Dokumentaalfilm „Armastus…” (2017, Eesti). Režissöör Sandra Jõgeva, stsenaristid Sandra Jõgeva ja Igor Ruus, operaator ja produtsent Igor Ruus, helilooja The Vicious Circus, tootja Laterna OÜ. 78 min.

Käisin filmi esilinastusel DocPointi filmifestivali avamisel. Saal oli paksult rahvast täis. Ja kuigi ma istusin suhteliselt ees, ei olnud mu kogemus pärast teistkordset vaatamist, kui istusin saali tagaotsas, vähem revolutsiooniline.

„Armastus…” markeerib korraga väga mitut kihti praeguse Eesti ühiskonna probleemidest. Aga mitte ainult. Filmi läbib justkui passiivse orientiirina ülesvõte peaosas armastajapaarist, kes lahkab stuudiolikus intervjuuformaadis omavahelist suhet. Peamiselt toimub analüüs läbi naise suu, ent meeski on seal – ta reageerib. Oma kõnevõimet pole meespool kaotanud mitte ainult selle filmi loos, vaid väga suures osas eludest, mida ma kõrvalt olen näinud. Armastus tähendab korraga kõike ja mitte midagi. Võta siis nüüd kinni… Aga millest? No näiteks pudelist.

Arvestades seda, kui kaua kestsid antud dokumentaali võtted (2,5 aastat) ja kui lähedale režissöör tegelased endale lasi (nad elasid olude sunnil mitu kuud samas korteris) – või oleks õigem küsida, kui lähedale ta neile läks –, tuleb kohe mainida, et seda filmi vaadates on tarvis unustada oma mugavate ideaalide ja raamatutarkustega konstrueeritud kodanlik reaalsus ning võtta ekraanil jooksvat vahetult sellisena, nagu see on. Kusjuures filmi puhul on märgitud, et see ei ole soovitatav nõrganärvilistele. Ja ma tõesti nägin ka mõnda inimest saalist lahkumas. Aga tegelikult pole jube mitte niivõrd film ise, vaid inimeste suutmatus selle sisu seedida.

Selles loos on naispeategelane Veronika domineeriv osapool ja tema hääl kandub kõvemini. Ta tunneb, teab ja näeb oma elu seoseid mineviku ja olevikuga. Ta on üks neist, kes elab iseendas läbi mitme (põlvkonna) inimese represseeritud emotsioone, ning just see paratamatus saabki talle määravaks. Tunnistades, et ta isa ei näidanud ema suhtes nende pereelu ajal üles ühtki inimlikku tunnet, jääb taoline eeskuju teda saatma ka ta enda isiklikus elus. Kõik oli korras, Veronika läks ülikooli, oli seal pingutuseta edukas – aga on täiesti arusaadav, et igal inimesel peab olema mingi stiimul, et end elusana tunda. Alkoholitarbimine on ju lihtne ja kättesaadav viis saavutada momentaalne reaalsusnihe. Ja nii ei ole üllatav, et igasugusele kogemisele radikaalselt avatud elukunstnikust Veronika ka süütevedelikku joovate pomšideni jõudis. Nendega ju alati juhtub midagi! Sellise seltskonna kaudu kohtas Veronika ka oma eluarmastust Fredi.

Armastuse totaalne kogemine, millest muinasjutud räägivad, on võimalik, kui sellesse uskuda. Lootus ongi see, mis elu edasi viib, ja mõne jaoks pole see muinasjutuline armastus igapäevaolmes lihtsalt võimalik. Kuidas saabki seda kogeda autoliisingu, hüpoteeklaenu ja karjuvate lastega? Samas, elades sellises totaalse armastuse ulmas, on tunded samasugused loodusnähtused nagu tuul ja päike – Veronika kiremõrvakatse on selle avalduseks. Armastust kui kõige suuremat mässu pole võimalik mõõta ega piirata. Film peegeldab maise elu absurdi ja tühisust. Kuidas puutub seadusesse see, mida kaks inimest teineteise vastu tunnevad ja kuidas nad seda teineteise suhtes väljendavad? Mida saab kohtuvõim loodusseaduste suhtes ette võtta? Kuidas panna vihmapilve üksikkongi? Mitmes stseenis ilmneb Veronika taiplikkus teda ümbritsevat maailma ära kasutada ja ma elu sees ei usu, et vangistus teda kuidagi muudaks. Ükski vanglas olnud inimene ei jää seal lollimaks ega tule sealt välja seaduskuulekamana, kui ta enne oli. Pigem vastupidi. Kuigi me pole veel tuttavad, ootan mina küll Veronika vabanemist. Vahelduseks mõni inimene, kes on päriselt ka ELUS.

Ja mis meestesse puutub, siis asi on tõesti just nii nutune nagu Fred selles stseenis, kui Veronika ta maha on jätnud. Järgemööda käib ta ema haual ning siis teda kasvatanud naise juures, kuni Veronika temaga jälle ühendust võtab ning see ta kohe tagasi juba filmis tuttavaks saanud reaktsiooniahelasse lülitab. Süvenemata rohkem mehe eneserefleksiooni, jääb filmis pidevalt kohalolev joomarlus minu jaoks siiski sekundaarseks – ega see ei võta ära, vaid pigem süvendab inimeseksolemise valu. Armuda, tundeid väljendada, seksida, jääda rasedaks, tappa, surra – seda kõike on täis peaga lebom taluda. Ka riigi abitust aktsiisimaksukesest ei ole siinkohal ju vähimatki abi.

„Armastus…” võib meeldida või mitte meeldida, aga see raputab mõtlema eluliselt olulisele. Kas ja kuidas me saame aidata nii iseennast kui ka teisi? Vastuseid saab anda endale ainult igaüks ise. Kui inimene just nõrganärviline pole muidugi…