Lauri Pilteri roheline taskuraamat sobitub metsajaki taskusse, kõnetab endaga sarnast uitlejat ning haagib end siis südame ligi nagu kiuline taimeseeme varruka külge.

Lauri Pilter „Laikmaa välu”
Tuum, 2021
Kujundanud ja küljendanud Liisa Maria Murdvee
72 lk

Olen alati tundnud iselaadset sümpaatiat loodust kaardistavate välimäärajate ja taskuteatmike vastu. Mõõdult väikesed ja hubaselt käepärased, just paraja suurusega, et metsa või aasale kondama minnes raamatuke jakitaskusse pista ja sealt siis uudistamiseks taas välja võtta, kui peaksin kohtama mõnd enda jaoks tundmatut taime või putukat. Nüüdseks on selliseid raamatuid kogunenud mu kodusele riiulile umbes nõgikikka hüüu pikkune virnake, olen neid soetanud kasutatud raamatute müügilettidelt ning otsinud välja raamatukogust. Iseäranis meeldivad mulle veidi vanemad määrajad, milles on fotode asemel pliiatsijoonistused, mille kunstnik on loodust vaadeldes võimalikult tõetruuks lihvinud, kuid kust kumab oskuslikule vaatlejale siiski nauditavalt kunstniku isiklik nägemus. Sellised tillukesed taskuteatmikud sisendavad mingisugust kindlustunnet ja mõjuvad koduselt, olles ühtaegu teejuhiks ja kaaslaseks rännuretkedel mööda eri maastikke. Kuidagi hea tunne on, kui vana rohelise metsajaki rinnataskus, kohe südame ligi, kõlgub mu enda sammude rütmis kaasa üks tilluke raskus, mis kulgemistel tehtud vaatlused just kergemaks teeb.

Lauri Pilteri möödunud aasta lõpus ilmunud luulekogust „Laikmaa välu” aimub kätte haarates just samasugust tundmust. Pisike roheline taskuraamat, mis sobitub pihku, kõnetab endaga sarnast uitlejat ning haagib end siis südame ligi nagu kiuline taimeseeme varruka külge. „Laikmaa välu” on proosakirjanikuna tuntud autori esimene luulekogu, mis sisaldab mitme aastakümne jooksul kogunenud luuletekste, raamatu teises pooles lookleb 2015. aastal kirjutatud poeem kolmikvärssides. Hoolimata pikast kogumisajast pole tekstide hulk suur, ent seda väärtuslikuma kaalu need omandavad – see on aegamööda, tasapisi tekkinud kooslus, mis nüüd raamatuks saanuna moodustab ühe avara rohelise maastiku, läbipõimunud juurestikuga mullakamaral kasvamas mõtlik-meenutuslikud-vaatlevad ja kohati lustlikke riimikeerde sisse viskavad taimed.

Puudest on siin esindatud kuusk, mänd, kadakas, paju, lodjapuu, pihlakas, toomingas, kirsipuu ja mõni iseloomuga õunapuu.

