Hoiatus: see siin pole mingi arvustus ega asi. „Ära unusta, et arvustamine on teritatud intellekti töö,” vahendab Priimägi oma raamatus Juhan Sütiste sõnu.

Linnar Priimägi „Luule ja tõde”
Toimetanud Katre Ligi, kujundanud Mari Ainso
Ilmamaa, 2019
519 lk

Teadsin juba Linnar Priimäe esseekogumikust kirjutama nõustudes, et pole pädev inimene seda õilsat ülesannet enda kanda võtma, ent ei suutnud ka vastu panna. Asi oli pealkirjas. „Luule ja tõde” mõjub raamatuseljal nii aukartustäratavalt, et lausa kutsub kõiki maailma endast lugupidavaid viieaastaseid ja muid raamaturiiulijõllitajaid enese poole küünitama. Niisiis otsustasin raamatuseljast haarata ja täie uudishimuga ambrasuurile viskuda. Olgu siis kohe heaga öeldud, et kogu oma võhiklikkuse juures ikka huvitunud pühapäevalugejana. Teravat kriitikat soovitan otsida raamatu enese kaante vahelt.

Seiklusjutte maalt ja merelt

Muide, „Luule ja tõde” pole hoolimata pretensioonikast pealkirjast siiski raskepärane lugemine. Pigem annab see laia diapasooni ja lennuka stiili poolest välja põneva – ja pealekauba mõtlemapaneva, et mitte öelda hariva – juturaamatu mõõdu (ikka tahtmata pisendada raamatu intellektuaalset väärtust, vaid pigem viidates lobedale lugemiselamusele). Matemaatikagigandid sammuvad selles kõrvuti teoloogiahiidudega, füüsikadraakonid sülgavad tuld võidu filosoofialohedega.

Juba autori tutvustus raamatu lakkadel viitab aukartustäratavale kriimsilmlikkusele. Näiteks meenutatakse meile, et Priimägi on õpetanud teatri, filosoofia, kunsti ja kirjanduse ajalugu, propagandatehnikaid, rakenduslikku kultuurilugu, imagoloogiat ja loogikat, olles seejuures ka lavastaja ja saatejuht, arvukate seltside ja liitude liige ning takkapihta veel aukodanik. Raamatust aimub tõepoolest vabadust, mida niisugune ametite paljusus lubab: vabadust kirjutada kõigest ja kõigist, läheneda nähtustele järjepanu eri distsipliinide ja teooriate perspektiivist ning miks mitte ka neid kokku segada, lennelda mänglevalt ühest ajastust teise, ühest geograafilisest punktist piltlikult öeldes teisele poole maakera.

Priimägi lubab endale renessanslikku mõttelendu, mis kihutab ohjeldamatult ringi, lihtsurelikust lugeja mõnevõrra hämmeldunu, aga intrigeerituna järele lonkimas. Lubatagu tuua kontekstist välja rebitud näide järeldusest, mis iseloomustab minu meelest eriliselt hästi raamatu stiili ja mõttelendu: „Fibonaccil en passant nimetatud „küülikutepaar” ongi toosama müütiline tuumdüaad.” No mis sa kostad, eks.

Boccaccio Narva elektrijaamas

On igati loogiline, et niisugune interdistsiplinaarsus suubub ootamatutesse võrdlustesse. Vägisi kipub selles tulvas aina miski midagi meenutama: küll meenutab kreeka kultuuri loomine Juhan Smuuli salmi, siis jälle turgatab pähe Armeenia raadio anekdoot, jutlus ja palvus on aga omavahel täpipealt samas vahekorras nagu proosa ja luule.

Kui enamik meist suudab enam-vähem adekvaatselt võrrelda Eestit Soomega või tänavust aastat mullusega, siis Priimägi tõmbab sujuvalt paralleele Itaalia renessansiaja alguse katkumeeleolu ja Eesti millenniumivahetuse õhustiku vahel. Ta osutab, et renessansiaeg polnud kaugeltki mitte mingi optimistlik, uudsust ja noorust tulvil periood, vaid risti vastupidi – skeptitsismi ja pessimismi sünni ning õitsengu ajastu, mis saabus pärast lõbusat keskaega. „Viimatine Narva elektrijaamade käest äraandmine ja Palmse mõisa müügi kava meenutab Boccacciot,” tõdeb autor.

