„Skandinaavia vaikus” (Eesti, 2019), 75 min. Režissöör Martti Helde, stsenaristid Martti Helde, Nathaniel Price, operaatorid Erik Põllumaa, Sten-Johan Lill, kunstnik Anneli Arusaar, produtsent Elina Litvinova. Osades Rea Lest, Reimo Sagor jt.

„Skandinaavia vaikusest” on küllaltki raske rääkida, reetmata filmi teksti ja ülesehitusse pikitud üllatusi. Kõige ilmselgemalt võiks öelda, et „Skandinaavia vaikus” on krimitriller, teekonnafilm ja ka omamoodi põhjamaine üldistus. See on lugu psühholoogilistest traumadest, häbist ja hirmust. Filmi fookus, nagu selle pealkirigi vihjab, on ütlemata sõnadel ja vaikuse katkestamisel. Vaikusega mängib film nii narratiivselt kui ka huvitava vormilise eksperimendi korras.

Olustikku märgivad tuisune metsatee, lumised puud, sünged jõekäärud ja teravad tuhamäed – kontrastsed maastikuplaanid läbi jumaliku droonipilgu. Tegevustiku mõttes ei saaks asi olla palju kammerlikum. Kaks inimest sõidavad autoga, teevad paar peatust, siis sõidavad edasi. Tee peal vaevad nimetatud[1] Naine (Rea Lest) ja Mees (Reimo Sagor) lakooniliselt oma ühise mineviku varje, mis hõlmavad aastatetaguseid perekondlikke patte ja obskuurset mõrvalugu. On palju autoaknast välja vaatamist, tehtud pause, kahtlast nostalgiat.

Olgu siinkohal öeldud, et „Skandinaavia vaikus” on vaataja suhtes nõudlik film. Eeldatakse kannatlikkust ja tähelepanelikkust. Nii lugu kui ka selle jutustamise viis avanevad siin tasapisi ning ei toimu mingit publiku kosimist, pigem isegi vastupidi. Film on rõhutatult mõtlik, venitab nimme tegelaskujude ja loo avamisega, laagerdub sõnadevaheliste pauside ja kargete looduskaadrite psühhogeograafias. Kuigi „Skandinaavia vaikus” pole tegelikult üldse pikk (75 minutit), kestab see kaua, mis on minu meelest pigem justkui tunnustust vääriv saavutus, aga see sõltub muidugi vaatevinklist. Tundub, et film kipub alguses publikus võõristust tekitama ning paneb eestlasliku kunstikino suhtes paksu eelarvamusnaha kasvatanud kinovaataja proovile. Tasub siiski istuma jääda.

Pikaldane tähenduslikkus

Road movie ehk teekonnafilm kui žanr esindab harilikult teel olevate tegelaskujude seesmise transformatsiooni allegooriat ja nii on ka sel puhul, kuigi tumedamas ja üpris äraspidises võtmes. Tasapisi, piki jutulõngasid ja tähenduslikke pilke hargneb lahti mõrvamüsteerium ning peategelaste omavaheline seos, tagamaad ja motivatsioonid. Põgusamalt võiks sõnastada asja nii, et „Skandinaavia vaikus” on lugu kriminaalsest eneseleidmisest, mida saadavad mõningad üldistused seoses põhjamaa rahvastele iseäralike kommunikatsioonimeetmetega. Tõsi on ka see, et eestlast kui idaeurooplast (vs. põhjamaalast) tähistab siin vähe; kõige tugevamalt ehk väikeasulatele iseloomulik sööklakultuur ja makaronid hapukurkidega. Ajapikku tuleb igatahes välja, et trillerlik narratiiv on „Skandinaavia vaikuse” puhul pigem nagu rattarumm, millel pöörlevad nii determinismi ja vaba valikut, psühhotraumat ja veidrat lunastust kui ka kommunikatsiooni ja metanarratiivsust puudutavad teemad.