Loodusvaatlejana luulevälul

Luuleretk saab alguse juba hetkel, kui rännule asuv lugeja loob raamatuga esimest tutvust – pilguga, välise määratluse kaudu. Maalähedaselt kutsuv leheline-libleline-mullane kaanekujundus on looritatud veidi tumendava filtriga, ent raamatut avades koorub see filter maha ja lugejal on võimalus astuda välule, millel terendavad ehedalt ja ausalt, ent ühtlasi mahedalt ning rahulikult justkui napis pastelltehnikas loodud pildikesed kirjutaja mõtisklustest, vaatlustest, meenutustest ja tundmustest, mis on kujundanud ja loonud aastate jooksul selle välu äärealad ja rohetava keskme. Loodusvaatlejale omasest huvist loendan üles, milliseid taime- ja loomariigi esindajaid võib sellelt välult leida. Puudest on esindatud kuusk, mänd, kadakas, paju, lodjapuu, pihlakas, toomingas, kirsipuu ja mõni iseloomuga õunapuu. Herbaariumi jaoks või vaasi võib siit noppida näiteks sinililli, ülaseid ja tulikaid. Teekannu tõmbama passivad raudrohi ja nurmenukud. Kuivatamiseks mõned lehed maasikalt ja sigurilt. Kohtab kõrkjaid, tarnu, ronivat luuderohtu. Leidub ka põdrasamblikku ja kukeseeni. Kodustatud ja kultuursematest tegelastest märkab roosi, pojengi, lumemarjapõõsast, sirelit, lumikellukesi ja märtsikellukesi ning tomatit. Kui määramisega jätkata, näeb sellel välul sibamas lepatriinut ja pinisemas-põrisemas sääski ja kärbseid, mullas uuristavad käike ussikesed ja mutid. Rohutirts, ämblik ja liblikas ajavad siin omi asju. Kuskil huikab kakk, taamal on aimata merelinde. Musträhn vilksatab samuti oma punase kiivriga. Kalasid on pea terve võrgutäis – haug, ahven, räim ja säinas. Üks lustakas lestakala veel nimetatutele seltsiks. Lisaks inimseltsilistest koerale ja kassile eksib siia kondama ka keegi päris metsik – hunt. Ning üks sinine kana (sedapuhku küll keedetud) ja lendav põder. Iga olevus sellest kirjust seltskonnast ilmutab end Pilteri luules seoses mingi konkreetse juhtumi, meenutuse, tunde, oleku, paiga või hetkepildiga (lk 64: „lodjapuu punab / meenub vana Vene film / aastate tagant”; lk 68: „koidab pilvine / päev udu hõljub külal / haned on tasa”), andes kirjutatule äratuntavalt eheda, looduslähedase, justkui kõigi meeltega tajutava ja seeläbi igavikuliselt inimliku mõõtme.

Elu kui naadiürt

Olles korjanud Pilteri luulemaastikult agara korilase-luulevaatlejana saagi erinevatest eluslooduse määratletavatest osakestest, jätsin nimme ühe ürgrohelise tegelase esmasest loetelust välja, et tema juurde eraldi naasta. Luulekogu lugenuile kindlasti juba turgatab. Sest kõigi nende tüveliste, varreliste, õieliste, lüliliste, tiivuliste, soomuseliste ja käpaliste üle, ümber, kõrval ja seas kasvab oma igikestvat kasvamist veel… naat. Naat, sedavõrd tuttavlik ja tavaline, kuid oma lihtsuses ometi imetabane, keerukas ja ilus. Harilik naat, Aegopodium podagraria, taim, mille välimust teavad vist küll kõik, kes on vähegi looduses või koduaias silmad lahti viibinud, ja määraja abi siin küllap vaja ei lähe.

Kõigi nende tüveliste, varreliste, õieliste, lüliliste, tiivuliste, soomuseliste ja käpaliste üle, ümber, kõrval ja seas kasvab oma igikestvat kasvamist veel… naat.

