Henrik Ibseni „Rahvavaenlane” (Eesti Draamateater), 165 min. Lavastaja Kertu Moppel, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Rommi Ruttas, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja. Osades Ivo Uukkivi, Inga Salurand, Liisa Saaremäel, Markus Truup, Anne Türnpu jt.

Doktor Walter Mischel tegi umbes viiskümmend aastat tagasi eksperimendi, kus laste ette asetati neile meeldiv maiuspala ja öeldi, et kui nad suudavad veidike aega kannatada ja seda mitte ära süüa, saavad nad veerandi tunni pärast teise veel. Uuringu mõte oli jälgida, kas inimlaps on võimeline lükkama mõnu ja heaolu edasi lubaduse eest saada seda tulevikus palju rohkem. Kas kõlab tuttavalt? Pensionisüsteem ainult sellel põhinebki.

Aga mis saab siis, kui doktor Tomas Stockmann ütleb, et esimene maiuspala on mürgine ja teine samuti ning selleks et üldse mingit mõnu saada, tuleb kõigepealt veel kaks nädalat oodata ja peale ka maksta? Kui paljud suudaksid seda välja kannatada? Mõnel on esimene maiuspala juba suus, teised rõõmustavad ette, et veerandi tunni pärast saab lausa topelt. Kas rikub tuju ära või kuidas? Ja kui see abrasiivne jämeda ütlemisega suvaline spaa-arst teatab siis, et mürgitamises oleme kõik ise süüdi, sirutab käsi lausa tõrviku ja hangu järele.

Umbes niimoodi lihtsustatult võiks selgitada seda, miks üks anonüümne (ilmselt Eesti) linnake läheb püha viha täis, kui doktor Stockmann avaldab lehes artikli, millega hävitatakse ühe hoobiga asula kahe põhitööandja ja peamise tuluallika – nahatööstuse ja spaa – maine ning tulevik. Üks arst teatab, et nahatööstus on rikkunud ära põhjavee (seega ka spaa) ning süüdi oleme me kõik, ja kui me kohe kahjude heastamiseks mitmekordselt maksukoormat ei suurenda, siis sureme veel välja ka. Kaalukaussidel on ühe eksperdi mitteametlik analüüs ja terve regionaalpoliitiline katastroof. Hämmastaval kombel tirib doktor Stockmanni pommuudis üles teise kausi ja just seda võiks pidada Kertu Moppeli „Rahvavaenlase” üheks küsitavaimaks küljeks. Henrik Ibseni näidendis on muidugi sama skeem: linna suurärika nahatööstus mürgitab põhjavee ja seeläbi linnale ning sealhulgas linnapeale kuuluva spaa veevarud. Ent 19. sajandi Norras võis oligarhide kähmlus toimuda kuninga valvsast silmast kaugel mingil väiksemal areenil, kus käiku läksid kohalikud vahendid. Tänapäeva Eestis tekitaks aga hämmingut see, kui üheainsa eksperdi arvamuse tõttu suletaks näiteks nii Pärnu spaad kui ka sadam.

Kohmakas tööriist

„Rahvavaenlane” on silmatorkavalt isoleeritud nagu paat merel – puudub igasugune riiklik tasand. Ükski tegelane ei jookse esimesel võimalusel pealinna või Euroopa Liitu kituma, kähku ministreid või muid tähtsaid tegelasi kaasama jne. Pealegi, mis takistaks osaval linnapeal ja spaajõugul nõuda näiteks keskkonnaministeeriumi abiga nahatööstuse sulgemist, et päästa põhjavesi suurreostajast? Ühesõnaga, lugu seisab üsna tudisevatel jalgadel. Kertu Moppel on käsitlenud sageli suuri filosoofilisi ja ühiskondlikke teemasid. See, miks keskkonnatemaatika ja saastamise passiivse kaasosaluse lahkamiseks on valitud nii kohmakas tööriist nagu Ibseni näidend, jääb aga selgusetuks. Pole vahet, milline on töötlus, „Rahvavaenlane” on suhteliselt plakatlik ja eugeenika järele lehkav näidend, mille algupärane lõpp jätab mulje, et vapper tõekuulutaja hakkab lihtrahva ehk „krantside” kaudu revolutsioonikaardiväge kasvatama.

