Eesti Vabariigi sünnipäeval sai Tartus ühes Baeri tänava 19. sajandi lõpu majas näha etendus-, heli- ja visuaalkunstnike ühisnäitust „see sinine maja Baeri tänaval”.

„Kust teil idee tuli ja kuidas selle majani jõudsite?” uurin kuraatorilt Riin Maidelt, kui olen koridoris esimesed teosed ära vaadanud ja end eksponaadina näituse osaks arvestanud. Kohe koridoris aknalaual ootab Liisbeth Horni loodud juhend, milles kohustatakse külastajat „reaalsust nihestama ning olema performatiivne, installatiivne, interdistsiplinaarne” ja palutakse „oma potentsiaaliga maailmale midagi anda”. Tänavapoolses suures ruumis istub rätsepaistes Saara Liis Jõerand ja kannab oma tekste ette, teises toa otsas on Raul Markus Vaiksoo videoinstallatsioon „vacuum” ning peagi lendleb oma kestvus-performance’iga toast läbi Anumai Raska. Kohe alguses saab selgeks, et kõik korteris olev ja toimuv ongi üks suurem teos.

„Pigem tuleks öelda, et maja jõudis meieni. Nele Tiidelepale, kes on juba varem korterinäitustel osalenud, tegid majaomanikud pakkumise, et ta võiks siingi midagi korraldada. Ruumid seisavad tühjad, muinsuskaitse pole neile kasutusluba andnud,” vastab Riin. Temalt pärinevad suurde ruumi ja tualetti seatud kolm installatsiooni, millest ühte satun vaatama hetkel, mil üks kunstnikest lõikab varbaküüsi. 

Mis maja puudutab, siis tõepoolest – väikse uurimistöö järel selgub, et Karl Ernst von Baeri 5 hoone on ehitismälestis ning omanikele ehitustöödes leevendusi ei tehta, nii need avarad ja ilusad ruumid lihtsalt seisavad. Sellele viitab ka näituse tutvustuses mainitud „ootus, et midagi juhtuks”, aga kohe on kunstnikud lisanud, et „kõik on kättevõtmise asi”. 

Üritust raamib laiemalt pausi- ja tühjuseteema. Mida tähendab tühjus? Sellele küsimusele vastavad kõik osalejad nii oma loomeprotsessiga kui ka ürituse eel Facebooki postitatud tutvustavates intervjuudes. Näiteks võib tühjust mõista nii „potentsiaalina midagi luua” (Liisbeth Horni ja Kasselist pärit saksa kunstniku Robin Isenmanni vastus) kui ka „eimiskina” (heli ja sõnaga töötava Marta Talveti mõte, kellelt pärineb ühte tuppa loodud teos kümnete tiksuvate kelladega). Potentsiaal tundub optimistlik variant: rahmeldada ja oma tegevusele dramaturgilist pinget luua on mõnikord kergem kui pausidega toime tulla. Eriti praegusel ajal. 

Igatahes on Baeri maja näitus võimaldanud kunstnikel eri paigust ja distsipliinidest kokku tulla ja koos luua. Peagi asub Nele Tiidelepp ühele tagasihoidlikule vanapaarile selgitama, mida ta püüdis positiiv-negatiiv-vormis skulptuuridega öelda. Lisaks saab juurde kuulata Tiidelepa luulet. Istun põrandalaudadele ja loen luuleridu, mõtlen olnud hommikutele. 

Kaua ei saa ma aga paigal istuda, sest tänavapoolses suures ruumis asuvad Gregor Kulla ja Saara Liis Jõerand ette kandma juhuslikke tekstikatkeid ning mõtteid loomise ja näituse enda kohta. Rätsepaistes lugevate esinejate taustal hõljub Janne Liasi installatsioon unenäoliste kardinatega. 