Kuid kas olete vaadelnud lähedalt naadi õit? Või kas üldse teate, et naat õitseb. „Minu raamatu toimetaja Tallinnast imestab. / Tema ja ta töökaaslaste teada naat ei õitsegi.” (lk 9) Õitseb, muidugi õitseb, naadi miniatuurselt pitsilises õiekobaras peitub tillukene imeilm! Soovitan kummarduda ja lähemalt kaeda, see on väärt elamus sellele, kes viitsib vaadata. Naadi kasvamisest ja selle taime olemusest kirjutab Pilter tundliku tabavusega. Veel enam, naadi tähendus sirgub siin kujundiks, omamoodi enesemääratluseks ja -tunnetuseks. Kogu algabki ausa ja edasisele selget lähtepinnast loova luuletusega „Naadisalm”: „Minu elu on naadiürt. / Kunagi üles katkutud, praegu tervistav, hoolega hoitav, / võib-olla justkui herbaariumi lehel, võib-olla hakituna purgis, / kunagi närtsiv, pudenev, roiskuv.” (lk 5) Lugedes naadist Pilteri nägemuse ja sõnastuse vahendusel, saab see taim oma väiksuses ja harilikkuses suureks. Just seetõttu, et ta on nii tavaline, on temas tuttavlikult lohutavat ja koduselt ühendavat – naadid maal ja naadid linnas, risoomide kaudu muutuvad kõik naadivälud justkui suureks ühendväljaks, mis mõjub põhjamaa inimesele koduse paigana, viibigu ta siis oma sünnikohas või olgu sealt mujale siirdunud (lk 9: „Maakodu heinamaal ja Karlova aias naat õitseb.”). Naadi heledad siugjad juured roomavad rahulikult ja kindlalt läbi välu pinnase, põimides nii mälestusi ja läbielatut sellesse rohelisse helendavasse kumasse, mis naadilehtedest vaatlejani ulatub. Naat kasvab, õitseb ja levib, ajades varakevadel väikesed punakasrohelised väest tulvil lehed niiskest mullast nähtavale, laiutades suvel tagahoovides, teeäärtes ja väljadel, võimsad lehekaelad putukaid meelitades vahutamas, ning sügise saabudes paindub taas madalale ja hääbub, et siis kevadel uuesti tulla. Ajakulg aina kerib, tegevused ja paigad muunduvad (lk 30: „Üha harvem rehitsen loogu. / Nüüd rehitsen lehti. / Rehitsen ja lehitsen Karlova aias. / Üha kaugemale jäävad suvised / rehitsemised Noarootsis Österby / muru- ja heinamaal.”), inimesed kustuvad (lk 32: „Mõlemad vanaisad on luukered. / Mõlemad vanaemad on tuhad.”), aastaajad vahelduvad (lk 25: „Jäälahvandikes pahiseb me jõgi märtsis – / toob lootuse, et taas saabub kevade.”)… Kõik on muundumises ja ühes suures kulgemises, kuid on miski, mis jääb – naat, kindel kese hingevälul. Parafraseerides leheküljel 20 oleva luuletuse ridasid „Hällist hauani saadab sind puukohin. […] Puukohin pole kunagi seesama, kuid / on alati olemas” (lk 20), võiks samahästi tõdeda, et hällist hauani saadab inimest/luulemina naadisahin, mis võib küll tonaalsust vahetada, ent on siiski pidevalt kohal.

Pilter ja Laikmaa

„Laikmaa välu” õrnalt sissetallatud radadel uidates peatun veel millelgi, mis leidis minu vaatlusmärkmikus ülestähendamist. Selleks on (maali)kunstiläheduse tajutav kohalolu tekstide ümber nagu hõllanduslik fluidum, mida vaatleja riivab kord seitsmenda meelega, loeb välja kujutluslaadist või aimab mõnest konkreetsemast (taust)teadmisest. Luulekogu pealkirjaks on saadud inspiratsiooni maalikunstnik Ants Laikmaa kunagist kodu (ja praegust majamuuseumi) ümbritsevast välust. See on Pilterile tuttav ja kodune maastik, kuna teatavasti on tema loomingus Läänemaal (ning kitsamalt Haapsalu ümbrusel ja Noarootsil) keskne ja aimatavalt äratuntav koht. Kunstniku- ja kirjanikuveri voolab tihti sarnaseid allhoovusi ja lätteid pidi. Laikmaa maalide ja Pilteri luuletuste puhul tahaks mainida ühendava joonena muidugi impressionistlikku laadi, värskuse ja avatuse tunnet, mis nagu tuulepuhang vaatlejast üle käib, mõjudes mõttevoolule puhastavalt. Ja kui Laikmaa lillemaalide perioodil said kunstniku lemmikuks krüsanteemid, mida ta ikka ja jälle eri rakursside alt kujutas, siis Pilteri välu lemmikutest ma eespool juba kirjutasin – naati on portreteeritud juurestiku süvakihtidest kuni koheva õietipuni välja.

Saladus peitub lihtsuses, oskuses näha ja tunnetada pisimat, looduse ja loodu võlu.

