Andres Aule mahult väike, kuid sisult sugugi mitte õhuke luuleraamat „Valge hajub ridade vahel” paistab silma stiilse mustvalge kaanekujunduse ning paraku ka skandaalse ajalooga.

Andres Aule „Valge hajub ridade vahel”
Kujundanud Piia Ruber
Verb, 2019
63 lk

Selleks et raamat ise oma ajaloo varju ei jääks, on aga Kaupo Meiel Sirbis ilmunud arvustuses õnneks taustade selgitamise ja meenutamise töö ära teinud ning jätnud järgmistele arvustajatele võimaluse pääseda viitega, mida siinkirjutaja saab nüüd tänulikult kasutada. Kui sellest ajaloost võiks midagi lugemisteekonnale siiski kaasa võtta, siis teadmise, et teos on valminud väga pika aja jooksul ning peaks seega olema komponeeritud läbimõeldult.

Nõnda see üldjoontes ka on, terviku heaks töötab kahtlemata läbiv motiivistik: valgus, varjud, linn ja majad, võrrandid, jooned ja punktid, aga ka uksed ja väravad ning neid kõiki siduvana aeg ja ruum. Tuleb küll nõustuda Meieliga, kes leiab, et kaks peatükki, milleks kogu liigendub, pole teineteisest sisuliselt erinevad, kuid nende sees tekib omakorda justkui alapeatükke või motiivide kaudu seotud järjestikuste tekstide kogumeid, nagu tehete, võrrandite ja ridade temaatika lehekülgedel 37–40. Pealkirja, mis kajastub kõige konkreetsemalt luuletuses „Läbi mu sõrmede” (lk 52), on võimalik suhestada üsna mitmete teistegi tekstidega, kõige avaramalt selle kaudu, kuidas lüüriline maailm liigub konkreetsuse ja sulandumise, valguse ja varjude või tumeduse vahel. Ridadevahelisuse kui kujundi tähendusseoste potentsiaali toovad esile ka näiteks read „meie oleme joon / hirmust et ridade vahel midagi pole / taandume / paindume / tähtedeks” (lk 49).

Tähendusrikas mäng

Keel, sõnad ja kirjutamine on ühtlasi teemaks mitmes luuletuses. Samas mõjuvad nii mõnedki keelt ja kirjutamist poetiseerivad tekstid kohati üksteist kordava, pisut väsitava või ka ülepingutatuna. Luule üleromantiseerimine, mida nüüdiskirjanduses esineb küllaltki palju, võib paradoksaalsel moel luulekogu lahjendada. Kui veel kogu nõrgematest külgedest rääkida, siis tuleb tunnistada, et mõnel luuletusel ja kujundil on pisut triviaalsuse maiku, näiteks „ei ole musta ega valget / ainult hall” (lk 8) või „kui vaatad maailma / saad aru / et parim kingitus on elu” (lk 48). Lisaks on kogus üksikuid tekste, mis irduvad valdavast lüürilis-mõtisklevast tõsimeelsest üldtoonist, nagu pigem sotsiaalmeedia huumorina mõjuv „Ma ei ole robot / vastan robotile / juba mitmendamat korda / ta ei usu mind” (lk 57).

Ülekaalus on siiski poeetiliselt mõjusad ning tõlgenduslikku pinget pakkuvad tekstid. Aule poeetika on nüansirikas, kujundid sünnivad sageli sõnade või ka tüvede mitmetähenduslikkusest, samal ajal pole enamasti tegu sõnamänguga üksnes mängu enda pärast, vaid seosed luuakse sügavamalt ning tervikmõtet silmas pidades. Üheks õnnestunumaks näiteks niisugusest nõtkest tähendusmängust on luuletus „Suust suhu”: „tunnel kahesuine / seedib rongi / seedib reisijaid / sealhulgas mind // ja kui valgust näen / ta otsas ongi // surmasuus on kokkupuutepind” (lk 22).

Luuletused on valdavalt rütmistatud, ehkki sagedamini on rütm pigem vahelduv ja mitmete kõrvalekalletega kui rangelt meetriline ning ühtlasi domineerib lõppriimis segariim. Kõige tugevamalt eristub ülejäänud luuletustest kogu avatekst, mida tuleks iseloomustada kui poeetilist proosat ning mis toimib ühtlasi kui mitte lausa lüürilise manifestina, siis vähemalt sissejuhatusena autori aja- ja inimesetunnetusse. Lühidalt kokku võtta pole Aule luuleilma lihtne, kuid selle tuumaks paistab olevat eksistentsiaalne mõistmistung, püüd tunnetada inimest ja tema positsiooni maailma aja- ja ruumimõõtmestikus.

