Lugu depressioonist ja traumast, aga selle kõrval ka eneseleidmisest ja tugevusest, keha ja hinge lõhkisest duaalsusest.

Neoon Must
„Ma tahan olla tema”
Toimetanud Helle Raidla, kujundanud Jan Garšnek
Hea Lugu, 2017
399 lk

Inimloom on pidevas muutumises. Me püüame kaasas käia selle maailma kiireneva elutempoga, kord end kaotades, siis jälle leides. Või nagu on kirjutanud C. G. Jung: „Me avastame jätkuvalt, et oleme see, too ja veel midagi, ning kogeme vahetevahel suuri vapustusi. See näitab, et alati on osa meie isiksusest endiselt teadvustamata, ikka veel sünnieelses seisundis; me oleme lõpetamata; me kasvame ja muutume.”[1]

Ajastu taak

Meie sügavates hingemaastikes peegeldub ajastu nõdrameelne rägastikuline eluhullus, mis küllap panebki meid sobrama oma „personaalsetes sopaaukudes” (lk 111), harutama lahti „oma mina skisofreenilisi kihte, lõhestunud isiksusi” (lk 155). Aja märgi ja sümptomina on depressioon meis endis, meie lähedastes, võõrastes, aga ka meedias ja kirjanduses, sest kuidagi tuleb ju see õudne kogemus enesest välja saada.

Nii on püüdnud isiklikust kogemusest ja valust kirjutada ka Neoon Must oma debüütromaanis „Ma tahan olla tema”. See on lugu depressioonist ja traumast, aga selle kõrval ka eneseleidmisest ja tugevusest, keha ja hinge lõhkisest duaalsusest. Enesehävitamise, apaatsuse ja hulluse kirjeldused vahelduvad sõpruse, uskumise ja õnnelikkuse valemi otsimisega. See püüd on aga jäänud veidi kahvatuks, pelgalt martüüriumist ei piisa, et head raamatut saada – selle positiivset näidet nägime teises 2017. aastal ilmunud romaanis, Maarja Kangro „Klaaslapses”[2] –, midagi peab olema veel. Ka Neoon Musta stiil on depressioonile omaselt irooniliselt humoorikas ning isiklikust valust läbi imbunud.

Peategelane Keira on noor, ilus, kunstnikuloomusega hing, kellele meeldib vormida skulptuure, tantsida unustamiseni, ehitada ägeda disainiga vannitube, flippida sõpradega reaalsusest ära ja seada endale suitsiidseid tähtaegu. Ka raamatu ülejäänud tegelased on detailselt omanäolised ja ühtlasi ühel või teisel moel depressiivsed. Kohtume näiteks andeka fotograafi Toomasega, kes kaotab ühel hetkel võime suhtuda inimestesse siira vaimustusega, kannatab ärevushoogude küüsis ning reisib eneseleidmiseks pooleks aastaks Lõuna-Ameerika vihmametsa, avastades sealt ootamatu ravimina „metsarännakud”, ning metsiku hingega Sädega, kel on aeg-ajalt tarvis päris oma ruumi ning kes armastab maalimist, põeb psühhoosi ning vajab haiglaravi. Rikkaliku karakterivaliku juures jääb aga puudu psühholoogilisest sügavusest nende väljajoonistamisel. Depressioon ise on palju mitmekihilisem, kui me siit raamatust lugeda võime. Puudu on „põrgulike” tunnete kaamos, mis inimesi enese küüsi vangistab. See tunnete avarus, kihutamine kiirrongil vastu betoonseina, hulluseni langemine ja siis jälle joovastuses naermine. Seda on, kuid pinnapealsemalt, laskumata detailidesse, mida ma selliselt romaanilt just oodanud oleks!

Tehnoloogia ja evolutsioon

Kindlasti on tegemist isikupärase debüüdiga, mis põimib fiktsiooni autori isiklike kogemustega. Stiililt on need 400 lehekülge kerged ja voolavad, pannes seejuures imestama, kuidas depressiivsusest rääkiv tekst võib üldse nii ladus olla. Keeleliselt on see samuti omanäoline, kasutatud on näiteks noorte slängi: miksiganes ma siin maailmas kulgen, midaiganeskiiii ses osas teha saaks, nähes hallukaid, ning entukamad meist lähevad välkamaale, mugides samal ajal tablakaid, soovides semi-õnnelikuks muutuda. Ei puudu ka elu oma mitmekesisuses, pakkudes lugejale „siirast räpasust” ja „puhast siirust” (lk 11): „Käin hästi palju deitimas või tegelt pigem ringi hooramas, sest pärast seda, kui ma olen kellegi ära lohistanud, ei taha ma järgmine päev teda enam näha” (lk 261) või „Kui kaheksa kuu jooksul tuleb kolm korda kaks kainet päeva, siis huvitav, kas homme on jälle lambikast?” (lk 107).

Vahest sügavaimaid sissepõikeid ellu näeme hoopiski ridades, millega kritiseeritakse maailma halvavat taandarengut: „Tehakse ainult saastavat ja kiiresti kokkuklopsitavat paska. Keegi ei suuda millessegi kaua uskuda. Aeg aina väheneb, mille jooksul keegi suudab midagi uskuda. Ja nii sünnib ainult lagunev saast.” (lk 205) Inimene on vankumatult naelutanud oma pilgu tehnoloogia arendamisele, mis tundubki ainuvõimalik arengusuund, selle asemel võiks aga inimlikus plaanis arendada midagi palju olulisemat. Teisalt mõtiskletakse raamatus evolutsiooni üle ning leitakse, et ülejärgmise põlvkonna eluiga on tõenäoliselt nende esivanematest ligi kaks korda pikem, sest me suudame toota meditsiini progressi tagajärjel õigeid tablakaid, mida hoolega mugistades saame nautida pikemat eluiga. Mis sellest, et see elu ei pruugi olla täisväärtuslik ning on kunstlikult üles ehitatud.

