„Tume paradiis” (Eesti, 2023), 111 min. Režissöör Triin Ruumet, stsenaristid Triin Ruumet, Andris Feldmanis ja Livia Ulman, kunstnik Matis Mäesalu, helilooja Hendrik Kaljujärv, operaator Erik Põllumaa. Osades Rea Lest, Jörgen Liik, Juhan Ulfsak, Reimo Sagor, Steffi Pähn, Liisa Saaremäel jt.

Kaader filmist „Tume paradiis”

ERR päästis kohe pärast Triin Ruumeti teise täispika mängufilmi „Tume paradiis” esilinastust valla hävitaja Rasmus Kuninga, kes lammutas teose põhjalikult varuosadeks. Tundsin detailirohkes, kuid kohati jonnivas tagasisides konfliktset hõõrdumist, sest mina nägin Ruumeti tumedate varjude vahelt, vastupidi, palju lootusrikast. Tõlgendasin häirivat sisetunnet kui üleskutset võidurelvastumiseks, eriti kuna põrmustavat kriitikat jagus ka kõigil teistel väljaannetel, ja võtsin sedapuhku eesmärgiks anda Kuninga agressioonidele tunduvalt positiivsemat vastukaja. 

Haavaravi soolaga

„Tumeda paradiisi” 27-aastane peategelane Karmen (Rea Lest) on elanud kindlalt issi kaitsva tiiva all, kuldlusikas sealsamuses, kuni stsenaristid viskavad ta täiesti tundmatus kohas pea ees vette ja lasevad tal ise ujuma õppida. Isa ja varalise stabiilsuse kaotuse järel vaevleb karakter psühholoogilises ängis, mis taob ta emotsionaalselt tuimaks. Karmen kuulub agnostikute ja ateistide kildkonda ning otsib hingehaavadele leevendust kehalistest praktikatest, nagu sadomaso ja Annelinna šamaanide kettimisrituaalid. Nendele lisaks uputab ta end korduvalt pudelipõhja ja redutab narkouima kaleidoskoopiliste pilvede varjus. Kuidas ta peakski oskama ise leinaga toime tulla, kui leinateraapia ei ole meie ühiskonnas veel tavapärane praktika?

Juba esimestes stseenides kohtasime vanu tuttavaid Meriväljalt ja segadust tekitavate päevade ajastust.

„Tume paradiis” on Eesti eluolu peegeldus. Pealtnäha elame võimalusterohkes paradiisis, kuid selle varjus on sünge ja morn rahvastik. Ühiskond, mis pole ei liha ega ka kala, sest püüdleb alles heaoluühiskonna ehk paradiisi suunas. Maailmaga võrreldes ei julge viriseda, sest meil on praegu isegi üle ootuste hästi. Piiritagune Venemaa veel ei kimbuta ja Toompea pukis istub liberaalne valitsus. Samas seisame silmitsi filmis esinevate muredega, nagu vaimse tervise probleemid, sellest tulenevad sõltuvushäired ja noorte süvenev huvi ka karmimate mõnuainete vastu.

Uut ja vana

Väiksed vihjed annavad märku ajastukohasusest. Palju ei ole vaja, piisab sellest, et Reimo Sagori kehastatud maskuliinne Tolik kannab glamuurseid kõrvarõngaid ja illib peomeeleolus teise mehega. Neid pisidetaile ei peagi rõhutama, lihtsalt hea meel on näha, et veel 31 aastat tagasi kriminaalkaristusega lõppeda võinud situatsioon on nüüd täiesti tavapärane nähtus (mitte et kõrvarõngaid kandev mees kohe gei oleks muidugi). Triin Ruumet täitis muuseas ka ühe minu unistuse: Sõpruse sild Tartus sai jõle ilusasti purki. Motikate laine rullus üle selle räämas arhitektuurimälestise ja sonnuse ilmaga mestis illustreeris vaatepilt ideaalselt peategelase katkist hinge. Kümme kümnest!

Juba esimestes stseenides kohtasime vanu tuttavaid Meriväljalt ja segadust tekitavate päevade ajastust. Huvitav on otsida ühe autori eri teoste vahel seoseid – see on mäng. Tekitab illusiooni, et autori filmikeelt on võimalik lõpuni lahti muukida ja seeläbi teda inimesena lähemalt tundma õppida. Ruumetile endale meeldib mängida eesti näitlejate koorekihiga. Julge oli panna elukaaslased Jörgen Liik ja Rea Lest hoopis õe-venna suhtesse. Lihtne fakt näitlejate eraelust sünnitas kahjuks kiirelt gasparnoeliku intsesti mõtte, mis filmi lõpus realiseerudes enam ei üllatanudki. Teise täispika filmiga teeb Triin Ruumet puust ja punaseks, et talle meeldivad bemmid ja mersud, Hummeri limod, lärtsuvad motikad ja Uomo truuparid. Filmis on palju lõrisevat, meesfiguurid on tursked ja vormis ning naised käivad jõmmis pagasnikut kasvatamas. Kõike, mida saab, lahatakse vägivallaga, isegi seksuaalsust, millel oli temaatiliselt kandev roll. Sidumine ja sadomaso ei olnud pornolikult voolavad, vaid nende sisse mahtusid ka inimlikud pausid, eksimused ja kommunikatsioon, mis tegid Karmeni seksisõbrast Reneest (Juhan Ulfsak) mehe, mitte seksiroboti.

