„Minu näoga onu“ (Eesti 2017). Režissöörid ja stsenaristid Katrin Maimik ja Andres Maimik, osades Rain Tolk, Roman Baskin, Evelin Võigemast, Maarja Mitt, Eve Kivi, Jarek Kasar, Carmen Mikiver jt. 110 min.

„Running away is easy, it’s the living that’s hard,” kõlab BadBadNotGoodi eelmise aasta juulis avaldatud albumilt „IV”. Oleksin oodanud, et see salm ka muusikakriitik Hugo Terasmaa kõrvus sumedas suves sumisenud on. Paraku tundub, et mitte, sest Hugo otsustas elamise asemel ära joosta. Kui hing saab haiget ja viinavõtmise asemel käsi e-sigareti poole ulatub, mõtleb nii mõnigi meist, et nii. Nüüd ma lähen. Ma lähen maale ja ma kirjutan raamatu ja seal on meri ja lehmad ja päikeseloojang ja muhe ent sarmikas Marian ja ma saan terveks. Ei pea olema psühhoterapeut, et mõista kui kasutu see on. Aplodeerin Hugole küll selle eest, et raamat sai päriselt valmis.

„Minu näoga onu“ räägib suhetest. Düsfunktsionaalsest isa-poja suhtest, endise abielu taagast, keskealise kurbliku mehe lähedusvajadusest. Hugo Terasmaa on vastlahutatud kirjanik, muusikakriitik, Raivo Terasmaa see-eest endine muusik. Isa ja poeg Terasmaad on vastandlikud karakterid, ent siiski-siiski, on nad mõlemad justkui suured, üksildased lapsed. Peale lahutust sajab Raivo Hugo koju sisse, teatab, et hakkab surema ning nõuab, et too tema eest hoolitseks. Niisiis õõtsub Hugo vaikses lootusetuses kuni psühhoterapeut Marian tema paati raputab. Seda nii sõna otseses kui ka ülekantud tähenduses, sest nad veedavad ka kvaliteetaega kaldale veetud ja aeda püsti pandud paadis.

Mulle tundub, et Rain Tolgi ja Roman Baskini duo töötab niivõrd hästi, sest nendevaheline kummaline keemia on kuidagimoodi tingitud mõlema isepärasest näitlemislaadist. Rain Tolk on Rain Tolk ja Roman Baskin täidab riukliku ning kangekaelse vanamehe rolli ideaalselt. Ainuüksi sellest tekib haarav dialoog. Hugo karakter meenutab mulle veidi mind ennast hetkedel, kui ta kulm kipras The Smithsi särk seljas ringi jalutab ja vahepeal natukene toriseb. Filmi kestel käib aga närvidele Hugo suutmatus oma sisemist ängi välja elada. Seetõttu mõjub ta ka veidi väetilt või tuimalt Evelin Võigemasti kehastatud jõulise ja ereda Mariani kõrval. Tähendusrikka sümbolina toimib ka see, kui Marian muretult tavalise suitsu läidab, samas kui Hugo suust maitsestatud veeauru puhub. Marian ei karda, aga Hugol on hirm.

Kui Raivot ja tema krutskeid pole parasjagu pildil, näidatakse vaatajale Hugo ja Mariani jagatud hetkede vahele pikitud kaadreid lehmadest mere ja roosa taeva taustal. Need mõjuvad kinematograafiliselt väga nauditavalt. Sten Sheripovi muusikaga ühekoos moodustavad need elemendid kena, õhulise, malbe Eesti suveõhtuliku Maimiku-esteetika. Samasugust õhkkonda pakkus ka „Kirsitubakas“, kuid siinpuhul on see kohati isegi veenvam. See film ei võta end liiga tõsiselt. See on piisavalt vaimukas ning ei muutu maitsetuks. „Minu näoga onu“ triivib, mulle tundub, küll pigem peavoolus, kuid filmis on paratamatult siiski mingi vimka sees, mis lisab sellele juurde ühe tasandi. Pahatihti mõjub ebameeldivalt, kui filmides erinevaid tooteid reklaami otstarbel eksponeeritakse, kuid pean oma sõnu sööma, sest oli tõesti tore näha Hugo töölaual Maria Sidorenko loodud kõrvaga kruusi. See oli nagu tillukene ood kodumaisele disainile. Üks Kelpmani pleed ja Augusti jakk veel lisaks ning koos oleks olnud võimas tervik.

Vaatan kõige meelsamini art house filme ning ei tüdine eal näiteks Pasolinist. Seepärast ei saa ma öelda, et kogesin teost vaadates midagi imetabast või erakordset. Andres Maimik ise ütleb intervjuus Eesti Ekspressile, et „Minu näoga onu“ „võiks jätta vaatajale natuke lootust“. Kui see oli üks eesmärkidest, siis tunnen, et režissöör on selle täitnud. Armastada ja olla armastatud ei ole lihtne, veelgi enam, kui tuleb jännata inimestega, keda oled tänu ühistele geenidele n-ö kohustatud armastama. See on raske, aga sa üritad ikka. Kindlasti on vaja teha kompromisse, vahel on vaja ka karjuda. Film räägib vaatajale, et selleks, et mingitki lähedust tunda, ei saa karta ega end peita ning tegelikult tuleb inimestega õrnusega ümber käia.

Raivo heidab Hugole alatasa ette, et too on isa unarusse jätnud ning ei korralda talle kindlasti isegi korralikke matuseid. Alles elu lõpupoole hakkab Raivo nõudma oma õigusi Hugo isana. Inimene, kes ei ole iial käitunud kui isa, ei saa ometi eeldada, et poeg, keda ta kunagi kasvatanud ei ole, siis järsku tubli poja rolli omandab. Hugo situatsioonis on mõistlik olukorraga leppida, andestada, aidata. Proovida mõista, et Raivo sibulat ei kannata ning pakkuda tema peiedel salatit, mis on tõepoolest sibulast prii. Ja veel – olla parem isa kui oli tema isa. Vigu pole mõtet korrata, neist võiks hoopis õppida. Seda ei saa teha ühe ropsuga, selleks läheb aega. Aga aega ju on.