Abstraktselt ära

Selles olemise rägastikus otsitakse paaniliselt põgenemisteed, „vaheldus on vaheldus on vaheldus, ära on ära on ära” (lk 46). Toimub pidev põgenemine enese, teiste, millegi tundmatu eest. Otsitakse võimalusi, kuidas saada ära, kuhugi mujale, kus oleks parem kui siin ja praegu. Nii on ka Tõnu Õnnepalu raamatus „Valede kataloog. Inglise aed”[3], kus ihatakse ära sellest majast, õuest, linnulaulust, peenardest. Lihtsalt lennata ära. Kui Õnnepalu räägib, et igatsus ära jääb tihtipeale täitmatuks ja ta leiab end ikka ja jälle siit, siis Keira on niivõrd rahutu hing, et pakib lausa mitu korda oma vähesed asjad ja lendabki ära. Küll Taisse päikese kätte peesitama, küll Islandi võimsa looduse rüppe, aga ka suurlinna Londonisse, kuid nendib paratamatult: „Inimesed on inimesed. Igal pool. Ei loe ei etniline ega kultuuriline ega klassiline ega ükskõik missugune kuuluvus – inimesed on salaja enda sees täpselt samasugused.” (lk 74) Pidev „ära” paneb mõtlema, et võib-olla ihkame sisimas siiski kõik hoopiski looduslikuma maailma poole tagasi? Maailma, mille tehnoloogiline areng on meilt võtnud ning mis eksitab nüüd läbi pseudoelu, süstides meisse apaatsust, eskapismi, kordusi: „Kõik on kordustes. Ma kordan iseennast.” (lk 197) Ära vaikusesse ja rahusse, tuulte tallermaale, kus kõndides meie hing puhastub.

Neoon Must alustas oma raamatu kirjutamist 5–6 aastat tagasi, kui ta oma depressioonist välja tuli. Autori ilmselge soov oli anda mingi valem, kuidas sellest ängistavast pimedusest väljuda, ent ta nendib isegi, et ühest vastust sellele pole[4]. Püüd kirjeldada depressiivset inimhinge ja osutada samas, et me pole siin maailmas üksi, on pretensioonikas ülesanne. Autor keskendub välise maailma kujutamisele, sellele, mida teised meis näevad – sellest ka pealkiri „Ma tahan olla tema”. Keegi meist ei tea aga tegelikult, mis toimub teise inimese sees. Seda teadmatuse hoovust annab teos muidugi hästi edasi, ent on justkui unustanud olulise tahu – inimmeelte süvakihid, meie sees elavad deemonid. Tunnetele on jäetud vähe ruumi, rohkem laskutakse sündmuste ja olukordade kirjeldustesse.

Teosest leiab ka vastuolusid, üle pingutamistki. Minajutustaja kirjeldab, kuidas ta näeb end viieaastasena kitsas nurgas ahastavalt nutmas ning kööki minemas, et haarata sahtlist nuga veenide läbilõikamiseks. Ma ei suuda uskuda, et nii väikese lapse peas saaksid kööginuga ja veenid tähistada enesetappu – elust lahkumist. Pingutatuna mõjub ka peategelase kujutamine justkui naissõdalasena, kes suudab taluda aastaid migreenihooge, võidelda anoreksia, magamatusega, juua end kaheksa kuud järjest „lambikasti”, suitsetada kolm pakki Marbsi ning tarbida üheksa latet päevas, taluda väljakannatamatut hambavalu, tegeleda alateadvusest esiletulevate lapsepõlvedeemonitega (mis on ka peaaegu ainus põige sügavamatesse hingekihtidesse), hoida hulluvate sõprade kätt ja tarbida ohtralt aineid, mis aitavad reaalsusest ära flippida – selleks peab olema kehaliselt ja vaimselt üliinimene. Ülepoetiseeritud minategelane tekitab mõtte, kuidas mina küll nii tugev ei ole.

Sellegipoolest on Neoon Must andnud meile veel ühe „kogemuskirjandusse” liigituva teose, püüdes näidata elu pimedamat poolt selle inetuses ja valus, süstides samas ka killukese lootust, et kõik siin maailmas on võimalik. Uskudes elu muutvatesse sündmustesse, julgeme me vaadata enese sisemisse tühimikku, sinna pimedasse nurka, kus konutavad me alateadvuse kogemused ja hirmud. Võib-olla tasuks kogu selles kiirustavas elurutus korraks aeg maha võtta ja minna loodusesse. Minna mere äärde, kuulata lainete loksumist, tõmmata ninna sõõm värskendavat mereõhku ja HINGATA!

[1] Jung, C. G. 2017. Analüütiline psühholoogia. Teooria ja praktika. Tavistocki loengud, lk 44.
[2] Tammjärv, M. 2017. Arvustus: Maarja Kangro „Klaaslaps”. – Müürileht, 31.03.
[3] Õnnepalu, T. 2017. „Valede kataloog. Inglise aed”.
[4] Neoon Must: iga depressioon on väga erinev. – kultuur.err.ee, 09.11.2017.

Maris Mägi on looduslapsest foto- ja matkahull, kes sattus elu deemonite eest põgenedes kirjandust õppima.