Unenägu kordub ka Kulla üleskutses veel ühte ruumi siseneda (korter on suur!) ning lasta alateadvusel võimust võtta. Ruumis saab lugeda autori mõtisklusi, millest mitmed on impulsi saanud just unenägudest, ka on võimalus kuulata Kulla heliloomingut, mille ühtlane liin meenutab kaugusest kostuva tehase häält tühjaks jäänud väikelinnateel. Öökapil on virnas Eesti heliloojate (nt Mart Saare ja Jaan Kapi) ning Chopini elulood. Hiljem on ruumi laotatud tühjadele lehtedele külastajad-osalised kirja pannud muljeid ja olustiku- või minevikupilte.

Maja köögiosas asub Liisbeth Horni ja Mait Veskeri installatsioon „Nägin üht kurba dokki…”. Külastaja kutsutakse mängima mängu, milles tuleb dumpster diving’uga kogutud toitu ühest sahtlist teise tõsta ja ahjus küpsevat kõrvitsat lahata. Teos on üpris kriitilise alatooniga: kitsikuses saab Rimis ka euroga söögipoolise kätte, kuid „heaolu” ei tähenda praegusel ajal vaid täis kõhtu. Autorid loovad teost tutvustavas tekstis paralleele minevikuga: Ukraina näljahäda ajal oli leiva toiteväärtus praegusest kordades ahtam, kuid selle tähendus kordades suurem. Sellised paralleelid on ekstreemsed, aga äkki panevad meid mõtlema selle üle, kuidas, kas ja millises heaolus me elame. 

Veskeri ja Horni installatsioon juhatab söögiruumi, kus on loodud püsiv suhtluse ja ideede arendamise foorum. Kunstnikud peatuvad, kõnelevad, mõni külastaja küsib, kas diivanile tohib istuda. Siin toimus nii näituse avamine kui ka ametlik lõpp. Taas käib ruumides ümberasetumine, kuraatorid kiirustavad koridori uusi külalisi vastu võtma, jään köögilaual olevaid banaane vaatama. 

Siinkohal ka üks mõte avatud formaadi puudusest: näituse külastaja on liialt vahepealses seisundis, ühekorraga nii looja kui ka vaataja. Nii on raske, eriti kui ei saa pikemaks külastuseks jääda. Küllap see oli tegijate üks eesmärk. „Kindla mineviku ja ebakindla tuleviku vahelises tühjuses asume meie,” leiab tutvustustekstist. Praktilisema külje pealt: peaaegu kõik kannavad maske, aga õhus on entusiasmile vaatamata ka ärevust ja väsimust. Üks närvilisem naine tunneb ruumide täituvuse osas muret ning astub ukselt näitusele sisenemata tagasi libeda tänava suunas. Korraks laskub sündmuse kohale igapäevane murepilv. 

*

„Siin peaks kindlasti midagi püsivalt olema,” jätkan ennist pooleli jäänud vestlust kuraatoriga. Keegi külastaja on sisenenud panipaika ning korraldajad asuvad selgitama, et päris igal pool teoseid pole. 

„Asukoht on super.”

„Sada protsenti. Ja neid galeriisid ju kadunud ka…”

„Jah, kunagi oli peahoone vastas Y-Galerii.”

„Loodame siis.” 

Seega? Baeri tänaval, Toomemäe külje all on eriline meeleolu. Toomkiriku varemed ja vanalinn on nii kohal, kõrgused ja sügavused vahelduvad, kuskilt kaiguvad eestlaste endeemilised haigused, viirastuvad Imat Suumanni maalid, hoone vastast näeb suudlejate salapaika ning Kassitoome lohus on kelgutajate paradiis. See kõik sobiks ümbritsema üht huvitavat kokkutulemiskohta. Nii kunstiks, aga miks mitte ka muudeks projektideks. Äkki mõne aja pärast nii ongi?

Seekordsel sinise maja näitusel osalesid kunstnikud/rühmitused GEIL Studio, Liisbeth Horn ja Mait Vesker, Robin Isenmann, Saara Liis Jõerand, Gregor Kulla, Maria Izabella Lehtsaar, Liz Lethal, Janne Lias, Riin Maide, Anumai Raska, Marta Talvet, Nele Tiidelepp, Raul Markus Vaiksoo ja Mattias Veller. Näitust kureerisid Nele Tiidelepp ja Riin Maide.