Kui liikuda kunstiteemadel sujuvalt edasi, saab rääkida „Laikmaa välu” hõrgult minimalistlikust kujundusest, mis asetub olulise toena luuletekstide kõrvale. Liisa Maria Murdvee on kompinud tundliku tajuga Pilteri luulevälu, tabanud ära selle iseloomu, muutused ja muundumised, valguse ja varjude vaheldumised, meeleolude südamikud. Läbivaks kujundiks on võetud veidi arhailise välimusega puidust taimesildike, neljaharulise jala ja kolmeõielise (naadilehed!) tipuga, mille lapikule pinnale saab kirjutada taimenime ning sildi seejärel taime ligidusse mulda torgata. Selleks et määrata, tunda ära, nimetada ja olla teadlik kasvava lible iseloomust, soovidest ja kasvueelistustest. Ühtegi konkreetset nimetust me sildil kordagi ei näe, põnev on aga jälgida selle illustratsiooni muutumist läbi luulekogu, saates peene vihjena tekste ja nendes toimuvat – kord on sildi tipp muundunud realistlikuks naadileheks, siis mõneks muuks taimeks, millel on mõni äratuntav detail (näiteks lumemarjad, okaspuu okkad) või hoopiski fantastiline kuju ja muster. Mõned leheküljed pärast luuletust „Õrn õhtu”, mille algusridadena kõlavad „Õrn õhtu, / tume on su juus” (lk 16), on illustratsioonil peen ja habras juuksenõel… 

Ühel pildil tabasin ülikoolisamba (viit Tartule), teisel peidetud merelaine (viit läänerannikule), kolmandal rehapulgad (lõputu riisumine olenemata asukohast…). Muutuvad värvid ja osaliselt ka sildi kuju ning harude (või ka piide, nõelte, jalgade, ribade) arv (vahel vaid kaks, siis lausa seitse jne). Nii mõnigi moment jääb magusaks mõistatuseks, mida koos luuleteksti lugemisega harutada. Vihjelisus on peen ja põhjalikult läbimõeldud, nauditav nagu kevadine esimene värskelt pressitud naadimahl või nõgesesupp. Luulekogu esikaane siseküljel on päikesevalguses pildistatud tükike rohelisest pinnasest, vist varasuvine hetk. Tagakaane siseküljel on analoogne moment, kuid nüüd on rohelisele taimestikule lisandunud seesama puidust taimesilt, millel puudub kiri, kuid…

Ajastuülene luule

Vaadates nüüd kogu sellele luuleretkele Laikmaa välul otsast lõpuni tagasi, püüan välumääraja abiga kinnitada mõned märkmed, mida selle rohelise maastiku ja seal leiduva kohta tõdesin. Pilteri keel ja väljenduslaad on ääretult ilus, oma napi, ent eheda olemusega paneb see vastuvõtja sisimas midagi võnkuma ja helisema. Autoris on säilinud looduslaps, kes kandub temaga kaasa läbi eri eluetappide ja paikade, kõnetades ilmselt just sellist lugejat, kes hindab kirjutajaga sarnaseid väärtusi ning peab südamelähedaseks ausat ja vahetut, puhast ja elusat läbitunnetatud luulet, millel pole säilivusaega ning mis sirutub inimese hingeni ajastuüleselt.

Pilteri luules on midagi, mis kriibib kammipiina hinge ja puudutab neid pillikeeli, mille kõla veel paljud mäletavad, kuid kiputakse unustama seda, kuidas neid helisid kuulata ja luua. Saladus peitub lihtsuses, oskuses näha ja tunnetada pisimat, looduse ja loodu võlu (lk 41: „suuri sõnu teen / järjest harvem ikkagi / ilu on armas // lootus on armas / ja lend mõttelaotuses / pilvitul tunnil”). Vaadeldes Laikmaa välu, vaatleb lugeja paratamatult ka iseend. Kombib ja määrab iseenda soppe ja nukataguseid, upitades ehk üles mõned maha tallatud umbrohulaigud, avastades taas mõne väljasurnuks arvatud liigi ning tehes määraja abiga selgeks paari tundmatu taime kasulikud omadused. Jah, määramatuid määratlusi võib niiviisi välja tulla!

Berit Petolai on luuletav loodusesõber, korilane, kakulausuja ja raamatukoguhoidja Meoma külast Tartumaalt, kes kasvatab kahte tütart, tegeleb kirjatöödega ja ootab kevadseente ilmumist männikusse.