Vormiliselt koosneb „Skandinaavia vaikus” põhimõtteliselt kahest monoloogist ja ühest dialoogist. Nõnda, kuidas tegelased pikkamisi, järk-järgult oma lugu(sid) avavad, laotub Mehe ja Naise vastastikustele pilkudele kiht kihi haaval tähenduslikkust. See muidugi eeldab, et vaataja on tähelepanelik ja jätab öeldud asju meelde. Mida enam me Mehe ja Naise kohta nende isiklike jutustuste kaudu teada saame, seda huvitavamaks muutub just ütlemata jäetu potentsiaal. Rea Lestal ja Reimo Sagoril on siin kanda keerulised rollid, kuivõrd tekstis ei anta vaatajale suurt midagi, mis teeks peategelased tema jaoks kuidagi „meeldivateks”, ning lõviosa filmist toimub lumise metsa vahel kulgevas maasturis, kus pole teha eriti muud kui rääkida või vaikides sünget metsa põrnitseda.

Eriti puiselt mõjub see filmi esimeses vaatuses, mille jooksul jõuab krimiloo „edenemiseks” vajaliku informatsiooni vaka all hoidmine – Mehe venitatud pausidega monoloog ja Naise põhjendamatult sunnitud vaikimine – võtta peaaegu koomilised mõõtmed. Jõudsin juba mõelda sellest, kuivõrd eneseirooniliselt võiks „Skandinaavia vaikust” tõlgendada Lääne publik ning kas pikaldased eestikeelsed monoloogid mõjuksid välismaises kontekstis kuidagi loomulikumalt. Muidugi räägib see kõik rohkem minu enese eelarvamustest kui Martti Helde julgest lavastajatööst, sest kõik need näilised art house’iga seotud pretensioonid pöörab „Skandinaavia vaikus” juba alates filmi teisest vaatusest pea peale. Film vahetab käike ja võtab hoo sisse ning tuleb välja, et asi liigub sootuks huvitavamas suunas, kui võinuks arvata. Aga tõsi ta on, et filmi esimesed 15–20 minutit mööduvad kärsitult, kuna vaatajale antakse väga vähe peale n-ö skandinaaviapärase mõtiskelu ja mustvalgete looduskaadrite ning tähenduslikkusega saab vaikimine laetud alles pikapeale.

Kammerlik ekspordikino

„Skandinaavia vaikuse” atmosfäär on mõjus. Kuigi otsus teha mustvalge, mitte värvifilm oli mingis mõttes juhuslik, ilmastikuoludest tingitud, näevad lopsakalt lumised kuusikud ja sünge must meri välja nagu (järjekordne) film noir’ stiilis visiitkaart Eestile. Droonivõtted ja „mustad puud valgel taustal” saavad vahepeal isegi tekstis põhjenduse. Niisamuti tehakse juba filmi varajases otsas märkus seoses kostüümikunstiliste valikutega; Lest ja Sagor on põhjamaise kliima kohta üpris jahedalt/cool’ilt kaetud, mis vihjab minu meelest omakorda teatavale žanrilisele (või siis žanriülesele) eneseteadlikkusele. Visuaali saadab Mick Pedaja muusika; esiti järeldustevabad, pikalt igritsevad sagedused, mis eskaleeruvad filmi äraspidise katarsise lunastavaks plahvatuseks. Muusika on mõnus, paslik, (juba treileri järgi) ootuspäraselt hea.

Kuigi film ohverdab esimeses vaatuses obskuuria ja atmosfääri nimel oma tempo – ja puhtalt subjektiivselt tundub mulle, et filmi jooksul lenduvad mõned tehnilisemad kaikad kodaratesse ka montaaži poolelt –, kulmineeruvad kaks sellele järgnevat vaatust terviklikuks intellektuaalseks maiuspalaks. Iseasi kui palju on kohalikul, alles hiljaaegu „Tõe ja õiguse” hollywoodlike proportsioonidega manööverdamisest maha rahunenud publikul sedasorti minimalistliku nišikino jaoks seedimist. Pakun, et juba „Skandinaavia vaikuse” pealkirjaski tehtavas geokultuurilises üldistuses peitub vihje ekspordifilmile, nagu seda oli õieti ka Martti Helde 2014. aasta „Risttuules”. Kannatlikum rahvas, kes on valmis seisma silmitsi mõningate eelarvamustega ega ütle ära intellektuaalsest väljakutsest, võib leida „Skandinaavia vaikusest” tunnistust eesti kammerliku (meta)kunstikino elujõulisusele.

[1] Huvitaval kombel on filmiandmebaasis IMDb Sagori ja Lesta tegelaste nimedeks märgitud hoopistükkis Tom ja Jenna.

Tõnis Jürgens sõitis oma jalgratta pooleks.