Sellest hoolimata on teema – ehkki muinasjutulikult kokkuklopsituna – siiski põletav ja ajakohane. Ivo Uukkivi doktor Stockmann pole ehk nii nunnu ja mahe kui mõni kooliõpilane, ent tema käre hääl väljendab täpselt sama sõnumit: meie ühiskond ja laiemalt kogu planeet on hädaohus. Mitte enam selle lähedal või piiril, ei, juba ohu sees. Oleme kuulnud viisakaid ja sametisi, asjalikke ja kuivi sõnavõtte, kuulakem siis nüüd ka käratamist, kui muud ei taha kuulda võtta. Doktor Stockmann ütleb meile, publikule selge sõnaga: loodus (mille hulka kuulume ka meie) on juba muutunud, prügimägi on üle pea kasvanud ja selles pole süüdi mitte keegi muu kui mina ja sina. Jah, mina, kes ma kirjutan seda artiklit, ja sina, kes sa seda praegu loed. Kui tekib isu süüdistada ameeriklasi, asiaate, venelasi, suurtööstust, kalureid või keda iganes veel, siis lavastuse ajalehemõõtu kava esitab lahke ülevaate demagoogilistest võtetest, kuidas prügiga tegelemist kellegi teise või kolmanda kaela ajada. Igal juhul on tegemist demagoogiaga, olgu selleks „mina nii palju ei saasta kui Paul” või „kõige suuremad saastajad on Xiao ja John, mina olen prügikala”. Niisiis, doktor Stockmanni kuri pilk on ka sinu peal, kallis lugeja, ja kui sa istud saalis publiku hulgas, siis tige Uukkivi vaatab sulle otse silma sisse. Katsu siis tooli alla kaduda ja piiksuda, et kaalud järgmise autona hübriidi. Siin ei aita enam kannatlikkus ja enesedistsipliin, abi on ainult Stockmanni-sugusest, kes kugistab esimese maiuspala alla ja läheb tegusid tegema, mitte ei jää ootama.

Reljeefne eksperdiarvamus

Kui üldse mingit lohutust otsida, siis võib osutada, et doktori terror on sama populistlik kui meie lemmikvaenlastel, kaabuga meestel. Nende jaoks on hädade allikaks eliit ja eksperdid, kes lollitavad lihtsat inimest oma agendaga. Kui arst ütleb sulle, et sul on maksatsirroos ja sa jood liiga palju, siis saada arst kukele ja võta pits viina, vanarahvas ütles alati, et see ravib igat tõbe. Ent doktor Stockmann esindab täpselt seda teist äärmust, kus enamus on loll ja ainsana teab tõde ekspert, kellega ei vaielda. See on selline vanamoodne arstitarkus; patsient hoiab suu kinni ja võtab rohtu, mille tohter välja kirjutab. Stockmanni okkaline olemus on kirjutatud juba Ibseni näidendisse, Uukkivi lisab sellele veel pungiliku, kohati pea ülemeeliku ja räuskava, end vahel vaevu talitseva käitumisviisi. Ainus, kes näib pöörast meest enam-vähem tsiviliseeritud ühiskonna radadel pidavat, on kindlakäeline proua Katrina Stockmann (Inga Salurand), kes hoiab mängleva kergusega silma peal nii koleerilisel abikaasal, arenguhäirega pojal Mortenil (Markus Truup) kui ka isalt väljakutsuva iseloomu pärinud tütrel Petral (Liisa Saaremäel). Inga Salurand võlub Ibseni tegelasest välja maksimumi. Norra vanahärral pole see daam muud kui ühemõõtmeline teenija, laval on aga moodne naine, kelle ohjava mõjuta ei pruugiks Stockmann olla mitte doktor, vaid inimvihkajast asotsiaal.

Ibsenit tulebki muuta, klassika nüüdisajastamine annab võimaluse mängida arhetüüpe ja konflikte vanamoodsa keele ja kohati minevikku vajunud temaatikata. Selle eest Moppelile kiitus. Samuti on hea otsus muuta linnapea Stockmanni vennast õeks, tekitades juurde sugudevahelise konflikti, naisõiguse küsimused jms. Anne Türnpu kalgihäälne, närviliselt huuli punnitav linnapea Theresa ilmub vaheda ja karastunud laveerijana, kes tegutseb utilitaarsel pinnal. Kontrast keevalise Uukkivi ja külmalt suitsu kiskuva profipoliitiku vahel on nauditav. Sama jäiselt ja veelgi võimsamalt mõjub Tõnu Kargi „isake”, suurtööstur ja äiapapa, kes suudab ainuüksi esmailmumisega, ukse vahelt piilumisega lava endale kaaperdada.

Ibseni mugandamine ja uuendamine on laienenud ka kujundusse. Lauri Kaldoja muusikaline taust on ebatraditsiooniline ambient ja Arthur Arula on lõhkunud 19. sajandi näidendite karniisisakkideni detailset lava pidevalt taustal kõrguva ja ähvardava ühiskondliku kommentaariga. See on poliitiline teater ja seda on nüüd, pärast 2019. aasta erinevaid sündmusi väga vaja. Meie pensionifondide ja tulevase rikastumise foonil küsitakse, mis saab siis, kui 20 aasta pärast pole ei sind ega mind. Eesti 200, lubage naerda. Ometi ei ole see naljakas. Sinu ees on su lemmikmaius ja keegi ütleb: „Kui sa nüüd veel 15 aastat ootad, juhtub midagi väga põrutavat. Võib-olla on see midagi head, võib-olla oled sa siis juba surnud.” Uks sulgub. Kas jääd ootama?

Mario Pulver on vabakutseline kirjanik ja tõlkija, kellele meeldib käia teatris ja jagada oma muljeid-mõtteid ka teistega.