Müürilehe noorte filmikriitikute konkursi 2. koha saavutas Krister Kruusmaa kultusfilmi „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas” arvustuse eest.

„Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas” (TPÜ filmi ja video õppetool, Parunid ja Vonid, 2006). Režissöör-stsenarist Rasmus Merivoo, osades Märt Avandi, Ott Sepp, Merle Jääger jt. 22 min.

Olin umbes kümneaastane, kui ilmus nüüdseks kultusfilmiks saanud „Tulnukas”. Lühifilmi ümbritsev poleemika läks muidugi minust ja mu eakaaslastest suuresti mööda, küll aga olid kõik loos sisalduvad roppused toona pööraselt naljakad. Osa filmi dialoogist ongi jäänud siiani igapäevakasutusse. Nagu räägitakse „vene multikate põlvkonnast”, võiks 1990. aastail sündinud koondada omakorda „„Tulnuka” generatsiooni” nimetuse alla.

Mäletan väga täpselt ka hetke põhikooli kirjandustunnist, mil sain järsku aru, mis ühendab oblikate vahel toimetavaid inimesi ning miks on tiitrite ajal mängiva laulu pealkiri „Siurusystem 127”. Sel ajal tegigi „Tulnukas” meie seltskonnas oma esimese renessansi, kui hakkasime mõistma teose iroonilisust ja intertekstuaalsust. Muuseas leidsime näiteks, et kogu Ott Sepa jutt Maili sünnipäevast ning Haapsalu lennuväljale kiirendama minemisest on viide Jaak Leeri jutukogumikule „Savumees Einaril on kogu aeg buss katki”, kus paistab figureerivat legendaarse Pässa Riksi prototüüp. Samuti märkasime, et eespool mainitud „Siurusystemis” on kasutatud muusikalist tsitaati loost „Kui mina alles noor veel olin”.

Enamasti rõhutataksegi „Tulnukast” rääkides, et esialgsest labasusest tuleb üle olla ning näha teoses kas iroonilist suhtumist ossidesse ja Eesti kolkaellu või siis lihtsalt sissevaadet ühe subkultuuri telgitagustesse. Samas on režissöör Rasmus Merivoo ise öelnud, et „võiks olla natuke universaalsem” ja näha mitte ainult ropendamisest, vaid ka ossidest kaugemale.

Kirjandusteadlane Jaak Tomberg on defineerinud düstoopia mõiste väga huvitavalt kui „utoopia, millest on ärgatud”. Pealtnäha ideaalselt toimivas ja staatilises eluuimas jõuab üks subjekt kriitilise teadvuseni ning tajub äkki ennast ümbritsevat õudu ja valelikkust. Sellel ärkamismomendil põhinevad nii Aldous Huxley „Hea uus ilm”, George Orwelli „1984” kui ka Karl Ristikivi „Imede saar”. Ja täpselt samamoodi ärkab Valdis paljaste naiste plakateid täis toas, makist möirgamas „Meil on pasahäda!”. Tõsi, puudu on kurjad totalitaarsuse agendid ning jõledad piinamismeetodid, kuid Valdisele avanev maailm on omamoodi düstoopia – lõputud märjad kruusateed, raagus puud ja anonüümne sombune ilm, mis võiks iseloomustada ükskõik millist Eesti paika ja aastaaega. Sotsiaalse ringi piiratus ja seal tegutsevate isikute täielik väiklus tekitavad vaatajas tahes-tahtmata lootusetult rõhuva tunde. Orwelli ja Huxley kuulsate teostega sarnaselt ootab ärganud subjekti äärmuslik lõpp – see ongi „Valdise pääsemine”.

Vaataja, kes muheleb osside rumala elu üle ning hellitab tillukest magusat rahuldust näiteks sellest, et on tuttav kõigi filmis esinevate klassikalise muusika teostega, pole ise veel oma utoopiast ärganud. „Tulnuka” fenomen ei seisne ühe ühiskonnagrupi üle ironiseerimises. See on lugu subjektist, kes julgeb rääkida tõtt, mitte alluda vaikivale survele maailmas, kus „normaalne mees” on see, kes müüb metsa ja peksab pedesid raudlatiga. „Tulnukas” tahab, et vaataja oma isiklikust utoopiast üles ärkaks. Lootkem lihtsalt, et selleks pole labidat vaja.

Krister Kruusmaa on ajalootudeng ja -õpetaja, kes proovib jagada oma aega ökonoomselt erinevate valdkondade vahel, mis teda huvitavad. Nii tegeleb Krister näiteks muusikaga ja kastab mõnikord sulgegi.

***
Sel aastal juba viiendat korda ellu kutsutud Müürilehe noorte filmikriitikute konkurss oli Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul just eesti filmipärandi teemaline. Konkursil osales üle 40 noore kirjutaja, kes saatsid meile arvustusi vabalt valitud eesti mängufilmidest, sarjadest ja lühifilmidest alates 1950ndate lõpust kuni tänapäevani.

Parima töö autorit ootab 400 euro suurune stipendium Eesti Filmi Instituudilt ning prii pääs aasta lõpuni kõikidele Sõpruse, Artise ja Elektriteatri tavaseanssidele. Teise ja kolmanda koha võitjatele kingime kinopileteid ning mõne erilisema eesti filmi plakati.

Konkursile saadetud arvustuste seast valisid välja parimad žürii esimees Emilie Toomela, Sirbi filmitoimetaja Tristan Priimägi, režissöör Martti Helde ja Eesti Filmi Instituudi filmikirjaoskuse projektijuht Johannes Lõhmus.