Arvustus: Schuiten-Peetersi psühhogeograafiline urbanism
Lugemisaeg 7 minFrançois Schuiteni ja Benoît Peetersi „Varjatud linnade” sarja teine[1] eestindus „Brüsel” on oodatud täiendus iga koomiksisõbra raamaturiiulisse. Suurejooneline ja läbi mõeldud retrofuturistlik kunstiteos avab linnaplaneerimise seoseid inimeste heaoluga ning ähmastab utoopia ja düstoopia piirjooni.
François Schuiten, Benoît Peeters „Brüsel”
Toimetaja Sandra Mälk
Eesti Arhitektuurimuuseum, 2022
128 lk
Raamatu nimitegelane enese maskeerimisega vaeva ei näe – otse loomulikult on tegevuspaigaks pisut stiliseeritud ja ajaliselt nihestatud europealinn Brüssel[2]. Tavateadvuses seostub Brüsseliga mitmeid negatiivseid konnotatsioone: bürokraatia, inimvaenulik linnaruum, elitarism jne. „Brüsel” ei püüagi seda kuvandit vaidlustada, vaid uurib selle kujunemislugu ja ideoloogilisi tagamaid. Ehkki Schuiten-Peetersi „Brüsel” mõjub hoiatava loona, mille kangelased on sunnitud lõpuks nendele vaenulikuks muutunud linnakeskkonna eest põgenema, näib, et inimlikkusele ja loodusvaadetele keskenduvad lõpuleheküljed pakuvad siiski välja ka teatava positiivse programmi.
Urbaniseerimise ja utopismi roiskuvad viljad
Koomiksižanr meediumina ongi moderniseerumise ja tööstusrevolutsiooni tulem. Esmalt ajalehesabade juurde kuulunud pildiribad tegi võimalikuks odavnenud trükitehnoloogia, massimeedia kujunemine ja inimeste koondumine linnadesse. Postmodernistlikus vaimus võtab aga Schuiten-Peetersi teos sihikule just urbaniseerimise ja utopismi roiskuvad viljad.
Žanriliselt laveerib „Brüsel” meeldivalt düstoopia ja utoopia piirimail. Ühtmoodi grotesksetena on kujutatud nii ülimat uuendusmeelsust kui ka konservatismi. Iseeneslike väärtustena jäävad mõlemad sisutühjade loosungite tasandile, mis lõppevad tupikteega. Ambivalentsus hinnangutes pakub mitmetähenduslikku lugemiselamust, mis jätab lugejale ruumi kaasa mõelda, mitte ei otsusta tema eest.
Ühtmoodi grotesksetena on kujutatud nii ülimat uuendusmeelsust kui ka konservatismi. Iseeneslike väärtustena jäävad mõlemad sisutühjade loosungite tasandile, mis lõppevad tupikteega.
Vastuolud ja pooltoonid iseloomustavad „Brüselit” tervikuna. Näiteks futuristlike elementide segamine retrohõngulise linnamaastikuga, mis loob kummastava „tagasi tulevikku” efekti. Või koomiksitele pahatihti omase jõutasakaalu „aktiivne meeskangelane vs. passiivne naistegelane” pea peale pööramine. Constant Abeels, kelle lõputuna venivat päeva me jälgime, on pigem saatuse ning talle kontrollimatute jõudude mängukann, sellal kui anarhistist Tina Tonero isemeelsus ja aktiivne tegutsemine annavad talle suurema agentsuse.