Kõike, mida saab, lahatakse vägivallaga, isegi seksuaalsust, millel oli temaatiliselt kandev roll.

Pingestatuse allikad

Kas üks kodumaine linateos saaks alata veel paremini kui Sal-Salleri kähiseval häälel ettekantud looga „Ainult unustamiseks”. Viimane mõjus kui nostalgialaks ja viis mõtted uitama kunagistele külasimmanitele, praeguseid Pühaka kräusid sümboliseeris Liis Lemsalu muusika ja tõesti hea kuulamise mitmeks järgnevaks päevaks kinkis Leslie Da Bass looga „Armastus on pime”. Olin tänu virtuoos Hendrik Kaljujärvele eesti muusikast nii ülesköetud, et hea meelega oleksin soovilugusidki nõudnud, kui kinolina vastupanu ei osutaks. Audiovisuaalset kogemust rikastasid veel agressiivsed latakad ja lõrinad ning sigareti põlemise ja plaastrite eemaldamise krabinad. Mürinate ja prõksude vastandumine ja hektiline vaheldumine tekitas filmile omase emotsionaalse pingestatuse.

Kinematograafiat iseloomustasid korgijoogist ja kanepist aurused ning lonkust läbiimbunud kaadrid. Uduvihmas oli objektiiv hägune ja paduvihmas katsid vaatevälja piisad. Erik Põllumaa moonutas peousku karakterite lõustu säriaja madaldamisega. Kehtis rusikareegel: kui tegelased on lappes, on seda ka säri. See trendikas efekt sikutab ajahetki oma raamidest välja ja segab üksteisele järgnevad kaadrid ühtseks massiks. Nõndamoodi viivitatud liikumine on samal ajal nii veniv kui ka heitlik ja domineerima hakkab kurjakuulutav ärevus. Oskuslik optometrist Põllumaa kasutas käepäraseid vahendeid, et vaataja silmadega manipuleerida, nii et film rikastus märkamatult. Hallukate ilmnemisel lõhuti seda naturalistlikku kaameratööd filmistilistikast võõranduva kaleidoskoobifiltriga, mis tootis sõitva mustriga seinavaipu.

Kaader filmist „Tume paradiis”

Rohkem sallivust

„Tume paradiis” ei vii eesti filmi paradigmamuutuseni. Samas võib Eesti filmimaastikul pidada erakordseks ju sedagi, et nii filmi režissöör kui ka peaosaline on naised. See ei ole siinmail päris igapäevane nähtus. Kas iga filmikunsti sigitis peabki üldse revolutsiooniline olema? Teistes kunstiharudes ei eeldata loojalt iga teosega koperniklikku pööret. Ja isegi kui maalikunstnik solberdab paaril molbertil nii, et lõpuks neist muud kasu polegi kui küttematerjalina, siis ei tõsta keegi kisa.

Rahapuuduse tõttu ei saa eesti režissöörid õpitud oskuste lihvimiseks piisavalt võimalusi ja ka eksimiseks jääb paraku vähem ruumi.

Filmiloome nõuab tunduvalt rohkem nutsu ning ilmselt on õigus olla selle võrra ka kriitilisem ja mõelda, kas ressurss läks ikka õigetesse kätesse. Rahapuudus filmimaastikul on juba leierdatud teema, kuid endiselt oluline, sest vahepeal pole ju keegi raha juurde trükkinud. Selle vajakajäämise tõttu ei saa eesti režissöörid õpitud oskuste lihvimiseks piisavalt võimalusi ja ka eksimiseks jääb paraku vähem ruumi. Erandiks on muidugi Rain Rannu, kes ei sõltu otseselt riiklikust toetusest ja toodab mängufilme, nagu Vändrast tuleb saelaudu – vähem kui aastase vahega. Inspireeritult Karmeni tegelaskujust nendib Rea Lest intervjuus Postimehele kurbusega, et kui inimene ei ole või ei tahagi olla praeguses maailmas erakordne, siis tal polegi justkui mõtet üldse olla. Nii nagu inimene võiks saada valida inimeste spektril oma koha, seejuures teisi kahjustamata, võiks seda saada endale lubada ju ka film.

Tristan Czar Aasmäe on viimased pool aastat keskmise nime vahetamisele mõelnud, aga ei ole siiani sobilikku kandidaati leidnud. Pakkumistega pöörduda tema poole sotsiaalmeedias.