18. jaanuaril Narva Vaba Laval esietendunud techno-draama „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse” („Не удивляйся, когда придут поджигать твой дом”) on valminud Vene Teatri ja Vaba Lava koostöös, kus Venemaalt on külalislavastajaks Juri Muravitski.

Lavastuse algtekstiks on Poolas tõestisündinud sündmuste põhjal Pavel Demirski kirjutatud näidend „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse”. Näidendi ajakirjanduslik väärtus seisnes tööliste prekaarsete tingimuste esiletoomisel kaasaegses Poolas. Samuti võib sellest ekstrapoleerida midagi tänapäevase kapitalismi toimimisele olemuslikku. Järjest hõreneva sotsiaalse kindlustuse (à la käsundus- lepingud, nulltunnised töölepingud jne) ning kasinuspõhimõttel toimiva kapitalismiga on töölised atomiseeritud ning kaotanud võimendatuse. „Ära imesta…” puhul on selliste kaasaegsete valukohtade esiletoomiseks pöördutud brechtiliku teatri poole.

Lugu on arengu poolest lihtne ja sirgjooneline, mille tõttu peatuks sellel põgusalt. Poolas on Itaalia kodumasinate tehas, kus lülitatakse välja ohutussüsteemid, et maksimeerida tootmist. Üks töölistest, kes on lisaraha nimel sellega nõus, saab pressi vahel traagiliselt surma. Ohutussüsteemide õnnetuse tegelikku põhjust varjatakse. Töölise lesk tahab teada tõde oma abikaasa surma kohata. Kaaslaseks abikaasa õde, hakataksegi uurima. Vaheldumisi tuleb esile lootusetuse lugu noorest lesest, surnud abikaasa õest, töölistest, kes lahkunuga töötasid, ahnetest Poola ja Itaalia direktoritest ning investoritest, kes kõik mingil määral on antud traagilise sündmusega seotud. Avaneb mitmekihiline pilt korporatiivsest hierarhiast ja inimeste hammasrattastumisest selles masinavärgis.

„Ära imesta” puhul lugu on allutatud kodanikuargumendi teenistusse, millega üritatakse vaataja mobiliseerida. Seetõttu oleks viljakam vaadata selle argumendi esteetilis-poliitilist potentsiaali. „Ära imesta…” on provokatsioon või „kõrvakiil” kodanlikule teatrile. Vaataja on kutsutud osalema agitatsioonis, kus teater muteeritakse techno’ga ja vastupidi.

Demüstifikatsiooni potentsiaal

Intervjuus, mis eelnes esietendusele Narvas, väitis Muravitski: „Ümberringi on nii palju võltsi ja mittetõelist, et inimene ihkab ruumi, kus teda ei peteta. Aga tinglik teater ei peta, ega ürita luua illusiooni. Seda näidendit saabki ainult nõnda avada”. Muravitski kvaasi-brechtilik lähenemine paikneb demüstifitseerimise loogikas. Demüstifitseerimine – kapitalistliku vaatemängu masinavärgi lahtivõtmine ja selle toimimise näitamine, kui idee on võrdväärne Brechti peamise tehnikaga – võõritus (Verfremdung). Selle eesmärk on vabastada vaataja kui kodaniku potentsiaal. Näidates, kuidas me allume vaatemängu illusoorsele masinavärgile, oleme selle poolt determineeritud, avaneb meil võimalus end redetermineerida ehk ümber seadistada: „Brechti eepika juhtmõtteks on näidata eemalt, kuidas inimesed eri ühiskonnakihtides ja võimupositsioonides võtavad oma elutingimusi loomulikena, ka siis, kui nad paisatakase sõtta või kui neid tabavad väljast tulevad õnnetused.”[1] Võõritus, mida vaataja kogeb „Ära imesta…” lavastust vaadates seisneb selles, et tegelasi pole näidatud läbi psühholoogilise vaid ühiskondliku determinismi. Materiaalsed tootmissuhted määravad meie osalemist ühiskonnas ning teater, mis avab psühholoogiliselt tegelasi (stanislavskilik teater) osaleb kapitalistlikus vaatemängus, mida „Ära imesta…” metatasandil kui teatrisündmus kritiseerib.

