„Seltsimees laps” (Eesti, 2018). Režissöör Moonika Siimets, osades Helena Maria Reisner, Eva Koldits, Tambet Tuisk jt. 100 min.

Mängufilmi „Seltsimees laps” aluseks on Leelo Tungla autobiograafilised romaanid „Samet ja saepuru” ning „Seltsimees laps ja suured inimesed”. Raamatud ei jätnud külmaks mind ega ilmselt ka paljusid teisi, kes on neid lugenud. Olgu lugeja siis mis tahes ajastu inimene – oleme ju kõik oma ema lapsed.

Mina lugesin Leelo Tungla „Sametit ja saepuru” esimest korda päris väikese tüdrukuna. Olin nii umbes 10–11-aastane ja mäletan selgesti, kuidas see mulle juba siis tohutult hinge läks. Sel ajal ei teadnud ma veel Eesti keerulisest ajaloost suurt midagi, ometi tundsin selle looga mingit kummalist sidet. Ja nüüd, aastaid hiljem, kui nägin nende raamatute ainetel tehtud filmi, kogesin sedasama sügavat ühtsustunnet selle pisikese inimesega, kelle ema oli küüditatud. Mõistsin, et oleme justkui ühe silla kaks algust: tema, küüditatud ema tütar, ja mina, laps, kelle ema on alati olemas olnud. Ema on väikese lapse jaoks kõik – ta on kogu tema maailm. Ja kui seda maailma siis ühel hetkel enam ei ole… seda k õ i k e, siis mida peaks üks väikene tüdruk peale hakkama.

Väikese inimese suhe isaga on teistsugune kui emaga. Kui Leelo Tungla (Helena Maria Reisner) ema Helmes Tungal (Eva Koldits) Siberisse saadetakse, jääb Leelo oma isa Feliks Tunglaga (Tambet Tuisk) kahekesi. Ja niisama järsku lakkab peategelase endine reaalsus olemast – tema perekond on ühtäkki purunenud ja ema kadunud. Filmis tuleb hästi välja isa valmisolek ja püüd oma tütart igas olukorras toetada.

Justnagu suur, tugev, mitmeharuline puu, mille juures Leelo ja tema ema filmi alguses istuvad ja kus Leelo küsib, kas puud aitavad, kui sul on mure. Selle peale vastab ema, et sellisel juhul tuleb minna metsa puude juurde ja rääkida neile oma mure ära. Siis hakkab kohe kergem. Ja täpselt nii oligi.

Muutunud oludes on isa Leelole nagu seesama suur puu, mis kuulab ja aitab nii, kuidas vähegi suudab. Ta on alati olemas, kõigutamatu, ja tema peale saab loota. Leelo teab, et ta ei murdu ühegi tormiga.
Kuna Leelo ema oli Siberis kaua – umbes viis aastat, mis tundub väikese tüdruku jaoks ilmselt lausa igavikuna –, asendub aja möödudes tema maailma definitsioon isaga. Tühimikku Leelo kõiksuses täidab teadmine, et ema tuleb „kohe varsti” tagasi koju.

Film, mis poeb hinge

Filmist rääkides ei saa kindlasti minna mööda peategelase meisterlikust rollist. Noore näitleja Helena Maria Reisneri Leeloga üheks saamine oli täiesti maagiline. Ta on nii ehe. Kõik tema juures oli niivõrd päris, et raske on uskuda, et tegu on vaid puhtalt näitlejatööga. Ja eriti imekspandav oli kahe näitleja – Reisneri ja Tambet Tuisu – klapp. Nagu päris tütar ja isa oleksid kaamerate ette sattunud.

Mainimata ei saa jätta ka kogu ruumi, kus film toimub. Kaunis oli nii sees kui ka väljas filmitu, eriti ilusad aga just kaadrid looduses. Looduses jäädvustatud lõikude tõttu tuleb hästi välja teada-tuntud fakt, et Eestis tõepoolest on kõik neli aastaaega esindatud. Just nendesamade looduspiltide pärast suurenes minus juba filmi esimeste minutitega armastus Eesti vastu, mis vahel kuhugi sügavale mu sisse ära kaob ja raskesti tunnetatavaks muutub. Kuid looduskaadrid äratasid selle tunde minu südames jälle üles ning juba puhtalt seetõttu võin öelda, et „Seltsimees laps” on Eesti 100. sünnipäevaks valminud kingitustest üks õnnestunuimaid. Mis saaks olla Eesti sünnipäeva puhul veel parem kui panna inimesed aina uuesti ja sügavamalt oma kodumaasse armuma? Ega vist polegi midagi etemat.

„Seltsimees laps” oli ehe algusest lõpuni. Tunded ekraanil voolasid esimestest kaadritest alates sahinal saali – ainsad hääled, mida publiku hulgast kuulda oli, olid vaiksed nuuksed. Oli tunne, nagu inimesed oleks vaadanud filmi ühe hingetõmbega, kogu sellest ilust ja valust võlutuna. See kõik sai sündida tänu meeskonnatööle, Leelo Tunglale ja režissöör Moonika Siimetsale, kelle jaoks „Seltsimees laps” oli esimene täispikk mängufilm.

Fotod: Priit Grepp / Amrion OÜ

Olivia Tammisto (snd 1999) on Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstiklassi abiturient. Kirjutab vahel kultuuriblogisse Kaktus, kuigi tihti juhtub, et tähtaegadest hästi kinni ei pea. Kaks õnnelikkuse allikat: kõiksugused kunstitarbed ja päike.