Peaasjalikult meenub siiski Goethe – mõni agaram lugeja võiks lausa kokku arvutada, mitu korda autor raamatus tema poole pöördub. Pakun huupi, et vähemalt igas teises essees, võib-olla tihedaminigi. Selgub, et Goethet kõlbab tsiteerida igal pool, umbes nagu „tee tööd, siis tuleb ka armastus”. Ta on nagu tellitav mutrivõti, millega õnnestub mis tahes argumendile viimne vint peale keerata. Tähelepanu: eesti keele eksami kirjandiks valmistuval abituriendil hea kõrva taha panna. Selgub ka, miks too Goethe igalt poolt nii varmalt vastu vaatab: „E u r o o p a p õ h i v ä ä r t u s e d on antiik, kristlus ja faustlik vaim,” kuulutab Priimägi. Vaat nii on lood.

Tuleb mütseeliga lööma

See virvarr toodab ka originaalseid arutluskäike, julgeid hüpoteese ja omapäraseid mõisteid. Näiteks saame teada, et „igat emakeelt toidab oma eriline filoloogiline mütseel”. Kipub vägisi suisa Mikitat meenutama. Juttu tuleb muu hulgas valgest august, variriimist ja selle psühholoogiast ning vääramatult sajandilõppudesse kuuluvast etüdismiajastust.

Võrdlemisi palju trükiruumi pühendatakse ka teemale, mis minusugusele tindinäpule eriliselt huvi pakub: kust, pagana pihta, ikkagi tuleb luule ja mis on selle žanri eripära. Põhjalikult võetakse kõne alla nii inspiratsiooni lätted kui ka sõnalise loomingu psüühiline eripära. Näiteks saame teada, miks loomisaktis luuletaja on vaadeldav jälgiva küberneetilise süsteemina, mis õigupoolest eristab luuletajat neurootikust, milline on siiruse ja õilsuse vahekord luules ning mis on mõttetera „ars longa, vita brevis” tegelik tähendus. Huvitunud lugeja leiab ka lõpuks vastuse küsimusele, kuidas tekib luuleteose valmistamise algoritm: nimelt loob luuletav inimene konkreetse teose konkreetse algoritmi ühel ajal oma teosega. Pettumustvalmistav. Nii palju siis teooriast. Aga mida arvab Priimägi praktikast? „Sedamööda, kuis progresseerub „pildiline afaasia”, minetavad sõnad semantilise sügavuse ja tekst lameneb. Just seda näeme taasiseseisvunud Eesti luules, kusjuures poeetilisuse kadu pole mitte autorite esteetiline valik, vaid süvenev filoloogiline kuulmispuue ning ühtlasi andetuse lettre de cachet!”

Sõna malnis tõht

Lamedat teksti ei saa kindlasti pahaks panna kogumiku autorile endale: temaatilist lopsakust raamib vohav ja ekstsentriline keelekasutus, mis võiks teisal ärritavana mõjuda, aga on selle teose puhul siiski päris mokkamööda, jätab muheda meki. Kusjuures Priimägi pole kade, ta suvatseb valgustada ka nürimaid pliiatseid. Ei pea lonkima, silmad maas, võõrsõnade leksikoni manu. Kuigi lihtsamas keeles ei luba vist südametunnistus end autoril väljendada, antakse definitsioonid enamasti lahkesti kätte.

Autor pillub mõnuga nii vanakreeka- ja ladinakeelseid fraase kui ka muukeelseid tsitaate – peamiselt prantsuse, saksa, aga ka näiteks vene ja itaalia keeles –, kütkestavaid võõrsõnu ja ka piinlikul kombel kukalt kratsima panevaid puhtemakeelseid leide. Lopsakas stiil kasvab suisa sõnade piiridest välja, jättes oma jälje kirjavahemärkidessegi: eestikeelses tekstis mõjuvad üsna silmatorkavana arvukad hüüumärgid ja dramaatilised sõrendused.