Arhitektuur toimib „Varjatud linnade” sarjas uurimisvahendina, väga mitmekesiste ja raskesti hoomatavate teemade – geopoliitika, keskkond ja kapitalism – mudelina. Hoonetest saab metafoor inimhinges toimuvale, misläbi koomiksilehekülgedel kujutatud linnamaastikud omandavad psühhogeograafilise kvaliteedi. Selline teemapüstitus kõlab hästi kokku nüüdisaegse urbanistliku maailmaga, aga sobitub ülimalt hästi ka graafilise romaani formaadiga. Koomiksi pildiridade geomeetrilised leheküljejaotised – ruudud, ristkülikud, piki- ja laiformaadid – soosivad linnastruktuuride ja tänavavõrgustike kujutamist. Julgelt on kasutatud eri rakursse, rütmistusi ja värvikombinatsioone, mis loovad teosest visuaalselt kauni terviku.
Hoonetest saab metafoor inimhinges toimuvale, misläbi koomiksilehekülgedel kujutatud linnamaastikud omandavad psühhogeograafilise kvaliteedi.
Igihaljas plast
Koomiksi peategelane Constant Abeels on lillekaupmees ja idealistliku progressiusu esindaja, kes vahetab rõõmuga oma niiskust ja hoolt vajavad taimed igihaljaste plasttaimede vastu. Abeels usub, et uuele sortimendile üle minnes puhkeb ta äri taas õitsele. Plastikultusel on Belgiaga ka otsene ajalooline seos. Nimelt patenteeris esimese nüüdisaegse läbinisti sünteetilise plasti – bakeliidi – 1907. aastal just belgia keemik Leo Baekeland. Bakeliidi leiutamist loetakse moodsa plastitööstuse alguseks ja sarnaselt „Brüselis” kujutatuga nähti seda esialgu üdini positiivse arenguna. Mitte ainult kaubad ei muutunud odavamaks, vastupidavamaks ja massidele kättesaadavamaks, vaid (teoorias) pidanuks plast vähendama ka inimmõju looduskeskkonnale, asendades mitmeid loomset päritolu materjale, nagu elevandiluu, kilpkonnakilbid või sarved.
Moderniseerumise sümbolina on plasttaimed hästi valitud ja sobituvad suurepäraselt raamatus valitseva art deco esteetikaga, mille üheks väljenduseks olid just eksootikaihalus ja loodusläheduse matkimine. Eelkõige avaldusid need taimses ornamentikas ja toataimede kuhjamises interjööri. Tubases keskkonnas väljendab taimerikkus perenaise hoolt, kohalolu ja seotust koduga. Plasttaimed muudavad need väärtused iseenese karikatuuriks. Tänapäeval on taimed osa tarbimiskultuurist ja tundub, et nende populaarsus on olnud viimasel aastakümnel tugevalt tõusuteel üsna sarnastel põhjustel kui viktoriaanlikul ajastulgi – inimesed otsivad suurte tehnoloogiliste ja ühiskondlike muutuste ajal tuge loodusest[3]. Isegi kui see tugi saabub plastpotis kolmeeurose IKEA luuderohu kujul.
Visuaalselt üks lummavaim peatükk raamatus on „Meister iga töö peale – Freddy de Vrouw”, milles ettevõtja ja visionäär de Vrouw tutvustab linnavalitsusele oma tulevikunägemust Brüselist. Turunduslikel eesmärkidel on tulevasest linnamaastikust loodud suurejooneline makett, mille vahel äratehtud nägudega raehärrad kõhklevalt jalutavad. Pildiseeria meenutab nii kompositsioonide kui ka naivistliku vaimsuse poolest väga tugevalt kuulsat Flammarioni gravüüri, kus maailma äärele jõudnud munk pea tuttavlikust sfäärist välja pistab ning käe uudishimulikult teispoolsuse järele sirutab. Isegi maketina mõjub tuleviku-Brüsel klaustrofoobiat tekitava ja ähvardavana, kuid sellel ebamaisusel on ka teatav võlu. Uudsuse ja ulja kujutlusvõime külgetõmbejõudu on võimatu alahinnata.
Isegi maketina mõjub tuleviku-Brüssel klaustrofoobiat tekitava ja ähvardavana, kuid sellel ebamaisusel on ka teatav võlu.
