Kalju Kruusa uus isikkogu paneb küsima, kas üks ühetäheline nihe on seotud suurema nihkega autoris endas.

Kalju Kruusa „Kümme kükki: oma luulet ja tuttavat”
Kirimiri, 2018
Toimetanud Elli Feldberg
127 lk

Nagu alustas Mart Velsker 2000. aastal Kalju Kruusa esikkogu arvustust ülestunnistusega, et on erapoolik, avan oma arvustuse pihtimusega minagi – ma ei olnud varem Kalju Kruusa loominguga tuttav. Pole muidugi hea toon alustada apoloogiaga, kuid mida muud jääb üle teha autori puhul, keda on juba pea kakskümmend aastat arvustanud eesti kirjanduseliit, inimesed, kellest mõned on olnud minu õpetajad, ülejäänud aga eeskujud, ja kes kõik tekitavad minus aukartust. Puudujääkide kompenseerimiseks pidin nüüd aga kogu Kalju Kruusa mahultki muljetavaldava loomingu ja retseptsiooni läbi töötama ning võin rahuldusega tõdeda, et Kalju Kruusa on minu lemmikkirjanik Eestis.

Mida uut aga öelda luuletaja kohta, keda on nii kaua põhjalikult uuritud ja kelle looming mulle samas väga korda läheb? Tundub keeruline. Mart Velsker pani peamised lugemisviisid õnneks paika juba kaheksateist aastat tagasi, ajal, kui mina olin 10-aastane (sic!): „[Kalju Kruusa] on korraga äärmiselt lähedal elule ja äärmiselt lähedal kunstile. Väga vabalt võib valida emma-kumma lugemisviisi. Keeruliseks läheb asi siis, kui valida mõlemad teed korraga.”[1] Nii et hea oleks keskenduda kas vormile või siis sisule. Ja ometigi on mul pakkuda üks vormiline põhjus ja üks sisuline põhjus, miks ma arvan, et Kalju Kruusa uus luulekogu „Kümme kükki” on tema varasematest üpriski erinev.

Kruusamoonutused

Aastate jooksul on räägitud palju Kruusa luule keelest, eriti tema moonutatud ortograafiast, tema kombest kirjutada „y” pro „õ”, „c” pro „ts”, „x” pro „ks”. Hasso Krull selgitas seda minu arvates kõige paremini: „Kogu kirjatehniline tulevärk teenib silmanähtavalt vaid ühte eesmärki, luua distantsi lugeja ja teksti, autori kõne ja tema kirjutatu vahele; kommenteerivad lausungid omakorda realiseerivad selle distantsi, annavad sellele mõistelise sisu ja ühtlasi mässivad lugeja uuesti tekstisse sisse, teevad ta kaasosaliseks. Nii Kruusa ühe käega annab ja teisega võtab. Lugeja on pidevalt ebamäärases, otsustamata asendis. Niisugust kirjutamist võib nimetada lugeja suhtes nõudlikuks.”[2] Debüütkogu Kalju Kruusa oli tõepoolest päris pöörane, ning minagi naudin sellist nõudlikku teksti väga, kuid juba 2009. aastal ilmus Ekspressis nupuke, kus Viio Aitsam ja Rein Raudvere märgivad pärast kogu „Pilvedgi mindgi liigutavadgi” ilmumist, et Kalju Kruusa keel hakkab rahunema, mäng ei ole enam nii metsik kui üheksakümnendatel. Olen nõus, et kui arvata välja üksikud trikid (nt „Ёнёсётуттвустус”, mis ilmus nüüd „Kümnes kükis” uuesti pärast 2013. aastal Vikerkaares avaldamist), on Kruusa viimasel kümnel aastal piirdunud suuresti oma „õ”-asenduse ja iseloomulike ortograafiamoonutustega (nt liidete rõhutamine: „-likk”, „-tikk”).

Seda enam üllatun, et minu teada ei ole keegi veel tormanud välja avastusega, et midagi on täiesti teistmoodi. „Õ” astub „Kümnes kükis” püünele hoopis uutes kuubedes. Nimelt muutub alates 25. leheküljest „õ” vaheldumisi hoopis tähtedeks „o”, „e”, „a”, „y”, „ö” jt, „õ” tähendust kandvaks märgiks saab aga nende peale lisatud diakriitik kaar ˘. Ta ilmub muuseas mitmel erineval kujul isegi ühes ja samas luuletuses: „hiiglasepŏlve mured ja rĕĕmud” (lk 38), „samast hĕhust ja armastusest /…/ y̆hina pŏhjani / ähin ja puhin ja ohin” (lk 53), „silmas on păletikk” (lk 61).

Ma arvan, et see on Kruusa puhul põhimõtteline muutus, sest ta on kontseptuaalne autor, kes on oma loomingu, selle esitamise (kogude piinlikult täpne koostamine ja komponeerimine) ja ka selle võimaliku tõlgendamise (seisukohad nt käsikirjade põletamise kohta) väga põhjalikult läbi mõelnud. Teisalt on Kruusa aastaid järjepidevalt kirjutanud ja oleks ehk põhjendamatu oodata, et ta muudab oma poeetika järgmises kogus kardinaalselt teistsuguseks, hakkab näiteks kirjutama enteriluulet või heksameetrit. Janika Läänemetsal on õigus, kui ta ütleb, et „Kruusa jätkab tuttavat rada mööda”, kuid midagi on siiski kardinaalselt teistmoodi.