Tagatipuks täiendab seda kirevust hulk illustreerivaid jooniseid ja skeeme – pole kindel, kas need lugemist just lihtsamaks muudavad, aga värvikamaks kohe kindlasti.

Renessansiaja vaim ei ole kerge kanda

Priimäe autoripositsioon, mida kinnitab ja avab põhjalikumalt ka vestlus Joel Sangaga, on äärmiselt enesekindel ja varjamatult elitaristlik. Ta näitab end mitmekülgselt haritud „tõelise eurooplasena”, autorina, kes tunneb õhtumaade kultuuri läbi ja lõhki, sööb nii hommikuks kui ka õhtuks ambroosiat ja rüüpab vett otse Kastaalia allikast. Visalt vastandub ta amerikaniseerumisele, vaimulõtvusele ja -pimedusele. Võib-olla näeb autor end isegi euroopalikumana vana Euroopa haritlastest – viitab ta ju Eesti ülesandest kõneledes Ants Orase tsitaadile: „Meie […] ülesandeks on läänemaailmasse jõudumööda süstida midagi sellest energiast, mis ei lase meil uskuda „Õhtumaa languse” paratamatusse.”

Autor näib teadvat, mis on tõde ja kust seda otsida, ega karda sellele osutada. Tore on aeg-ajalt valikute- ja kahtlusterohkes maailmas kuulda veendunud häält teatamas, kuidas asjad tegelikult on ja kellele tuleks debatis õigus anda. Muidugi ei saa nii visalt tõde kuulutada poleemiliselt mõjuvate seisukohavõttudeta. Renessansiaja vaim ei ole kerge kanda, nagu autor ise end tüüpiliselt renessansiaegseks skeptikuks tituleerides teatab. Ikka ja jälle müristatakse lugeja poole hoiatavaid või hukkamõistvaid hüüatusi. Suutmata vastu panna, toon mõned kõnekamad näited. „See on meie mentaliteedi angloamerikaniseerumise, lamenemise demonstratsioon!” „Nomina sunt odiosa – aga kui palju „teoseid” olen ma vastikustunde ja põlgusega käest heitnud, ka viimati auhinnatuid! […] Eesti kirjanduse Augeiase tallid ootavad puhastamist.” „Kultuur on saar, mida ümbritseb harimatuse ookean. Kas peaksime filoloogidena võitlema entroopia transgressiooni vastu nagu Faust oma finalistliku maaparanduskavaga […]” „Mäletan, et kunagi tehti telekava täiskasvanutele, 18-aastastele, siis tehti 15-aastastele, praegu tehakse 12-aastastele. […] Aga muidugi, ringhäälingunõukogu koht on vangimajas. Kahjurid.”

Kas tõesti harmagedoon?

Ühesõnaga, nagu heas seiklusjutus ikka, hakkab lugejale vahepeal tunduma, et olukord on võrdlemisi lootusetu. Aga harmagedoon, priimäelikult väljendudes, võib siiski jääda olemata. Viidates oma tööle ülikoolis, räägib Priimägi ka nendest teada-tuntud seemnetest, mis kukuvad heasse mulda ja kannavad vilja. Ja ega Priimägi isegi sulge nurka visata ei kavatse. „Ükskord, kui vanaks jään ning uusi ideid enam pähe ei torka, toimetan kõik trükki, tõlgin mõnda suurkeelde „KLASSITSISMI”, panen kokku viimase luulekogu nimega „Nachtlaß” ja kirja memuaarid „Priimälu”, avaldan valiku oma eestindustest, lavastan Patkuli treppidel ja Snelli tiigi ääres „Lucia di Lammermoori”, tudengitega „Othello” või „Kauka jumala” […] ega hooli, et surilinal pole taskuid,” lubab ta. Sellest tundub olevat järge, mida huvilistel oodata, küll ja veel – aga enne tuleb siiski Kastaalia allikas tilgatumaks juua. Ah et ongi juba joodud? Noh, käsikirjad ei põle ja mõned allikad vist ei ammendu.

Eda Ahi on inimene, keda huvitavad muu seas luule, tõde ja harmagedooni ärahoidmine.