Ajahambajäljed
„Brüsel” ilmus esialgu aastatel 1991–1992 seeriana Belgia koomiksiajakirjas À Suivre. Teemadevaliku poolest pole teos vahepealsetel aastakümnetel mitte vananenud, vaid pigem noorenenud. Esmast ilmumisaega arvesse võttes võib „Brüselit” isegi prohvetlikuks pidada. Kui teose peamised visionäärid on teadlased, siis praegu ongi kätte jõudmas teaduse ajastu, kus nii pandeemia kui ka kliimamuutuste adresseerimine lasub suuresti teadusliku mõttelennu ja teadlaskonna usaldusväärsuse õlgadel.
Paraku pole koomiksiraamatu kõik osised võrdselt hästi ajahambale vastu pidanud. Eriti torkab see silma keskse naistegelase, süsteemile vastutöötava Tina Toreno kujutises. Tema impulsiivsed ja napid lembestseenid Constant Abeelsiga mõjuvad terviku taustal üsna kontekstiväliselt ega anna teosele ei sündmustiku ega ka tegelaskujude arengu mõttes midagi juurde. Enamik „Brüselile” osaks saanud kriitikast ongi suunatud üsna skemaatiliseks jäävate tegelaskujude pihta. Selles võib süüdistada nii teose nappi formaati kui ka autorite teadlikku keskendumist inimsuhete arendamise asemel hoopis linnaruumi kujunemisele.
Esmast ilmumisaega arvesse võttes võib „Brüselit” isegi prohvetlikuks pidada.
Küsimärke tekitab ka raamatu kolmas peatükk „Elekter – parim tohter”, mis kujutab brutaalselt ja meelevaldselt elektriravi kasutamist psühhiaatrias. Nüüdisaegses meditsiinis on aju mõjutamine füüsikaliste vahenditega siiski endiselt oluline ravivõimalus. Tahtmata meelelahutuslik-kunstilisele väljaandele liiga teha, tuleb ometi silmas pidada, et popkultuur on meie maailmataju peaarhitekt ning taolised võikad kujutised on laiale publikule tunduvalt kättesaadavamad ja sööbivad nende mällu rohkem kui meditsiiniprofessionaalide teavitustöö.
Ehkki arhitektuur graafilise romaani ainese ja peategelasena võib esmapilgul olla harjumatu, isegi igavavõitu, on linna- ja eluruumid tänapäeva inimese jaoks loomulik elukeskkond, mis iga päev meie käitumist ja valikuid mõjutab. Just arhitektuuri nähtamatuses avaldub see, kuivõrd läbi on inimeste elud põimunud ümbritseva ruumiga. Schuiten ja Peeters püüavad neid vastastikmõjusid sõna otseses mõttes graafiliselt välja joonistada ja lugejani tuua, et oskaksime hinnata ja tähele panna urbanistlikus keskkonnas toimuvaid muutusi ning nende mõju inimtegevusele. Ja muidugi ka, vastupidi, selleks et aidata jõuda tõdemuseni, et meie endi valikud, ideoloogiad ning väärtushinnangud loovad ruumi, mis meid ümbritseb.
[1] Avalöögiks oli 2021. aastal ilmunud „Urbatekt varjatud maailmas”, mis anti välja ühes sama pealkirja kandva näitusega Eesti Arhitektuurimuuseumis.
[2] Teose ajaloolisi tagamaid, prototüüpe ja autorite tausta on avanud juba põhjalikult teose toimetaja ning näituse „Varjatud maailmad” üks kuraator Sandra Mälk. Vt Mälk, S. 2022. Lugu sellest, kuidas linna juhib megalomaan. – Sirp, 02.09.
[3] Vt nt Durbin, L. 2020. Victorian Domesticity: The Root of The Houseplant Craze. – Erudition Magazine, 18.11.
Ave Taavet elab linnas, loeb koomikseid ja teeb neid ka ise ning kasvatab usinalt taimi.