„Ära imesta…” näitab, kuidas vabrik tähistab nii semiootilist, kui operatiivset väljaspool vabrikut ennast. Näitlejate poolt loodud karakterid on muutunud tootmissuhete osaks. Nende enesepilt, ehk viis kuidas nad identifitseerivad end on lahutamatu vabriku funktsionaalsest kehasemiootikast, mida ilmestab techno-rütmi kõikjalolev kohalolu ning näitlejate mehaaniline lavakeel. Puudub teatud orgaaniline kuvand inimfüsioloogiast või isegi psüühikast.

Revolutsioon sööb lapsi, aga kapitalism mehi

Naine kui üksilduse kuju, kes alustab võitlust ekspluateeriva süsteemi vastu on olemas juba Brechtil. Sellist kuju võib iseneses pidada brechtilikuks. Brechti näidend „Ema Courage ja tema lapsed”, tema lavastatud Maksim Gorki romaan „Ema” Berliner Ensemble’iga 1932 [2] resoneeruvad „Ära imesta…” lesega, kuna need ei vasta „sotsialistlikule realismile”, mis nõuaks positiivset tegelaskuju esiletõstmist. Need naised ei ole puhtuse ja siiruse sümbolid degradeerunud maailmas, vaid niisamuti viimasest rikutud. „Ära imesta..” lesk on rumal ja naiivne, tema žestid ja näoilmed on konarlikud, justkui rõhutades tema koledust. Temas varjub midagi abjektset, tülgastavat ja resigneerunut, mis võõristab teda vaatajast.

See tuletab omakorda meelde Sex Pistolsi loo „Bodies”, mis räägib Birminghami töölisperekonna tüdrukust, kes avalikus käimlas teeb abordi. Kusjuures pungi-mudeli jätkuks võiks pidada techno-mudelit. Pungi nagu ka techno-mudel tõukus samamoodi ideedest, mida võiks pidada kvaasi-brechtilikeks. Agitatsioon, illusioonide langemine, vaatemängu tühistamine, mis väljendus selles, et lava n-ö kaotati. Esineti samal tasemel vaatajatega nagu ka „Ära imesta…” puhul, kus vaataja asub mustas saalis etendajatega samal tasemel. Tegelasi kantakse edasi läbi mehaanilise lähenemise, mitte psühholoogilise sisekaemuse.

Birminghami töölisklassitüdruk ja Poola tehasetöölise lesk kui demüstifikatsiooni objektid vastanduvad romantistlikule maailmapildile, leides et inimloomus on ebatäiuslik masinavärk ning selles puudub ülevuse dimensioon. Inimene on kehvalt üles ehitatud konstruktsioon. Me oleme kõik sisemiselt manipuleeritavad ning demüstifikatsiooni loogika leiab, et hinge pole (vaja), kuna seda asendavad mehaanilised tungid, tõmblused ja refleksid. Selles maailmas pole midagi ülevat või ilusat. „Ära imesta…” techno-mudeli jaoks on inimene industriaalne masin.

Techno-draama

Teatri süntees antud loo valguses techno’ga on täiesti põhjendatud. Techno sündi võib omistada kahe tööstuslinna – Düsseldorfi ja Detroidi, tööstuslikule keskkonnale, mille helidest sündis kliiniline robotlik muusika. Techno’s kristalliseerub tehasetöölise olemus – inimene, kes on saanud masinavärgi osaks. Selle külm kalkuleeritud rütm ja anonüümsuse esteetika, millele ühena esimestest andis elu techno-grupp Underground Resistance kandub edasi ka lavastuse stsenograafias, mis on minimalistlik ja monotoonne. Ebavajalik on eemaldatud ja puudub butafooria.