„Kümme kükki” ei ole sugugi naljavaene raamat, kuid huumor selles on sootuks isemoodi, rakendatud läbiva teema ree ette ning varjab ehk hoopis kibedat frustratsiooni.

Kontseptuaalsust ja grafomaanlust võib pea võrdsel hulgal leida Kalju Kruusa 2017. aastal ilmunud antoloogiast „Ühe inimese elu (pooleli)”, mille on kokku pannud ei keegi muu kui Kalju Kruusa ise. Kas tegu on seisukohavõtuga, et tema luuletajatee on nüüd poole peal, on aeg teha midagi teistsugust? Lugedes luulekogu „Kümme kükki” ei saa seda ju öelda, sest luule on ikka äratuntavalt kaljukruusalik. Kogu koosneb seegi kord omaluulest ja tõlgetest vaheldumisi. Taas on kõik tekstid täpselt dateeritud, ometi on tegu esimese koguga pärast debüütraamatut „Meeleolu” (1999), milles on illustratsioonid (tütre Meeli joonistused ka raamatu sees – ehk vihjab see omakorda erakordsele isiklikkusele?). Seitseteist aastat pärast esimest arvustust, kommenteerides sedasama antoloogiat, ütleb Mart Velsker: „Veidrus on väikse nihke tulemus, aga kui see on tehtud, siis muutub maailm.”[3] Toimunud on tõesti väike nihe, lausa ühetäheline, „ŏ”-nihe, kriipsuvõrra nihe, mis aga Kruusa mõõtkavas on tõenäoliselt päris suur. Mis on selle väikese nihke tähendus? Kas autoriga on juhtunud midagi põrutavat? Kas ta on ehk võtnud vastu mingi põhimõttelise otsuse? Ehk on selle väikese suure nihke tähendus seotud minu teise, sisulise põhjusega, miks ma arvan, et „Kümme kükki” on uudne.

Kruusamustrid

Pealkiri „Kümme kükki” järgib Kruusa tavalist mustrit, olles kujund, mis on tema loomingust varem läbi käinud. Kogu „ing•veri•tee” (2013) pealkiri leidus juba raamatus „Tühhja” (2010), „kümme kükki” aga kogus „Pilvedgi mindgi liigutavadgi” (2008), kus ta ilmub keelenaljandina ja on siis veel üsna neutraalne – „sugis on juba / taitsa vilunud /paikene vasinud / teeb hilishommikul / oma kumme kukki / ja tunneb et / enam ei jaksa / let’s call it a day” (lk 31–32) –, lihtsalt resignatsioon. Nüüd on „kümnest kükist” saanud väga laetud kujund nagu luuletuses „eneseŏigustus I”: „isegi lihtsal luuletajal / on toetuse saamise / ŏigustuseks / esmalt ette nähtud / teha kümme kükki” (lk 56). Sarnast sentimenti leidub tekstides rohkem kui kunagi varem. Kruusa diagnoosib end ka ise ära: „mul on tüdimus / masendus / ja frustratsioon / need kolm / ja neist kăige suurem / on frustratsioon” (lk 57). Ka raamatu kõige pikem luuletõlketsükkel – Ishikawa Takuboku „Kurblikud mängukannid” – kirjeldab tuberkuloosi sureva noore mehe viimaseid hetki ja kahetsusi.

Üldse peab ütlema, et valdavalt on tegu väga kurva raamatuga, mille peateema on justnimelt frustratsioon, lapse, elukaaslase, raha, ajapuuduse pärast, mis paneb mõtlema, kas Kaljuga on ikka kõik hästi (pean siin silmas Kaljut kui implitsiitset autorit, mitte Jaanus Valgu nimelist isikut). See ei tähenda, et frustratsiooni ei oleks tema luules varemgi esinenud. Kuid nagu mitmel pool retseptsioonis on rõhutatud, teeb Kalju Kruusa kõike taotluslikult. Uues kogus on vähe kirjeldust, vähe on Kruusa Kalju kuulsat muhedat huumorit, mida kõik justkui ühest suust kiidavad. „Kümme kükki” ei ole sugugi naljavaene raamat, kuid huumor selles on sootuks isemoodi, rakendatud läbiva teema ree ette ning varjab ehk hoopis kibedat frustratsiooni.

Olen kindel, et Kalju Kruusa jätkab kirjutamist ja kogude avaldamist. Tähendab, ma olen kindel, et tal on juba praegu materjali vähemalt viie uue kogu jaoks. Küsimus on, mida ta tahab järgmisena lugejatele näidata (kellest mõned on, nagu öeldud, juba päris murelikuks muutunud). Kas ta ehitab mõttes juba uut kontseptuaalset antoloogiat või kas „Kümme kükki” oli lihtsalt vahepala, tõestus, et Kalju Kruusa ei ole ainult muhe intelligent, vaid (ka) tavaline inimene tavaliste muredega nagu kõik teisedki. Antoloogia nimi oli küll „Ühe inimese elu”, kuid ehk on see elu, mis on esitatud kogus „Kümme kükki”, veel erakordselt inimlik.

[1] Velsker, M. 2000. Meelega tehtud raamat. – Vikerkaar, nr 5–6.
[2] Krull, H. 1999. Kalju Kruusa ainuline aken. – Sirp, nr 43.
[3] Velsker, M. 2018. Seda ja teist. – Keel ja Kirjandus, nr 3.

Kaisa Maria Ling on kirjandusuurija ja muusik ning värske Tallinna Ülikooli doktorant.