Seda mõistmispüüdu saadab pinge seoste ja juhuslikkuse, pidevuse ja fragmentaarsuse vahel, läbitunnetatavate hetkede taustaks on elu hoomamatus, mida saaks ka hajumiseks nimetada, ja olemise mõtestamise sõltuvus vaatepunktist, nagu see on sõnastatud ka avaluuletuses: „See on rütm, üha aimatavam ja suurem, mis muudab / meie elud ainult kaugelt vaadates mõistetavateks / kildudeks” (lk 7).

Vaatepunkti ja nägemisvõimaluste küsimus on tuntav paljudes tekstides, näiteks klaasimotiivi või ka värava- ja uksekujundite kaudu. Veel paistab silma, et maailma või nähtuste ning neid tajuva subjekti positsioonid näivad kohati olevat ümber pööratud – me ei näe mitte välist subjekti kaudu, vaid subjekti välise kaudu: „Läbi klaasi millest kaugemale näha / pole antud / hoolimata sügavuse kutsest / kõrges majas / lasen valgusel end vaadata” (lk 9). Samalaadset suhet maailmaga võib näha ka ridades „ja maailm sinu ümber / pöörleb õige tasa // tema varjud / sinust läbi / libisevad / alatasa” (lk 14).

(Taas)kohtumine kujundiga

Mõnel juhul pakuvad kujundid kummalist äratundmisrõõmu, tekitavad tunde, et midagi sellist on kuskil justkui juba olnud, ning ehkki siin ei pruugi olla tegu tahtlike viidetega, võimaldavad mõned tekstid luua seoseid konkreetsete autorite ja tekstidega varasemast eesti luulest. Nõnda näiteks meenutab luuletus „Ma hoian kinni” (lk 58) motiivi poolest Paul-Eerik Rummo teksti „Ennäe õuna kinni hoidmas puust” ning kui luuletuses „Luule on kutse” (lk 28) leiduv kujund „tuhandeis tubades” võib tunduda tuttavana, siis on tundmus igati õigustatud – sama kujund on avareaks Juhan Viidingu luuletuskogus „Elulootus” (1980). On see kujundikordus juhuslik või mitte, igal juhul ei paistaks sugugi meelevaldsena ka sügavama seose nägemine sellesama Viidingu luuletuse ning Aule luuleilma vahel nii motiivistiku kui ka maailmatunnetuse poolest. Kui lisada siia asjaolu, et Aule õhuline, üsna väljajätteline ning oma koha- ja ajamääratlustes ning pöördumistes pigem umbmäärane kui konkreetne poeetika toob meelde 1970. ja 1980. aastate lüürilise luule, on ilmne, et selle raamatu kontekstidest osutub skandaalide asemel möödapääsmatuks hoopis eesti luule ning eriti just see osa 20. sajandi teise poole poeetikakogemusest, mida saab iseloomustada elutunnetuse tasandil modernistlikuna ning esteetika poolest uussümbolistlikuna.

Samas ei saa muidugi öelda, et Aule luule on mingil moel kulunud või igavalt kordav – see kannab eesti luuletraditsiooni edasi omas stiilis ning isikupärase kujundikeelega. Uue ja vana, aja möödumise ja nähtuste kordumise teemat puudutatakse ka luuletuskogus endas ning korduvuskäsitluse võtab tabavalt kokku rida „kõik on ikka seesama kuid miski on alati uus” (lk 15). Terviklik ja nüansitundlik lüüriline maailm saab olla alati uus ning avardada keele- ja maailmakogemust. Avardumine eeldab aga tähelepanu nii konkreetsele kui ka hajuvale, nagu näitab üllatavalt ka Aule luuleraamatu vormistus: kui mitte hoolega ja õige nurga alt vaadata, võib viimane luuletus lugemata jääda.

Marja Unt on kirjandusuurija, eesti kirjanduse õppejõud Tartu Ülikoolis ning Eesti Kirjanduse Seltsi tegevjuht, kes sunnib end asjade tasakaalus hoidmiseks aeg-ajalt kriitikat kirjutama.