli lõbus – ja seda juhtub teatris harva. Loogi arvustuse pealkirjas mainitud kaks kalambuuri olid alternatiivajaloo vaimukamad nurgapostid. 1) Rahvuse sünd toimus Kaali meteoriidi kõmaka mõjul, ehmatuse tagajärjel – enne toimetasid siinsetel aladel armsad punasilmsed koerakoonlased, (kes lavastuse lõpu eel ka robotikestas lavale vuravad). 2) Manfred MIM toimetab ajaloo võtmehetketel taustajõuna, et Lennart Meri saaks rahvuse loo kirjapanekuks infot ja inspikat, olulisim insenerisaavutus on Suure Depressaatori ehk laululava disain ajakõvera painutuseks ja ajahüppeks.

Eks Eesti 100 mõjutab teemadevalikut, kas siis otseselt vastava teatriprogrammi abil või kaudselt – ajalooteemad, juurte ja eestluse otsimine ka laiast ilmast on praegu esil.

Toreda atmosfääri ehitamises oli kandev roll vaheeesriidest ekraanile ilmuvail visualiseeringutel, lavakujundusel ja õrnalt noise’i piire kompaval muusikalisel kujundusel. Toimivad minielemendid, nipid ja naljad ning pingevaba absurdiiroonia kandva rahvusnarratiivi suunal andsid kokku mõnusa väikese lava avangardteatri fiilingu, hoolimata „Estonia” taagast ja ooperigurmaanide petetud ootustest. Katarsisest jäi puudu vaid Suur Pauk: kõik läbi kahe vaatuse justkui juhatas forte poole, mil Lennarti silme all löönuks tulekera maasse, tõusnuks koerakoonlased tagajalgeile ja alustanuks eestluse ehitamise püha üritust. See jäi millegipärast ära ja asendati lahja lõpurepliigiga. Aplaus oli kahtlev ja katkendlik.

Täiesti planeerimatult sattus mu Draama-menüüsse nädala jooksul kolm Siberit otse või kaudsemalt käsitlevat lavastust, ja üks väljarännet (20ndatel ja Brasiiliasse) käsitlev veel sinna otsa. Eks Eesti 100 mõjutab teemadevalikut, kas siis otseselt vastava teatriprogrammi abil või kaudselt – ajalooteemad, juurte ja eestluse otsimine ka laiast ilmast on praegu esil. Suurima pauguna mõjus teemasse mürinaga otsejoones sisse sõitev „Cabaret Siberia”. Teadsin ammu, et nad ei ole süütud klounid, vaid ühed vabariigi parimad näitlejad. Sellegipoolest rabas meisterlikult mängitud traagiline lavastus üllatusena.

Draamateatri „Jaanipäevas” oli Siber täiesti teise tundetooniga koht, jutt käis tänapäevast ja elust Eesti külas Ülem-Suetukis. Lavastuse õnnestumise komponendid olid kõik justkui olemas: väga head prototüübid ja lood, sujuvalt kokku kirjutatud, väga head näitlejad. Siiski kumises meeldiva õhtu lõpuks tunne, et olen palju teada saanud, aga kuhu siis teater jäi? Tekstikeskne teater, kus siin ja praegu midagi ei toimu, jätab osa elamusest hõredaks.