Juri Muravitski moondab meie arusaamasid lavastajast. Tekib teatrisisene süntees reivikultuuriga, kus lavastaja läheneb algmaterjalile – näitlejad ja tekst, kui DJ ja produtsent. Keegi, kes ei juhenda näitlejate tegevust, vaid moduleerib nende tõmbluseid, reflekse jms mehaanilisusest tõukuvat tegevust laval. Näitleja kaotab näitlejalikkuse, omandades funktsionaalse ja ehk isegi semiootiliselt korrektsema rolli. Ta pole enam väljendaja, kes väljendab oma karakteri psühholoogilisi läbielamisi, vaid samuti tootja ja tegija. Näitlejad on allutatud etenduse afektiivsele ülesehitusele. Nende tegevus meie ees peab mõjuma meie sees, tootes mobilisatsiooni, motoriseeritud valmisolekut. Etenduse katkematu põrkav rütm, pidev füüsiliselt korduv ja robotlik tegevus (techno-tants) hoiavad vaatajaid valmisseisundis nagu tehase tööpinke, mis ootavad sisselülitamist. Tegijate täpne ja techno-rütmist tõukuv žestikulaarne lavakeel hoiab atmosfääri teatavas hädaolukorras. Seda tõstab eriti esile tegijate intensiivsed ja tardunud pilgud, mis oleks justkui „paugu” all. Reivipidudel tarbitakse erinevaid drooge nagu MDMA, speed, ecstasy jms, et pidada vastu muusika masinlikule kiirusele ning rütmile. Me oleme justkui missioonil, relvastatud masinate, sünteetiliste droogide ja tummise tümakaga.

Lavastuse mõistmine, kui missioon polegi niivõrd liialdus, arvestades nii Brechti kui ka Muravitski poliitilist ja sotsiaalset temperamenti. Neid kannustab kodanike vabastamine läbi kapitalistliku vaatemängu demüstifitseerimise.

Kõrvakiil terviseks

„Ära imesta…” mõjub värske tuulena eesti teatrimaastikul, tabades kohaliku (teatri)kultuuri valukohta – vastandudes dominatsele kodanlikule kujutlusele identiteedist, mis kaldub rahvusromantikasse. Seda võib igaüks ise tõdeda, kui minna veebis Eesti suuremate teatrite mängukavade lehtedele. Brechtilikus teatris pole iseenesest enam midagi uuenduslikku, kuid seda lavastust tasuks pigem mõõta selle aktuaalsuse kaudu. Brechti eesmärk oli ehk kergelt naiivne ja tema argumente on rohkelt taunitud, kuid just sellepärast on nad esteetiliselt nauditavad. Teatrit tuli tarvitada maailma muutmiseks, ehk läbi esteetiliste vahendite vaatajatele anda tööriistu, et oma kodanikupositsiooni võimendada.

Kõrvakiil kui kujund toimib hästi, arvestades etenduse agitatsioonilist ülesehitust ja eesmärki – anda vaatajale üks elavdav laks. Oleks olnud tervitatav, kui kõrvakiil oleks olnud tugevam. Kasutades „Ära imesta…” lugu üht iseloomustavat kujundit – vabastatud masinat, st masinat, mille ohutussüsteemid on välja lülitatud, oleks andnud kiilu juurde, kui techno-rütm oleks omandanud suurema variatsiooni ning intensiivistunud rohkem, tuues esile inimkeha valuliku kokkupuute masinavärgiga. Jääb ainult oodata, et Vene Teater jätkab Brechti kaasajastamist ning masinatega mängimist.

[1] Vahur Linnuste „Uued tuuled teatris”, 2004: lk 300
[2] ibid: lk 297

Vaata lisainfot Vene Teatri kodulehelt.